Teema: Mida sellises olukorras teha?

Sellist vaimset vägivalda küll ei taluks ja oma last ka selliste inimeste juurde ei viiks.
Oli kord mehe suguvõsa kokkutulek. Läksime sinna 2-kuuse lapsega. Mees hoidis last süles ja üks vanaproua küsis, et kas ei karda last ära hellitada. Ma ei tahagi üldse teada, et mida vanasti lastega tehti. Kaigast said vist igapäev.

Inimesed käituvad sinuga täpselt nii, nagu sa endaga käituda lubad.

Lapseteemadel on igasugustele märkustele vastuseks: “Ma võtan arvesse, et sinu ja minu arusaamad lastekasvatusest erinevad. Ole hea ja palun arvesta ka sina sellega. Ma ei hakka sinu arusaama jõuga ümber pöörama ja palun ära ka sina seda tee.”

Õige elu elamisega on täpselt sama teema. Vastuseks läheb: “Aitäh soovituse eest, kuid seekord teen enda arusaama järgi.”

Sisisemise peale teed üllatunud näo ja ütled südamerahuga: “Palun ära karju mu peale/ütle mulle inetusi/kasuta minuga sellist tooni – see on ebaviisakas. Sa oskad sama asja ka rahulikult öelda.”

Need inimesed on ju hullumeelsed. Sellise olemise ja käitumisega inimesi olen ka elus küllalt kohanud. Nii oma, kui mehe suguvõsas, kas just 100% kõik jooned ühes inimeses, aga igal midagi. ka minus endas võib olla midagi, sest ka mina olen omad lapsed juba suureks kasvatanud ja vanem laps on 30+, ehk ka mina kuulun aega, kus ei saanud kogu aeg last süles hoida ega istuda. Kasvõi sellepärast, et tööd oli lihtsalt niivõrd palju ja niisama olemise aega, kus teed seda, mis tahad, polnudki.
Muidugi onb suur vahe sees, kas inimesed on olnud ja on lihtsalt tööinimesed, kes eluaeg rüganud, aga muidu ikka inimlikud ja lahedad või siis mingid mölisejad-füürerid, kes ei oskagi muud moodi olla. Iga inimene võib endast välja minna, kui vint üle läheb ja peale käratada, aga see on haige värk, kui sa ei oska oma perega normaalselt suhelda, vaid haugud ja lõrised nagu loom. Millalgi tuleks neile ikka tõtt ka öelda ja siis vaataks, kas tuleb nendega suhtlemisest enam midagi välja või ei.
See, kas lapsed on ära hellitatud ja pillitatud, ehk oskab iga lapsevanem ise ka hinnata ja vastavalt kasvatada. Minu jaoks on ka oluline see üle hellitamise teema, aga see pole niivõrd süles hoidmisega seotud, kui just asjade ületarbimise ja lapsele üleostmisega iga valdkonnas, olgu riided, mänguasjad, maiustused ja vidinad. Enne kooli ei saa laps midagi ise poest kätte, nii et need ,kes iga päev magusaid jooke, krõpse ja maiustusi oma lastele sisse söödavad, on ka minu kriitika all. Ja söök olgu ise tehtud ja kodune. Olen vanaema kolme aastasele lapsele ja last ootab minu juures ennemini pudrukauss isekeedetud moosiga ja pannkoogid, kui värvilised mingid vahud plastiktopsides(nägin, kui poest üks noor naine ostis selliseid junne oma lastele) ja kommihunnikud. Kuigi minu põlvkond on ka kirju, selles mõttes, et minu enda lähedane sõbranna on just vastupidi, ostab niipalju rämpsu koju lastelastele, et minia ei julgegi enam lapsi sinna viia. Põhjenduseks – ga meie ajal ei olnud.

No kurat, mida sa ronid sinna üldse oma jonniva titega!
Nali naljaks – soojust ja inimlikust sa sealt ei leia ning seda ei vaja (veel) ka sinu vanemad.
Ära traumeeri ennast ja oma lapsi. Ehk aeg annab arutust.

#2879950:

Isegi kui maksaksid neil teraapiad kinni,

See lause on lahe, kujutan ette, kuidas nad märatsema hakkavad, kui teraapia makstud arve neile pihku pistad…kahju muidugi, oma pere, omad emad ja vanaemad, aga selline asi lõhnab hullumeelsuse järele, ka liigne kangus ja jonn viitavad alati hullusele, mida keegi ei diagnoosi.
Aga mulle meeldib kujutluspilt sellest, kuidas vanad torisejad(muhe ütlemine isegi) istivad diivanitel reas ja jagad neile kätte need arved, siis nende esimest huvi ja hämmeldust ära kasutades hiilid vaikselt ruumist välja ja kui autoni jõuad, siis enne selle käivitumist kuuled, kuidas see kamp kihama lööb ja esimese käiguga sõitma hakates jõuad veel märgata,
kuidas uks lahti läheb ja
kaks kiiremat sinu poolejooksevad, käed ees nagu õudusfilmis jooksma hakkavad, sina aga kaugened…

Teist inimest muuta ei saa, ainult enda suhtumist temasse. Selliseid frukte võid käsitleda kui paratamatust, muuta neid ei saa ja ilmselt tuleks kasuks suhtlemise vähendamine.
Kahjuks on ka minu pereringis mitmed sellised vanainimesi, kes räägivad uhkusega kuidas aastane laps nööriga lauajala külge seoti, et vähem pahandust teeks ning mindi ise tööle. Või siis vanem, kes pani oma lapsed lastekodusse kuna käis ise teises linnas tööl ning hiljem nõudis lastelt ülalpidamist kuna “tema neid ju kasvatas!!?”
Enda õigustuseks öeldakse veel, et kõik kasvasid ju inimesteks… Kusjuures need “inimesteks kasvanud” on sageli kolinud vanematest kaugele, suhtlevad harva või nt võtavad antidepressante pikaajaliselt. Täitsa võimalik, et nii mõnedki täiskasvanuea probleemid on lapsepõlvest kaasa saadud.

Mõtle keelekasutusele, mille laps vanavanematelt omandab. ‘Kurat’ ei ole sidesõna & juba lasteaias sabaga sarvilisi purtsuv laps liigitataxe kasvatamatux jõnglasex.

#2880017:

Aitäh vastajatele, kuidagi kergemaks teeb, kui loen, et selline suhtumine perekeskis polegi normaalne ja mul pole luulusid.

Kui vana sa oled? Mis põlvkonnaga on tegu?
Minu vanemad nii ei käitunud ja sellist asja normaalseks ei pidanud. Küllap oleksid sinu vanemad ka mind omal ajal kasvatamatuks või hellikuks pidanud.

#2879780:

Olen siin varem lugenud teemasid sellest, kuidas vanematekodus käimine on piin. Tavaliselt hoian alati nende poole, kes aega vanemate/vanavanematega hindavad. Olen ise ka alati tihti lapsepõlvekodus käinud.

Sisimas olen aga ammu teatud närimist tundnud, mis viimase külastusega pani mõtlema, kas tegu on teiste inimeste eripäradega, millega leppida, või on tegu puhtalt nõmeda käitumisega.

Tekkis huvi, miks sa seal käid ja veel tihedasti? Kuidas küll oled sa saanud varasemaid vanematekodus käimiste teemasid lugedes pahaks panna neile, kes oma vanemaid on neis kritiseerinud? Mis on sinu päritoluperes see maasikas nende sinu poolt üles loetud pipraterade kõrval, mis sind vanematekoju ikka ja jälle tagasi kutsub?
Sinu poolt kirjeldatu tõi meelde ühe sõbranna vanemad, kus peres valitseb just taoline kibestunud ja üksteist mahategev suhtlusstiil. Minu vanemad õnneks on viisakama suhtluslaadiga, aga ega vigadeta pole minu silmis nemadki. Oma vanematele ma heidan ette, et kui me, lapsed, oleme nüüd kõik juba 35+ vanuses, võiks ju meiega suhelda juba nagu võrdsete täiskasvanutega ja mõnes asjas ehk meie nõugi küsida. Kuid endiselt suheldakse meiega ülevalt alla õpetavas toonis. Teine asi, et kui meenutame oma lapsepõlve ja midagi vanemate mälestustega ei klapi, siis süüdistatakse meid fantaseerimises. Kolmandaks võiks nad kodu heakorraga rohkem vaeva näha. Kui ütlete, et tehke ise, aidake vanainimesi, siis oleme pakkunud, et tellime suure konteineri ja teeme majaümbruse natuke sodist puhtamaks. Ei lubata. Äkki läheb vaja.
Teiselt poolt muidugi on vanematel ka häid külgi ja kokkuvõttes on head ikka rohkem. Ainult et kui 20-aastasena kodunt lahkudes mõtlesin, et mul on maailma parimad vanemad ja käisin kodus peaaegu iga nädalavahetus suure rõõmuga, siis nüüdseks 20 aastat hiljem on ilmnenud ka paljut, mis ärritab ja pahameelt tekitab.

#2880947:

Mina 30ndate keskel ja käin ema pärast. Isa on alkohoolik ja terve elu vaimset vägivalda tarvitanud. Ilmselt selle tõttu pole me kolm õde suutnud ka oma peret luua. Olen selle lapsepõlve traumaga tegeleda püüdnud, aga vahel väriseb jälle kokku. Just jälle kärbiti, et kuidas ainult üks lapselaps ja temal pole kedagi kirstukandjakski. Kahju, aga ema pärast pean seda aeg ajalt taluma, õnneks elan omaette ja kaugel.

Kui su ema just liikumisvõimetu invaliid pole, siis ei pea sa seda ka aegajalt taluma! Leppige kokkusaamine kusagil, kus isa ja vaimset vägivalda pole.
Sellisel juhul kindlasti oleks kohtumised palju tihedamad ja rõõmsamad.

Sarnased tunded. Olen 38a ja kolme lapse ema. Abikaasaga koos juba pea 20 aastat. Ei ole minu vanemad ega ka vanaema mu abikaasat sallinud.”Ei ole piisavalt hea sulle!!”. Samuti ei meeldi neile vanema venna abikaasa. “On alles frukt!!” Ühesõnaga saame vennaga alati seda kõike kuulda ja vanemate pahakspanu tunda, kui külas käime. Viimastel aastatel on külaskäigud muutunud väga harvaks. Vaid sünnipäevad ja jõulud. Rohkem ei suuda. Ei mingit toetust, ei mingit lahket sõna. Pole nad kordagi meie lapsi vaatanud ega abi pakkunud (lapsed juba teismelised varsti). Koguaeg on kõik halvasti ja teeme aina halbu otsuseid (oleme vennaga mõlemad kõrgelt haritud, headel ametikohtadel, endaga ideaalselt toimetulevad inimesed, oma partneritega õnnelikud, mõlemil 3 last). Aga vanematepoolne negatiivne suhtumine on nii kohutav, et väldime neid.
Vanaema (ainuke, kes veel elus on), samuti vaid halab ja kurdab. Tahaks külla minna, aga ei suuda end sundida. Koguaeg on tal silmad märjad suurest murest meie elude pärast. Jeerum küll!! Mis viga on!? Räägitakse meile, kuidas ikka “tädi Salmel” on nii toredad lapse-lapsed ja VIISAKAD ja tublid ka veel! tekitatakse meile tunnet, nagu meie ei saaks oma eludega hakkama. Või et meie elude pärast on teistele vaid suur mure.
Võimalik, et nad lihtsalt ei suuda näha, et me oleme suureks saanud ja nad sedasi oma muret meie pärast väljendavad. Ei hakka detailselt kirjeldama, mis seiku igapäevaselt ette tuleb, aga vanematepoolne meeletu kriitika, negatiivsus ja pahakspanu on viinud ka meie pered üksteisest aina kaugemale.
Öeldakse küll, et veri on paksem kui veri.. no ei tea…

#2881069:

Mul on sisu poolest sarnane pere, aga vorm on teine. Ei räägita jämedalt ja sageli ei räägita üldse. Aga sarnaseid seisukohti serveeritakse salaja või läbi lillede. Seda, et laps jonnib ja liigselt ära hellitatakse, ei ütle ema mulle ega lapsele vaid hoopis sõbrannale, kellele ta telefonis helistab. Nii, et mina “kogemata” olen kuuldekauguses. Pole meie pereski tunnustavaid sõnu ega kallistusi olnud.

Toas, kus mina magan ei tohi kardin ees olla ja see on reegel, mitte soovitus. Minul ei olegi tavaks kardinat päeval ees hoida, aga pean seda siiski liialdamiseks kui käin kella 7 paiku hommikul wc-s ja magamistuppa tagasi jõudes on ema vahepeal seal toas käinud kardinat eest ära tõmbamas.

Televiisor peab kogu aeg mängima, olenemata sellest mis sealt parasjagu tuleb. Kui kedagi toas pole ja televiisori kinni panen, siis tuleb ema ja teeb selle uuesti lahti.

Oma sooje tundeid laste vastu ei väljendata sõnades ega läbi lastega tegelemise, vaid kommidega. Kommi mitte lubamine on võrdne hoolimatusega. Kommidega hellitamine on mu ema arvates lubatud vastupidiselt kallistamisele ja kiitmisele.

Kõike, mida ema minu elust arvab, räägib ta telefonis oma sõbrannale üldises vormis. Räägib sedasi, et tänapäeval teevad noored nii (mingi väga konkreetne juhtum minu elust) ja see on nii ebameeldiv ja nõme, kuidas nad küll nii saavad. Ei saa talle öelda ka, et miks sa minu asju tagaselja räägid, sest ta ei rääkinud ju nimeliselt minust. (Olen proovinud, sain emalt paranoia süüdistuse)

Sinna sekka veel erinevad juhtumid kus tema teab paremini mida lapsed peaks selga panema ja kuhu me peaksime minema.

Nii see külaskäik meil kulgeb. Minema asudes kurdab, et olime liiga lühikest aega ja tulgu me kindlasti varsti tagasi. Ja keegi pole terve selle aja jooksul karjunud ega vandunud, nii et polegi jah konkreetselt millegi üle kurta.

Su emal on nartsitsistlikke jooni. Soovitan sellisest kaugele hoida. See on isiksusehäire, mis rikub ka kõrvalseisjate psüühika.

#2883667:

Soovitan sellisest kaugele hoida. See on isiksusehäire, mis rikub ka kõrvalseisjate psüühika.

Oma soovitusega veidi hiljaks pole jäänud we?
Laps on juba suur ja oma eluga edasi läinud.