Teema: Mida sina lapsevanemana kõige rohkem kardad?

Päriselt? See on Su suurim hirm lapsevanemana? Ma ei kujuta ettegi, mis siis saab kui Su laps kukub ja ntx luu murrab. Päris keeruline on vist nii elada, hambaaugu hirmus.

No siis on sul kõik väga hästi, et muud asjad nagu krooniline potentsiaalselt sandistav haigus jne ei morjenda, piisab 2x päevas hambapesust ja elu on ilus!
Sa ei oska vist asju elus tähtsuse järjekorda panna või on sul olnud õnn ainult tühiste muredega silmitsi seista.
Kas sa ise adud, kui nõme võib sinu jutt tunduda mõnele emale, kelle laps vähiga võitleb?

Minu kõige suurem hirm on see, et laps on elus õnnetu (nt kroonilise depressiooniga elu ei ole elu, see on vegeteerimine). Ükskõik mis ta teeb või kus ta on, kui inimene ise on õnnelik, siis on kõik hästi. Hambaid saab plommida, ka luu paraneb mõne nädalaga ja enam ei mäletagi, aga mõnda asja elus ravida ei saa (või on väga keeruline).

See oleks võinud isegi normaalne teema olla. Kahju, et teemaalgataja nii nõme on.

Teemaalgataja, su maailm kukuks hambaaugu pärast kokku, aga mis siis, kui laps satub näiteks koolikiusamise ohvriks, pedofiili kätte, raskesse avariisse, haigestub millessegi, millest tekivad eluaegsed tüsistused jne jne jne.

Sa siin jahud mingist hambaaugust, see on küll täiesti tühitähi, tänapäeval on täiesti normaalne hambaravi ja isegi kui suu oma hammastest täiesti lage on, saab panna sellised proteesid, et tulemus on väga ilus.

Palju hullemad on asjad on siiski erinevad emotsionaalsed traumad, millest vabanemiseks võib kuluda aastaid ja siis ka pole kindel, kas õnnestub. Hambale paned plommi peale ja on mure lahendatud. Katkist hinge niimoodi plommida ei saa.

Minu kõige suurem hirm, et lapsed saavad surma. Kui on teade kellegi hukkumisest, kus sama vana inimesega tegu, siis käib alati südamest valus jutt läbi. Nüüdseks nad juba noored täiskasvanud, üks juba elab ka eraldi.
Mitte-fataalsetest asjadest kartsin, et nad ei leia sõpru. Et neist ei kasva õnnelikke inimesi. Noorema puhul kardan natuke ka seda, et ta pühandab liiga palju arvutimängudele ega leia elule muud , minu meelest õigemat sisu.

Kui mitte arvestada, et kardan laste surma, kui nad pole oma elu veel jõudnud päriselt elamagi hakata… Ja seda (vastikut) tunnet, kui lapsevanem peab oma väikest last matma…. siis

kardan veel, et ei oska laste suhtes piisavalt tähelepanelik olla ja neid nende võimalikes muredes aidata. Et tekitan neile mingeid pöördumatuid lapsepõlvetraumasid oma lollusest….

Aga jah, ega kõigest, mis elus kardad, ei pääse…. Kartmine ei paranda/muuda midagi.

Olen terve elu ka kartnud, et mu isa sureb. Ta on minust pea 50 aastat vanem, aga praegu juba 80+ ja ikka veel suhteliselt kõbus. Nii, et mu lapsepõlvehirmud on olnud suht asjatud.

Loodan, et nad suureks saades Eestist ära ei koli.

#3210083:

#3210071:

#3210050:

Jah absoluutselt, hambakaaries on saama hull, kui näiteks vähk, eksole.

Varsti on teine surmaastapäev mu sõbral, kes ei jõudnud saada 30 aastaseks. 9-aastasena juhtus temaga õnnetus, mille tulemusena ülejäänud 20,5 aastat oma elust veetis ratastoolis kaelast allapoole halvatuna. Jah, tõesti, hambakaaries on sellega võrreldav.

Ma ei ole üheksi kommentaaris seadnud hambakaariest ja vähki samale pulgale. Seda teed sina ise omas peas ja mina selle eest vastutust kahjuks võtta ei saa.

Sead ju küll. Küsimus oli, mida kõige rohkem kardada. See ongi ju samale pulgale panek.

#3210102:

Siis järelikult on sul paha tuju ja saadki asjadest järelikult omamoodi aru. Järelikult sinu eesmärk ongi lihtsalt õelutseda ja järelikult ei tasu sinu kommentaaridest üldse väljagi teha.
Miks neid petmis- ja elatisteemasid siia iga päev tehakse, issand jumal, häbi olgu- mõni võitleb hirmsa haigusega samaaegselt.

Kas eesti keel ei ole su emakeel? Omamoodi saad asjadest ikka sina aru, või ei mõista väljendi “kõige rohkem” tähendust.

Loomulikult võib muretseda ka väiksemate asjade pärast, kui need kõige hullemad. Nt armukese teema või hambakaariese pärast. Aga mitte üheski armukese teemas pole minu teada arvatud, et see on kõige hulllem, mis inimesega juhtuda võib. Aga sina miskipärast kardad lapsevanemana kõige rohkem hambakaariest. St sa kardad rohkem, kui ükskõik mida muud, nt vähki või surmaga lõppevat õnnetust.

Jah, sul oli õigus, sa ei pannud neid samale pulgale, aga panid hamabakaariese kõrgemale pulgale, kardad seda rohkem, kui muid asju.

Mnajh, ilmselt olen vist mitu korda sunud ja jälle taas elluärganud, kuna mul on lugematu arv hambaauke. Pesin küll 2x päevas, aga ikka tekkisid augud, nõuka ajal oli ka hambapasta kehv ja veel olematum hambaravi.
Vanem laps sai 1 hambauagu peale breketeid (16 a, on siiani elus) väiksem 12 on 1 auk olnud piimakares – ka elus. Pesevad korralikult hambaid, aga söövad kui isu tuleb jäätist, joovad limpsi, mahla – ei keela seda.

Midagi ei karda. Tõmbad just ligi seda, mille suhtes hirmu tunned.

Mõtlesin, et teemaalgatajal on pisike elukogemus. Mu “lapsed on 17 ja 30. Hirm on, kui elu katkeb noorelt ja jääb elamata. Vaatan vahel laste sõprade FB lehti, kellega on nii juhtunud, põhjuseks depressioon, liiklusõnnetus, üledoos, segased asjaolud. Valus, väga valus jääjatele …

#3210168:

#3210158:

#3210102:

Jah, sul oli õigus, sa ei pannud neid samale pulgale, aga panid hamabakaariese kõrgemale pulgale, kardad seda rohkem, kui muid asju.

Kas vähki saab ennetada!? Minu teada ei. Kas hambaauke saab ennetada? Uuringute järgi jah.

Ka hambaauke ei saa 100% ennetada.