Esileht Pereelu ja suhted Mida sellises olukorras teha?

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 36 )

Teema: Mida sellises olukorras teha?

Postitas:
Kägu

Olen siin varem lugenud teemasid sellest, kuidas vanematekodus käimine on piin. Tavaliselt hoian alati nende poole, kes aega vanemate/vanavanematega hindavad. Olen ise ka alati tihti lapsepõlvekodus käinud.

Sisimas olen aga ammu teatud närimist tundnud, mis viimase külastusega pani mõtlema, kas tegu on teiste inimeste eripäradega, millega leppida, või on tegu puhtalt nõmeda käitumisega.

Nimelt sooje suhteid pole meie peres põlvkondade kaupa olnud. Ei mingeid häid sõnu, kiitusi ega, jumal hoidku, kallistusi. Enda last kasvatan teisiti ja ilmselgelt ei jää see negatiivse tähelepanuta. Kui aastane laps ajab käsi püsti, et talle võõras kohas sülle saada, järgneb sajandat korda kõne: “Mida sa jonnid!? Jonni ajad! Oi, mina pole sellist asja varem näinud! Sihuke kasvatus! Kuradi tillutamine! Las nutab pool tundi üksi! Mina jätsin omal ajal lapsed tuppa röökima ja läksin toimetusi tegema!! Kes kurat neid tegi! Tööd tuleb teha!”

Ja seda kuulen ma külas olles. Kas ma peaksin seal lapse pikalt saatma ja õue jalutama minema? Lapsega on reeglid ilusti paigas, jonni pole kordagi olnud ja kodune elu sujub hästi. Siin on aga lapse iga vaiksem piiks või liigutus oma ema suunas “jonnib!!!!”

Rääkimata üleüldisest ellusuhtumisest, mis kujuneb võistluseks, kes karjub kõvemini ja negatiivsemalt, kellel on palavam või rohkem “kuradi peenraid” vaja rohida. Kui julgen lõpuks öelda, et kas nad liiale ei lähe selle suhtumisega ja inimene tehku ona valikud ise, siis kisa ainult valjeneb ja mina, täiskasvanud oma elu peal olev inimene, ei tea “õigest elust” midagi. Nagu ei elaks mina elu, kus loeb töökoht, elukoht, laste kasvatamine, suhe abikaasaga jne. No jah.

Lisaks veel ebaviisakus. Panen näiteks tule köögis põlema. Järgneb vihane sisin: “Mida sa topid seda, valge on veel!” Ja tuli virutatakse kohe kustu.

Panen enda toast akna kinni. “Mida sa kinni topid seda!! Lämbu ära jah sinna!” Ja ei imesta, kui minut hiljem on aken lahti tehtud.

Minu enda kodus oleks selline käitumine ulme. Ma ei kujuta ette ka teistest niimoodi üle sõitmist ja lajatamist. Et mees paneb tule põlema ja ma virutan kinni ja sisisen “Kurat, pole vaja veel!”

Selliseid asju oleks veel küll ja küll näiteks tuua, aga pole mõtet. Raske on lihtsalt mõelda, et just nagu oodatakse ja kutsutakse külla, aga kohapeal on lõpuks tunne, et koosviibimine stabiilsete, rahulike, hoolivate ja toredate vestluspartneritega oma vanemate/vanavanemate näol jääb ainult kellegi teise reaalsuseks.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Huvitav, et sa oled ise suutnud selle endast maha raputada ja kuidagi alles nüüd oled hakanud nägema, kui õudne see suhtlemine omavahel on. Mul pigem tekkis uudishimu, kuidas sa oskasid ennast ise teistsuguseks kasvatada algusest peale?

Please wait...
Postitas:
Kägu

Sellist vaimset vägivalda küll ei taluks ja oma last ka selliste inimeste juurde ei viiks.
Oli kord mehe suguvõsa kokkutulek. Läksime sinna 2-kuuse lapsega. Mees hoidis last süles ja üks vanaproua küsis, et kas ei karda last ära hellitada. Ma ei tahagi üldse teada, et mida vanasti lastega tehti. Kaigast said vist igapäev.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

vanasti või varem oligi emade arust kõige hullem asi lapse ärahellitamine. seda nad kartsid. hellitad lapse ära ja ei saa enam midagi tehtud, peadki lapse pilli järgi tantsima.
teatud mõttes on see arusaadav ja kogetud endalgi. nt lähed lapsega külla ja ei saa rääkida, vaid laps tahab pidevat tähelepanu, joosta, mängida sinuga. nüüd kui oma lapsed suured, on sama asi mu õel. tuleb külla ja….mängib lapsega meie pool. muidu hakkab laps nutma/jonnima.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Huvitav, et sa oled ise suutnud selle endast maha raputada ja kuidagi alles nüüd oled hakanud nägema, kui õudne see suhtlemine omavahel on. Mul pigem tekkis uudishimu, kuidas sa oskasid ennast ise teistsuguseks kasvatada algusest peale?

Ei, seda, et suhtlemine ei peaks olema karjuv ja ründav, tundsin ma juba noorest peale. Aga eks ikka laps harjub ja lepib, kuna muidu on ju pere tore ja tavaline, aga mõningaid asju hakkad alles siis teisiti nägema, kui ise vanemaks saad.

Seda, kuidas mina sellist suhtumist ja suhtlemist omaks pole võtnud, ma ei tea. Võimalik, et sõprade või lihtsalt ülejäänud maailma mõjutusel. Eks nende noorusaeg oligi raske, palju maatööd, meeste joomine jne. Mina olen sellistest asjadest puutumata jäänud. Aga leian, et kui kunagi on tulnud jätta beebi tuppa nutma, et porgandeid rohima minna, siis võiks sellest kahetsusega rääkida, või pettumusega, mitte ärritatult kiideldes ja halvustades emasid, kes eelistavad lapsele ka päriselt lähedust pakkuda.

Aga need näited on vaid jäämäe tipp, ka tegevused nagu “Ostsin saia” võivad lõppeda karjetega “Seda kuradi saia??! Mina seda ei söö! Las hallitab seal kapis, pole siia midagi vaja tuua enam!” jne jne.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ma ei tahagi üldse teada, et mida vanasti lastega tehti. Kaigast said vist igapäev.

Tuli meelde 30-aasta tagune seik. Lapselapsed vanaema juures. Vanaema selline helde-lahke, aga lapsed parajad väänikud. Küsib siis vanaemake hellal toonil, et kas vitsu ka võib anda, kui päris ülemeelikuks kätte lähevad.
“Mis vitsu, kaigast ikke” oli emme vastus

Please wait...
Postitas:
Kägu

Inimesed käituvad sinuga täpselt nii, nagu sa endaga käituda lubad.

Lapseteemadel on igasugustele märkustele vastuseks: “Ma võtan arvesse, et sinu ja minu arusaamad lastekasvatusest erinevad. Ole hea ja palun arvesta ka sina sellega. Ma ei hakka sinu arusaama jõuga ümber pöörama ja palun ära ka sina seda tee.”

Õige elu elamisega on täpselt sama teema. Vastuseks läheb: “Aitäh soovituse eest, kuid seekord teen enda arusaama järgi.”

Sisisemise peale teed üllatunud näo ja ütled südamerahuga: “Palun ära karju mu peale/ütle mulle inetusi/kasuta minuga sellist tooni – see on ebaviisakas. Sa oskad sama asja ka rahulikult öelda.”

Please wait...
Postitas:
Kägu

Seda teeb 30+ aastat õnnetut armastuseta abielu ja elu, mis mingit rahuldust ei too, aga sellised inimesed õnnelikus abielus elada ei oskagi, sest sellises majapidamises on suhetes täielikult kadunud austus, lugupidamine ja mingigi armastus. Sina elad nende meelest mingil roosamannamaal, kus on need asjad olemas, nende maailmas mitte. Ümber kasvatada selliseid tavaliselt enam ei õnnestu, sinu harv positiivne mõju vs aastakümneid kibestumist ja sisseharjunud käitumine. Muidu ei taheta sind varsti enam üldse sinna, kui liiga palju märkusi teed ja ei taha nende moodi käituda. Mina käiks seal nii vähe kui võimalik, sest ilmselgelt ei ole selline vanaema ju selline hella südamega memmeke, kellele laps kaissu jookseb, kellel on vanaemaga väikesed traditsioonid ja oma salakohad jne. Ainult kui laps on suurem, nii viiene ja vanema, siis võivad nad koos tegutseda isegi kenasti ja maailmaasju arutada, kui selleks ajaks täielikult üksteises võõrdunud pole vanaema ja lapselaps.
Jonnimine ja ära hellistamine on 50-60+ inimeste lastekasvatuse märksõnad jah, ära hellitamine (tänapäeval hädavajaliku füüsilise läheduse ja tähelepanu pakkumine) oli kõige hullem, mis ema teha sai. Vits ja rihm ja üksinda toas röökida laskmine jne.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Need inimesed on ju hullumeelsed. Sellise olemise ja käitumisega inimesi olen ka elus küllalt kohanud. Nii oma, kui mehe suguvõsas, kas just 100% kõik jooned ühes inimeses, aga igal midagi. ka minus endas võib olla midagi, sest ka mina olen omad lapsed juba suureks kasvatanud ja vanem laps on 30+, ehk ka mina kuulun aega, kus ei saanud kogu aeg last süles hoida ega istuda. Kasvõi sellepärast, et tööd oli lihtsalt niivõrd palju ja niisama olemise aega, kus teed seda, mis tahad, polnudki.
Muidugi onb suur vahe sees, kas inimesed on olnud ja on lihtsalt tööinimesed, kes eluaeg rüganud, aga muidu ikka inimlikud ja lahedad või siis mingid mölisejad-füürerid, kes ei oskagi muud moodi olla. Iga inimene võib endast välja minna, kui vint üle läheb ja peale käratada, aga see on haige värk, kui sa ei oska oma perega normaalselt suhelda, vaid haugud ja lõrised nagu loom. Millalgi tuleks neile ikka tõtt ka öelda ja siis vaataks, kas tuleb nendega suhtlemisest enam midagi välja või ei.
See, kas lapsed on ära hellitatud ja pillitatud, ehk oskab iga lapsevanem ise ka hinnata ja vastavalt kasvatada. Minu jaoks on ka oluline see üle hellitamise teema, aga see pole niivõrd süles hoidmisega seotud, kui just asjade ületarbimise ja lapsele üleostmisega iga valdkonnas, olgu riided, mänguasjad, maiustused ja vidinad. Enne kooli ei saa laps midagi ise poest kätte, nii et need ,kes iga päev magusaid jooke, krõpse ja maiustusi oma lastele sisse söödavad, on ka minu kriitika all. Ja söök olgu ise tehtud ja kodune. Olen vanaema kolme aastasele lapsele ja last ootab minu juures ennemini pudrukauss isekeedetud moosiga ja pannkoogid, kui värvilised mingid vahud plastiktopsides(nägin, kui poest üks noor naine ostis selliseid junne oma lastele) ja kommihunnikud. Kuigi minu põlvkond on ka kirju, selles mõttes, et minu enda lähedane sõbranna on just vastupidi, ostab niipalju rämpsu koju lastelastele, et minia ei julgegi enam lapsi sinna viia. Põhjenduseks – ga meie ajal ei olnud.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Inimesed käituvad sinuga täpselt nii, nagu sa endaga käituda lubad.

Lapseteemadel on igasugustele märkustele vastuseks: “Ma võtan arvesse, et sinu ja minu arusaamad lastekasvatusest erinevad. Ole hea ja palun arvesta ka sina sellega. Ma ei hakka sinu arusaama jõuga ümber pöörama ja palun ära ka sina seda tee.”

Õige elu elamisega on täpselt sama teema. Vastuseks läheb: “Aitäh soovituse eest, kuid seekord teen enda arusaama järgi.”

Sisisemise peale teed üllatunud näo ja ütled südamerahuga: “Palun ära karju mu peale/ütle mulle inetusi/kasuta minuga sellist tooni – see on ebaviisakas. Sa oskad sama asja ka rahulikult öelda.”

Ma küll ei hakkaks nii pikalt ja peenelt seletama. Pointless ju rumalate inimeste puhul.
Pakiksin lapsed autosse ja lahkuksin.

Please wait...
Postitas:
Kägu

No kurat, mida sa ronid sinna üldse oma jonniva titega!
Nali naljaks – soojust ja inimlikust sa sealt ei leia ning seda ei vaja (veel) ka sinu vanemad.
Ära traumeeri ennast ja oma lapsi. Ehk aeg annab arutust.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Aga leian, et kui kunagi on tulnud jätta beebi tuppa nutma, et porgandeid rohima minna, siis võiks sellest kahetsusega rääkida, või pettumusega, mitte ärritatult kiideldes ja halvustades emasid, kes eelistavad lapsele ka päriselt lähedust pakkuda.

See viha näitabki, et tegelikult kahetsevad, aga inimene ei oska oma emotsioone adekvaatselt väljendada ja see tugev, ebameeldivat sorti emotsioon väljub siis vihana.

Ega midagi teha ega muuta enam polegi. Ümber neid enam ei kasvata. Isegi kui maksaksid neil teraapiad kinni, siis ega nemad ju ei lähe. Pead sellega leppima ja taluma nii palju kui minimaalselt saab. Last muidugi sellisesse keskkonda ei viiks. Nad võivad kohtuda neutraalsel pinnal tähtsündmuste ajal, kui lapsel on teised inimesed ka ümber ja see negatiivsus hajub ära. Sünnipäevad, kooli lõpetamised jne.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Isegi kui maksaksid neil teraapiad kinni,

See lause on lahe, kujutan ette, kuidas nad märatsema hakkavad, kui teraapia makstud arve neile pihku pistad…kahju muidugi, oma pere, omad emad ja vanaemad, aga selline asi lõhnab hullumeelsuse järele, ka liigne kangus ja jonn viitavad alati hullusele, mida keegi ei diagnoosi.
Aga mulle meeldib kujutluspilt sellest, kuidas vanad torisejad(muhe ütlemine isegi) istivad diivanitel reas ja jagad neile kätte need arved, siis nende esimest huvi ja hämmeldust ära kasutades hiilid vaikselt ruumist välja ja kui autoni jõuad, siis enne selle käivitumist kuuled, kuidas see kamp kihama lööb ja esimese käiguga sõitma hakates jõuad veel märgata,
kuidas uks lahti läheb ja
kaks kiiremat sinu poolejooksevad, käed ees nagu õudusfilmis jooksma hakkavad, sina aga kaugened…

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mina oma suguvõsas praeguste 60-70-aastaste põlvkonnas sellist suhtumist ei tähelda, laste vanaemad on õnneks väga mõistlikud ja toredad inimesed, kuid teemat lugedes tuli äratundmisrõõm küll. Mu enda lapsepõlvest, minu vanaema ja vanaisa olid täpselt sellise olemusega. Ja tõesti, olen teemaalgatajaga ühte meelt: ka tollel ajal sai laps tegelikult väga hästi aru, et selline ellusuhtumine ei ole ok. Mul siiani kerivad peas mingid situatsioonid ja laused, mida mulle, lapsele, toona öeldi, kuigi vanavanemad on nüüdseks juba ammuilma maamullas. Tunnistan, et mõistan neid, kuid heldimusega ma neile ei mõtle ja surnuaial ei käi, küll aga meenutan alati armastava sõna ja mõttega teist vanaema, kes oli lapse jaoks “see päris”…
Mulle näib, et sellise suhtumise taga on 1) vähene haridus; 2) kibestumus raskest armastuseta elust; 3) kadedus nende vastu, kel on paremini läinud, sest tegelikult nad märkavad vahet küll.
Igasugustel ennast kehtestavatel mina-sõnumitel sellistele inimestele pole mingit mõju, seda võid kasutada ainult enda enesetunde parandamiseks. Inimest ei muuda, tema muutus saab tulla ainult mingi isikliku kogemuse ja äratundmise läbi, aga see pole sinu teema. Kui siiski suhelda soovid, siis katsu kokkusaamisi korraldada mingil neutraalsel pinnal, inimesed tavaliselt siis võtavad end pisut rohkem kokku, kodus on ju “ladna”.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Teist inimest muuta ei saa, ainult enda suhtumist temasse. Selliseid frukte võid käsitleda kui paratamatust, muuta neid ei saa ja ilmselt tuleks kasuks suhtlemise vähendamine.
Kahjuks on ka minu pereringis mitmed sellised vanainimesi, kes räägivad uhkusega kuidas aastane laps nööriga lauajala külge seoti, et vähem pahandust teeks ning mindi ise tööle. Või siis vanem, kes pani oma lapsed lastekodusse kuna käis ise teises linnas tööl ning hiljem nõudis lastelt ülalpidamist kuna “tema neid ju kasvatas!!?”
Enda õigustuseks öeldakse veel, et kõik kasvasid ju inimesteks… Kusjuures need “inimesteks kasvanud” on sageli kolinud vanematest kaugele, suhtlevad harva või nt võtavad antidepressante pikaajaliselt. Täitsa võimalik, et nii mõnedki täiskasvanuea probleemid on lapsepõlvest kaasa saadud.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kohutav. Nii see elufilosoofia tervikuna kui ka selle väljendusviis, matslik tigetsemine, labane harimatute inimeste kõnepruuk ja keelekasutus. Pakun, et mingi kolmas Eesti. Ei suhtleks sellistega, isegi kui oleksid oma sugulased.

Please wait...
Postitas:
nyah nyah

Mõtle keelekasutusele, mille laps vanavanematelt omandab. ‘Kurat’ ei ole sidesõna & juba lasteaias sabaga sarvilisi purtsuv laps liigitataxe kasvatamatux jõnglasex.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Aitäh vastajatele, kuidagi kergemaks teeb, kui loen, et selline suhtumine perekeskis polegi normaalne ja mul pole luulusid.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Aitäh vastajatele, kuidagi kergemaks teeb, kui loen, et selline suhtumine perekeskis polegi normaalne ja mul pole luulusid.

Kui vana sa oled? Mis põlvkonnaga on tegu?
Minu vanemad nii ei käitunud ja sellist asja normaalseks ei pidanud. Küllap oleksid sinu vanemad ka mind omal ajal kasvatamatuks või hellikuks pidanud.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ma olen aastatega aru saanud, et tegelikult keegi reaalselt ju ei sunni mind selliste inimestega suhtlema. Isegi mitte see argument, et nad mu veresugulased on.
Milleks lasta neil oma elu mürgitada. Kui vaja, ütlen ka välja miks ma suhtluse lõpetan. Keegi ei saa mind sundida. Alguses jah närib süütunne, nagu oleks kohustus nendega kihtuda aga kui see igakord pasamaitse suhu jätab, siis tänan ei.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Olen siin varem lugenud teemasid sellest, kuidas vanematekodus käimine on piin. Tavaliselt hoian alati nende poole, kes aega vanemate/vanavanematega hindavad. Olen ise ka alati tihti lapsepõlvekodus käinud.

Sisimas olen aga ammu teatud närimist tundnud, mis viimase külastusega pani mõtlema, kas tegu on teiste inimeste eripäradega, millega leppida, või on tegu puhtalt nõmeda käitumisega.

Tekkis huvi, miks sa seal käid ja veel tihedasti? Kuidas küll oled sa saanud varasemaid vanematekodus käimiste teemasid lugedes pahaks panna neile, kes oma vanemaid on neis kritiseerinud? Mis on sinu päritoluperes see maasikas nende sinu poolt üles loetud pipraterade kõrval, mis sind vanematekoju ikka ja jälle tagasi kutsub?
Sinu poolt kirjeldatu tõi meelde ühe sõbranna vanemad, kus peres valitseb just taoline kibestunud ja üksteist mahategev suhtlusstiil. Minu vanemad õnneks on viisakama suhtluslaadiga, aga ega vigadeta pole minu silmis nemadki. Oma vanematele ma heidan ette, et kui me, lapsed, oleme nüüd kõik juba 35+ vanuses, võiks ju meiega suhelda juba nagu võrdsete täiskasvanutega ja mõnes asjas ehk meie nõugi küsida. Kuid endiselt suheldakse meiega ülevalt alla õpetavas toonis. Teine asi, et kui meenutame oma lapsepõlve ja midagi vanemate mälestustega ei klapi, siis süüdistatakse meid fantaseerimises. Kolmandaks võiks nad kodu heakorraga rohkem vaeva näha. Kui ütlete, et tehke ise, aidake vanainimesi, siis oleme pakkunud, et tellime suure konteineri ja teeme majaümbruse natuke sodist puhtamaks. Ei lubata. Äkki läheb vaja.
Teiselt poolt muidugi on vanematel ka häid külgi ja kokkuvõttes on head ikka rohkem. Ainult et kui 20-aastasena kodunt lahkudes mõtlesin, et mul on maailma parimad vanemad ja käisin kodus peaaegu iga nädalavahetus suure rõõmuga, siis nüüdseks 20 aastat hiljem on ilmnenud ka paljut, mis ärritab ja pahameelt tekitab.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mina 30ndate keskel ja käin ema pärast. Isa on alkohoolik ja terve elu vaimset vägivalda tarvitanud. Ilmselt selle tõttu pole me kolm õde suutnud ka oma peret luua. Olen selle lapsepõlve traumaga tegeleda püüdnud, aga vahel väriseb jälle kokku. Just jälle kärbiti, et kuidas ainult üks lapselaps ja temal pole kedagi kirstukandjakski. Kahju, aga ema pärast pean seda aeg ajalt taluma, õnneks elan omaette ja kaugel.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mina 30ndate keskel ja käin ema pärast. Isa on alkohoolik ja terve elu vaimset vägivalda tarvitanud. Ilmselt selle tõttu pole me kolm õde suutnud ka oma peret luua. Olen selle lapsepõlve traumaga tegeleda püüdnud, aga vahel väriseb jälle kokku. Just jälle kärbiti, et kuidas ainult üks lapselaps ja temal pole kedagi kirstukandjakski. Kahju, aga ema pärast pean seda aeg ajalt taluma, õnneks elan omaette ja kaugel.

Kui su ema just liikumisvõimetu invaliid pole, siis ei pea sa seda ka aegajalt taluma! Leppige kokkusaamine kusagil, kus isa ja vaimset vägivalda pole.
Sellisel juhul kindlasti oleks kohtumised palju tihedamad ja rõõmsamad.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mul on sisu poolest sarnane pere, aga vorm on teine. Ei räägita jämedalt ja sageli ei räägita üldse. Aga sarnaseid seisukohti serveeritakse salaja või läbi lillede. Seda, et laps jonnib ja liigselt ära hellitatakse, ei ütle ema mulle ega lapsele vaid hoopis sõbrannale, kellele ta telefonis helistab. Nii, et mina “kogemata” olen kuuldekauguses. Pole meie pereski tunnustavaid sõnu ega kallistusi olnud.
Toas, kus mina magan ei tohi kardin ees olla ja see on reegel, mitte soovitus. Minul ei olegi tavaks kardinat päeval ees hoida, aga pean seda siiski liialdamiseks kui käin kella 7 paiku hommikul wc-s ja magamistuppa tagasi jõudes on ema vahepeal seal toas käinud kardinat eest ära tõmbamas.
Televiisor peab kogu aeg mängima, olenemata sellest mis sealt parasjagu tuleb. Kui kedagi toas pole ja televiisori kinni panen, siis tuleb ema ja teeb selle uuesti lahti.
Oma sooje tundeid laste vastu ei väljendata sõnades ega läbi lastega tegelemise, vaid kommidega. Kommi mitte lubamine on võrdne hoolimatusega. Kommidega hellitamine on mu ema arvates lubatud vastupidiselt kallistamisele ja kiitmisele.
Kõike, mida ema minu elust arvab, räägib ta telefonis oma sõbrannale üldises vormis. Räägib sedasi, et tänapäeval teevad noored nii (mingi väga konkreetne juhtum minu elust) ja see on nii ebameeldiv ja nõme, kuidas nad küll nii saavad. Ei saa talle öelda ka, et miks sa minu asju tagaselja räägid, sest ta ei rääkinud ju nimeliselt minust. (Olen proovinud, sain emalt paranoia süüdistuse)
Sinna sekka veel erinevad juhtumid kus tema teab paremini mida lapsed peaks selga panema ja kuhu me peaksime minema.
Nii see külaskäik meil kulgeb. Minema asudes kurdab, et olime liiga lühikest aega ja tulgu me kindlasti varsti tagasi. Ja keegi pole terve selle aja jooksul karjunud ega vandunud, nii et polegi jah konkreetselt millegi üle kurta.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Sarnased tunded. Olen 38a ja kolme lapse ema. Abikaasaga koos juba pea 20 aastat. Ei ole minu vanemad ega ka vanaema mu abikaasat sallinud.”Ei ole piisavalt hea sulle!!”. Samuti ei meeldi neile vanema venna abikaasa. “On alles frukt!!” Ühesõnaga saame vennaga alati seda kõike kuulda ja vanemate pahakspanu tunda, kui külas käime. Viimastel aastatel on külaskäigud muutunud väga harvaks. Vaid sünnipäevad ja jõulud. Rohkem ei suuda. Ei mingit toetust, ei mingit lahket sõna. Pole nad kordagi meie lapsi vaatanud ega abi pakkunud (lapsed juba teismelised varsti). Koguaeg on kõik halvasti ja teeme aina halbu otsuseid (oleme vennaga mõlemad kõrgelt haritud, headel ametikohtadel, endaga ideaalselt toimetulevad inimesed, oma partneritega õnnelikud, mõlemil 3 last). Aga vanematepoolne negatiivne suhtumine on nii kohutav, et väldime neid.
Vanaema (ainuke, kes veel elus on), samuti vaid halab ja kurdab. Tahaks külla minna, aga ei suuda end sundida. Koguaeg on tal silmad märjad suurest murest meie elude pärast. Jeerum küll!! Mis viga on!? Räägitakse meile, kuidas ikka “tädi Salmel” on nii toredad lapse-lapsed ja VIISAKAD ja tublid ka veel! tekitatakse meile tunnet, nagu meie ei saaks oma eludega hakkama. Või et meie elude pärast on teistele vaid suur mure.
Võimalik, et nad lihtsalt ei suuda näha, et me oleme suureks saanud ja nad sedasi oma muret meie pärast väljendavad. Ei hakka detailselt kirjeldama, mis seiku igapäevaselt ette tuleb, aga vanematepoolne meeletu kriitika, negatiivsus ja pahakspanu on viinud ka meie pered üksteisest aina kaugemale.
Öeldakse küll, et veri on paksem kui veri.. no ei tea…

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ma olen aastatega aru saanud, et tegelikult keegi reaalselt ju ei sunni mind selliste inimestega suhtlema. Isegi mitte see argument, et nad mu veresugulased on.
Milleks lasta neil oma elu mürgitada. Kui vaja, ütlen ka välja miks ma suhtluse lõpetan. Keegi ei saa mind sundida. Alguses jah närib süütunne, nagu oleks kohustus nendega kihtuda aga kui see igakord pasamaitse suhu jätab, siis tänan ei.

Sama. Plaanins kuskile kaugemale kolimist oma lähisugulastest. Mulle on jutt, et ikkagi ema ja ikkagi tütar, et nabanööripidi ühendatud terveks eluks. Mina valin ise inimesed, kellega suhtlen ja selle järgi valingi, et kes mind ei kahjusta ja alla muudkui ei tõmba. Ei loe, et kas veri või vesi enam.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mul on sisu poolest sarnane pere, aga vorm on teine. Ei räägita jämedalt ja sageli ei räägita üldse. Aga sarnaseid seisukohti serveeritakse salaja või läbi lillede. Seda, et laps jonnib ja liigselt ära hellitatakse, ei ütle ema mulle ega lapsele vaid hoopis sõbrannale, kellele ta telefonis helistab. Nii, et mina “kogemata” olen kuuldekauguses. Pole meie pereski tunnustavaid sõnu ega kallistusi olnud.

Toas, kus mina magan ei tohi kardin ees olla ja see on reegel, mitte soovitus. Minul ei olegi tavaks kardinat päeval ees hoida, aga pean seda siiski liialdamiseks kui käin kella 7 paiku hommikul wc-s ja magamistuppa tagasi jõudes on ema vahepeal seal toas käinud kardinat eest ära tõmbamas.

Televiisor peab kogu aeg mängima, olenemata sellest mis sealt parasjagu tuleb. Kui kedagi toas pole ja televiisori kinni panen, siis tuleb ema ja teeb selle uuesti lahti.

Oma sooje tundeid laste vastu ei väljendata sõnades ega läbi lastega tegelemise, vaid kommidega. Kommi mitte lubamine on võrdne hoolimatusega. Kommidega hellitamine on mu ema arvates lubatud vastupidiselt kallistamisele ja kiitmisele.

Kõike, mida ema minu elust arvab, räägib ta telefonis oma sõbrannale üldises vormis. Räägib sedasi, et tänapäeval teevad noored nii (mingi väga konkreetne juhtum minu elust) ja see on nii ebameeldiv ja nõme, kuidas nad küll nii saavad. Ei saa talle öelda ka, et miks sa minu asju tagaselja räägid, sest ta ei rääkinud ju nimeliselt minust. (Olen proovinud, sain emalt paranoia süüdistuse)

Sinna sekka veel erinevad juhtumid kus tema teab paremini mida lapsed peaks selga panema ja kuhu me peaksime minema.

Nii see külaskäik meil kulgeb. Minema asudes kurdab, et olime liiga lühikest aega ja tulgu me kindlasti varsti tagasi. Ja keegi pole terve selle aja jooksul karjunud ega vandunud, nii et polegi jah konkreetselt millegi üle kurta.

Su emal on nartsitsistlikke jooni. Soovitan sellisest kaugele hoida. See on isiksusehäire, mis rikub ka kõrvalseisjate psüühika.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Minul on alla-kahene ja 2 vanemat last ja kui vanavanematel külas käime, siis vanavanemad on täiesti seda meelt, et lapsed on väikesed lühikest aega ning vajavadki oma ema tähelepanu. Ja nad teevad nii palju minu heaks, et ma oma aega hoiaks lastele. Näiteks pakitakse kaasa igasugu söögikraami, et lähen koju ja saan kiirelt söögi tehtud. Et eks nad mäletavad isegi, kuidas see elu väikeste lastega oli. Ja ma olen neile ääretult tänulik selle eest.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Soovitan sellisest kaugele hoida. See on isiksusehäire, mis rikub ka kõrvalseisjate psüühika.

Oma soovitusega veidi hiljaks pole jäänud we?
Laps on juba suur ja oma eluga edasi läinud.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Väga raske toimivat nõu anda.

Vanad inimesed üldiselt ei muutu ja neile mingi moraali lugemine ei aita. Nad ei tundu sul olevat eriti avatud mõtlemisega, empaatiat ja enesekriitikat omavat- ehk mingist vestlusest ei oleks kasu. Samuti ei oleks tõenäoliselt kasu neist “enesekehtestamise” soovitustest, mis kommentaariumis on. Need oleksid kui hane selga vesi ja tõenäoliselt tekitaks veelgi enam tüli.

Kuna neid muuta 99% tõenäosusega ei saa, siis mõelda, kuidas suhelda vanematega siiski edasi, kuid ennast ja oma pere säästvamalt.

Kui suudad neist porisemistest üle olla ja need sulle hinge ei lähe, siis tegelikult ongi probleem lahendatud.
Kui lähevad väga hinge ja häirivad, siis tuleks võibolla harvemini külas käia.

Please wait...
Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 36 )


Esileht Pereelu ja suhted Mida sellises olukorras teha?