Ma olen seni arvanud, et traditsiooniline pere on selline, kus on naine, mees ja nende lapsed.
Näiteks nagu minu pere.
Aga Postimeest lugedes tuleb välja, et traditsiooniline peremudel seisnevat mingites soorollides, mis juba aastakümneid hääbuvad ja mille järgi kaasaja paarid enam oma pereelu ei korralda.
Mina olen naine ja ühtlasi ema. See ei sega mul tegemast süüa ega mootorsaega puid langetada (mul on suur aed ja natuke metsa/võsa). Mees on ühtlasi isa, teeb samuti süüa ja mootorsaega töötab samuti. Sama muude töödega. Kes oskab ja kellel jaks üle käib või aega on, see teeb. Kui keegi ei oska või pole aega, siis mõtleme koos, mida teha. Mu vanemad ja kadunud vanavanemadki on eluaeg samamoodi elanud, mu meelest igati traditsiooniline pere. Isa õpetaski mulle näiteks tööriistade kasutamist, aga hapukurkide tegemist õpetas hoopis vanaisa.
Mis on teie meelest traditsiooniline peremudel?
Traditsiooniline mudel minu jaoks on, et kõik panustavad pere toimimisse ja rollid on jaotatud mõistlikult. Naine ju võib kõike füüsilist teha, aga äkki on samal ajal mõistlik, et keegi teeb toitu, et peale tööd oleks ka midagi süüa. Ja minu jaoks oleks see veider ja mitte traditsiooniline, kui mees liigub süüa tegema, jättes naise füüsliselt raskeid töid tegema. Füüsiliselt, geneetiliselt, on mehel rohkem füüsilist jõudu. Naisel rohkem empaatia arenenud, eriti kui sünnitanud on. Väikese lapse eest on naise, kes last endas kandnud, lihtsam hoolitseda. On ju rumal saada vastsündinu juurest ema tööle, et mees saaks kohe lapsega olla ( jah on selliseid peresid, pean neid rumalateks ja mittetraditsioonilisteks). Üks osa omadusi on geneetiliselt kaasa antud ja lollus on nendega mitte arvestada. See, et naine või mees suudab, see on teine lugu, aga kas see ka arukas on ? Nagu olud peaks muutuma, näiteks kaob elekter ja kõik, mis on elektriga, muutub käsitööks, nii tulevad rollid kiiresti tagasi. Füüsilist jõudu nõudva töö juures on mehel eelis, nagu on naisel eelis kõige suhtes, mis nõuab vaistu.