Teema: Mida sellest arvata?

mehe külge klammerdumine ei aita. meil õnnestus lapse saamine näiteks alles kolmandal korral, kui Viimsi Fertilitase naistearst pr Vinkel (rahu tema põrmule) määras naisele vajaliku tabletikuuri. Laps on terve ja tubli, kohe saab 4 aastaseks.

peetumised tekitavad ikka kurbust, pettumust ja vigu otsitakse pahatihti reeglina teise juurest kui endast. paraku see on loodus ja teie ei saa sinna midagi parata. võta mees naistearsti juurde kaasa, las ta osaleb ka lapsesaamise protsessis.

Ma võin oma kogemusest rääkida – äkki aitab natuke.
Laps oli planeeritud ja kaua oodatud. Kaotasime ta sünnitusel. 3 kuud pärast sünnitust läksime lahku. Mina ise tahtsin minna. Põhjus: vallalise elu tundus palju rõõmsam kui pereelu. Ma ei olnud enam õnnelik. Ma mõtlesin, milleks mulle üldse pere kui see sellist südamevalu põhjustab. Miks ma üldse hakkasin mehega koos elama ja last planeerima? Kui ma oleksin vallaliseks jäänud, siis poleks seda tragöödiat toimunud. Ma oleksin võinud elu lõpuni rõõmsalt üksi elada.
Kui olime ca 8 kuud lahus olnud, kolisime uuesti kokku. Ma sain aru, et lahkukolimine ja taas vallaliseks hakkamine ei tee toimunut olematuks. Isegi kui oleksin otsustanud üksinda edasi minna, õnnetus on ikkagi samasugune.
Praegu oleme õnnelikult koos, ja plaanime uut last.

Kuidas NeiuTriin on kahel korral saanud postitada ilma
Selle IP pealt on varem postitatud kirjata? Lihtsalt huvitab..

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Kurb statistika on see, et 80% lapse kaotanud paaridest läheb lahku. Vahet pole, kas tehti tahtlik abort, rasedus peetus, laps suri sünnitusel või imikueas. Soovitan minna psühholoogi või perenõustaja jutule.[/tsitaat]

hähh, umbes nii palju läheb neid siis ka lahku kui laps täitsa terve on.

Kui sama kasutajanime alt postitada, siis ei tule alla seda infot varasemate postituste kohta ka samast arvutist, Siis on ju näha, et sama autor kirjutas.

Selliseid… elumuutvaid otsuseid ei peaks kohe pliuh-pläuh kriisihetkel tegema. Ma saan aru, et sinu, nagu ka mehe, hinges on praegu suur valu ja segadus ja püüad nüüd elu eest kõike \”korda saada\”, selgeks teha, aga võib-olla ei peaks praegu seda teemat – mis meist saab, mida sa mu vastu tunned, kes on süüdi jne – torkima.

Praegu on aeg oma kaotust leinata. Eneses uuesti enesekindlust ja rõõmu otsima hakata. Ja siis tekib ühel hetkel taas lootus ka.

Arvan ise, et mehe küsimus ei pruukinud sugugi olla tingitud soovist teie suhet lõpetama hakata, vaid lihtsalt väsimusest ja nõutusest seetõttu, et tulevik näib ebakindel. Normaalne paar ju soovibki järglasi ja ühist elu ja kui see lootus on teile juba kaks korda antud ja ära võetud, siis tekitab see ebakindlust, te kumbki ei tea, kui raske tee teid ees ootab ja millal soovitud plaanid teostuda võivad.

Kaks peetumist on muidugi raske, väga raske kanda, aga on hirmus palju paare, kellel seljataga aastaid ja aastaid üritamist ning kordades enam katkemisi ka. Sellegipoolest pole lahku mindud ja on lõpuks ühised lapsed saadud. Viljastumise teekond võibki olla kohutavalt raske ja valus, aga lõpuks sündiv laps nullib need kannatused ära.

Muide, katkemistes on sama sageli süüdi mehed kui naised. Kui mehel on sperma- ja põletikuanalüüsid andmata (eesnäärmeanalüüs kindlasti vajalik!!!), siis tuleks need esimeses järjekorras ära teha!

Kui meie olime abikaasaga kaks aastat üritanud last saada ja siis see kauaoodatud rasedus katkes, küsisin mina kusjuures mehelt sama küsimuse, mis sinu mees sinult: \”Mis meist nüüd saab?\” Ja me koos saime aru kahest asjast. Esiteks, et ega meie elu ju lastetuna ka väärtusetu pole – üheskoos oli ju hea ja tore, mingisuguses muus olukorras poleks ju hakanud last tegemagi! Ja teiseks, et need lapsed tulevad meie juurde niikuinii, sest kui meil ei õnnestu esimene, teine ja kolmas kord, siis püüame veel ja veel ja veel ja kui enam ei jaksa ise pusida, olime valmis ka lapsendama; st olime täiesti ühel nõul selles, et KUIDAGI meie lapsed meieni jõuavad ja seni naudime teineteist ja omavahelist kahekesi-aega.

Muidugi oli kohutava kurbuse ja igatsuse hetki ja neid momente, kus tundus, et lasteta siiski on elu nii hall ja mõttetu. Aga alla ei andnud. Tänaseks, 8,5 aastat hiljem, on meil kaheaastane laps ja minu südame all kasvab pesamuna.

Soovin sulle hingejõudu ja -rahu. Kui teie teed peaks tõesti selle valu tõttu lahku minema, siis polnud te teineteisele õiged paarilised. Aga ära suru seda otsust praegu mehele peale ja endale ka mitte! Anna ja võta aega maha rahuneda!

Tuleb süda kõvaks teha ning tunnistada endale tõsiasja, et sai vale mees valitud. Nii lihtne see ongi. Antud juhul siin mingi ninnu-nännu ei aita. Lapse saamine suhet ei paranda, selle peale ei maksa loota.

Ja kui sa ise kohe ei taipa, et asi selle mehega on väga valesti, siis mõtle selle peale, et kus on mees praegu ja miks pead sina internetis nutma?

[small]NeiuTriin kirjutas:[/small]
[tsitaat]Rääkisime südamest:mida tunneme,mida tahame,mida tulevikust ootame jne.. :)[/tsitaat]Mis ta ütles sulle? Mida tema ootab?

Ma oleks sinu asemel pisut ettevaatlik siiski.

[small]NeiuTriin kirjutas:[/small]
[tsitaat]Ei kiirusta kuhugile.
Enne kui uuesti saan rasestuda,mis ei juhtu arvatavasti nii pea,peame mehega käima läbi kõik võimalikud arstid,et välja selgitada,et miks on kahel korral rasedus peetunud.Üks siis 2 aastat tagasi ja teine alles eelmisel nädalal.
[/tsitaat]

see ei pruugi midagi tähendada, mul ka 2x järjest peetus ja 3. kord õnnestus

Rõõm lugeda, et te oma asjad joonde saite. Rasedate foorumis on praegu üks tegelane, kellel ka 2x järjest peetus. Ta käis uuringutel ja probleem leiti üles. Äkki saaksid temaga jutu peale? Ta võibolla oskab paremini nõu anda kui meie siin.
Omalt poolt lisan, et tuttaval peetus ka 2x järjest, kolmandal korral sündis terve laps. Nii et lootust on 🙂

Paganas, mina siin oma tundlikus PMSs ei saa mainimata jätta, et ülemõistuse kuidas võtab kaasa elama see teiste, anonüümsete inimeste elu. Ma niiiii soovin, et teemaalgatajal õnnestuks oma beebi saada!!! Ja hästi armas on lugeda perekoolikate osavõtlikke ja toetavaid kommentaare.

Eestlasena lähen nüüd oma tundepuhangut häbenema….