RE: Mida sellest arvata?
Selliseid… elumuutvaid otsuseid ei peaks kohe pliuh-pläuh kriisihetkel tegema. Ma saan aru, et sinu, nagu ka mehe, hinges on praegu suur valu ja segadus ja püüad nüüd elu eest kõike \”korda saada\”, selgeks teha, aga võib-olla ei peaks praegu seda teemat – mis meist saab, mida sa mu vastu tunned, kes on süüdi jne – torkima.
Praegu on aeg oma kaotust leinata. Eneses uuesti enesekindlust ja rõõmu otsima hakata. Ja siis tekib ühel hetkel taas lootus ka.
Arvan ise, et mehe küsimus ei pruukinud sugugi olla tingitud soovist teie suhet lõpetama hakata, vaid lihtsalt väsimusest ja nõutusest seetõttu, et tulevik näib ebakindel. Normaalne paar ju soovibki järglasi ja ühist elu ja kui see lootus on teile juba kaks korda antud ja ära võetud, siis tekitab see ebakindlust, te kumbki ei tea, kui raske tee teid ees ootab ja millal soovitud plaanid teostuda võivad.
Kaks peetumist on muidugi raske, väga raske kanda, aga on hirmus palju paare, kellel seljataga aastaid ja aastaid üritamist ning kordades enam katkemisi ka. Sellegipoolest pole lahku mindud ja on lõpuks ühised lapsed saadud. Viljastumise teekond võibki olla kohutavalt raske ja valus, aga lõpuks sündiv laps nullib need kannatused ära.
Muide, katkemistes on sama sageli süüdi mehed kui naised. Kui mehel on sperma- ja põletikuanalüüsid andmata (eesnäärmeanalüüs kindlasti vajalik!!!), siis tuleks need esimeses järjekorras ära teha!
Kui meie olime abikaasaga kaks aastat üritanud last saada ja siis see kauaoodatud rasedus katkes, küsisin mina kusjuures mehelt sama küsimuse, mis sinu mees sinult: \”Mis meist nüüd saab?\” Ja me koos saime aru kahest asjast. Esiteks, et ega meie elu ju lastetuna ka väärtusetu pole – üheskoos oli ju hea ja tore, mingisuguses muus olukorras poleks ju hakanud last tegemagi! Ja teiseks, et need lapsed tulevad meie juurde niikuinii, sest kui meil ei õnnestu esimene, teine ja kolmas kord, siis püüame veel ja veel ja veel ja kui enam ei jaksa ise pusida, olime valmis ka lapsendama; st olime täiesti ühel nõul selles, et KUIDAGI meie lapsed meieni jõuavad ja seni naudime teineteist ja omavahelist kahekesi-aega.
Muidugi oli kohutava kurbuse ja igatsuse hetki ja neid momente, kus tundus, et lasteta siiski on elu nii hall ja mõttetu. Aga alla ei andnud. Tänaseks, 8,5 aastat hiljem, on meil kaheaastane laps ja minu südame all kasvab pesamuna.
Soovin sulle hingejõudu ja -rahu. Kui teie teed peaks tõesti selle valu tõttu lahku minema, siis polnud te teineteisele õiged paarilised. Aga ära suru seda otsust praegu mehele peale ja endale ka mitte! Anna ja võta aega maha rahuneda!