Esimese lapsega oli mul päris pikk nimekiri – muidugi ei oodanud, et kõike kingitake, vaid mõeldud pereliikmetele abistamiseks. A sain lõpuks kõik asjad, kuna ilmselt need ei olnudki väga kallid, ma lihtsalt ei jaganud hindasid (a la puslematt, mängukaartega tegelustekk, lamamistool (baby bjornist ei jaganud siis veel midagi), lambavill vankrisse)…perekond ka muidugi suur, mu lastel on kokku lisaks vanavanematele siis 4 tädi ja 1 onu 😀 Sõpradele midagi ette ei öelnud, kinkisid siis kas mõne kaisuka või närimislelusid jmt. Õnneks nimelist lutiketti ei kingitud, nimelised asjad ei meeldi mulle 😀
Teise lapsega palusin oma suguvõsal kinkida kontaktivaba termomeetri. Mehe suguvõsa ei mäletagi – võimalik, et kuna lastel sünnipäevade vahe mõned päevad, palusin panustada hoopis suurema kingitusse 🙂 Sõpradelt ei tahtnud ka midagi, nii et nad tõid siis omal vabal tahtel kinkekaarte või mähkmeid. Eks nad teadsid, et mänguasju pole mõtet tuua perre, kus juba teine laps 😀
Nüüd olen värskelt rase 3. lapsega, titeasju enam alles ei ole vanematest lastest. Ilmselt sooviksin seekord baby bjorn lamamistooli ja nt siis kas siis kinkekaardid, et saaksin osta ise juurde panustades (ei tea hetkel hinda, sest rasedus alguses alles). Võibolla mingi kinkekaart, et saaksin soetada linnaskäigu turva- või mugavusvarustust (kergkäru nt või isofix alus autosse, soojakott turvahälli vmt, millega otseselt ei põleta kohe sünnitusmajast lahkudes). Nüüd juba olen asjadest rohkem teadlik ja tahan ise rohkem valida, mitte stiilis “tooge mulle midagi”. samas esimese lapsega oli hea, kui need asjad kõik kohale toodi, et ma ei pidanud pead vaevama teemadel, millest eriti midagi ei jaga ja no peale lapse sündi ei viitsind pikalt šoppamas ka käia koos lapsega
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 12.02 14:33; 13.02 13:12;