Teema: Mida tähendab teile “kodune toit”?

Minu jaoks on kodune toit mis iganes kodus valmistatud söök. Nii kartulid kastmega kui hiina moodi magus-hapu kana.

Kodus valmistatud toit on üldjuhul võrreldes lapsepõlvega täna kvaliteetsemast ja puhtamast toorainest. Pigem ka rohkem värsket kraami ja köögivilju.

Minu jaoks tähendab “kodune toit” just sellist tavalist traditsioonilist eesti toitu, nagu ema ja vanaema tegid. Kartulipudrust hapukapsasupini, pannkookidest kaneelisaiadeni.

Kodune toit tähendab minu jaoks seda, et asjad on ise valmis tehtud, algusest lõpuni.

Näiteks et kartulipuder ei ole mingist pulbrist, keeks on see õige keeks, mitte keeksipulbrist, pannkoogid on muna, piima ja jahuga, mitte pannkoogijahuga, kalapulk on ise tehtud, mitte sügavkülmutatud, kotlett on ise tehtud, mitte poeletilt kotleti kujul toodud jne.

kui keegi teeb mingi ahjuprae, aga see on ostetud poest juba marinaadis ja küpsetuskotti valmis panduna, siis see ei ole minu jaoks kodune toit. Kodune on siis, kui võtad selle kana au naturell ja siis paned sinna juurde a la soola, pipart, küüslauku, mitte ei kalla seda kana üle poest ostetud santamaria marinaadiga. Muidugi võib ju kõiki neid poolfabrikaate ja valmistoite ja aeg-ajalt teha, aga siis minu jaoks ei ole enam “kodune”. Pannkoogijahu või mingi poest ostetud pannkoogitainas ei ole iial “see õige”.

Ma teen oma kodus nii ja naa, mõnikord viskan lihtsalt mingid sügavkülmatooted ahju, teinekord teen kõik ise. Ise tehtu on mul ikka alati parem, aga ega see ei ole algusest alates nii olnud. Ma hakkasin toitudega katsetama (retseptide järgi ikka) puberteedieas, 13-aastasena. Mõnikord ikka juhtus seda, et söök tuli nii rõve, et pidi ära viskama 😀 Õnneks meil ei olnud sellest probleemi, sai toitu ikka ülla eesmärgi nimel raisata, keegi ei pidanud untsuläinud sööki endale sisse pressima. Aga vaikselt toidutegemise oskused kogunesid ja nüüd juba näen retseptile peale vaadates ära, mida mina peaks muutma, et mulle maitseks ja sobiks. Suuremat jagu sööke teen nüüd juba nagunii ilma retseptita.

#3871779:

Loomulukult võivad need ka kattuda, aga võib olla ka nii, et see, mida lapsepõlves söödi jäigi sinna ehk et erineb pea täielikult sellest, mida praegu oma perele pakute ja sööte.

Loomulikult erineb suuresti. Minu lapsepõlvest osa ja peaaegu kogu noorus jäi kõige vaesemasse aega. Kui olin 5-6-7, siis liha poes ikka oli. Mingit. Kui olin 18-22, seda lihtsalt polnud. St oli, kui oli “lihapäev” ja midagi jõudis ka lettidele.

Kui täna tegin bataadiga pardikoiba ja krevetisalati ning õhtuks teeb mees kuumusitsulõhet ja kurgi-avokaadosalati, siis äkki kurki oleks nendest vajalikest asjadest ka lapsepõlves saada olnud. Asi pole peenutsemises – isegi mingit keeduvorsti tuli ju mööda linna taga ajada ning iga päev kindlasti müügil polnud (ei ole Tallinnast), saada broiler oli imeasi. Kui olin 21, siis üks sõbranna selgitas mulle, mis on jogurt ja esimese banaani sain umbes 17-aastaselt.

#3872196:

#3871779:

Loomulukult võivad need ka kattuda, aga võib olla ka nii, et see, mida lapsepõlves söödi jäigi sinna ehk et erineb pea täielikult sellest, mida praegu oma perele pakute ja sööte.

Loomulikult erineb suuresti. Minu lapsepõlvest osa ja peaaegu kogu noorus jäi kõige vaesemasse aega. Kui olin 5-6-7, siis liha poes ikka oli. Mingit. Kui olin 18-22, seda lihtsalt polnud. St oli, kui oli “lihapäev” ja midagi jõudis ka lettidele.

Kui täna tegin bataadiga pardikoiba ja krevetisalati ning õhtuks teeb mees kuumusitsulõhet ja kurgi-avokaadosalati, siis äkki kurki oleks nendest vajalikest asjadest ka lapsepõlves saada olnud. Asi pole peenutsemises – isegi mingit keeduvorsti tuli ju mööda linna taga ajada ning iga päev kindlasti müügil polnud (ei ole Tallinnast), saada broiler oli imeasi. Kui olin 21, siis üks sõbranna selgitas mulle, mis on jogurt ja esimese banaani sain umbes 17-aastaselt.

Mäletan kui tuttav kutsus külla ja oli keedukana, sellise sinise ostnud, endal hea meel et kui odav ja ahju pannud ning külalised kutsunud praadi sööma. Mainisin vaikselt et see ju keedukana, vihastas hirmsalt et mis broiler ja keedukana. Kõik üks kana. Küll oli piinlik hiljem laua taga külalistega närida seda kummist kana. Sai õnneks ise ka aru aga kes see nõuannet tahab kuulda.

Toit, mis on mõeldud söömiseks, nälja kustutamiseks. Kui on juba aega toidutaldrikule mingeid kastmemustreid teha ja puhvis padjakesi püstitada, on tegemist eesmärgiga toitu nautida ja see ei ole minu jaoks kodune toit.

#3872305:

#3872242:

Mäletan kui tuttav kutsus külla ja oli keedukana, sellise sinise ostnud, endal hea meel et kui odav ja ahju pannud ning külalised kutsunud praadi sööma.

Millest sina röögid, ma ei tea. Mina räägin ca 1986-1989. aasta linnast, Eesti mõistes ühest suuremast linnast, kus mingisugusegi kana saamiseks pidi olema kas tutvusi või jooksma läbi 4-5 poodi (ikka ei prukinud saada) või sattuma õigel ajal ja seisma ära 20-pealise järjekorra.

Räägid muidugi, palun vabandust. Ja pruukinud, mitte prukinud. Kahju, et muuta ei saa.

#3872446:

80ndate lõpus oli meil kodus ainult gaasipliit ja selle ahjus ei saanud õieti midagi valmistada. Seega oli meil ainult keedukana.

Ma ei saa nüüd aru – ahju puudusel ainult keedukana? Miks te praekana või potis mooritult ei teinud?

#3872549:

#3872446:

80ndate lõpus oli meil kodus ainult gaasipliit ja selle ahjus ei saanud õieti midagi valmistada. Seega oli meil ainult keedukana.

Ma ei saa nüüd aru – ahju puudusel ainult keedukana? Miks te praekana või potis mooritult ei teinud?

Kusjuures tal ei puudunud ahi, vaid oli gaasiahi. Minu ema võlus sellest gaasiahjust välja küll väga imelisi roogi, ainult sufleed jms peenemad ühtlaselt kerkima pidanud magustoite ei saanud gaasiahjus hästi teha, sest see kippus ebaühtlaselt küpsetama.

Ja mis viineritesse puutub, siis praegu on valik ikka tohutu ju, nõuka-ajal oli vaid 1 sort ja siis täpselt sellest, mis parajasti saadaval oli – kondijahu ja rasv ja jahu põhiliselt… Praegu on 90+%-lise lihasisaldusega viinereid, lisaaaineteta viinereid, mida iganes…

Minule tuleb kohe meelde vanaema tehtud kotletid koos stoovitud porgandite ja hernestega, seda viimast ei ole ise kunagi teinud.  Kummaline, et te neid toite just nõukaaegseteks nimetate – kotlette, hapukapsasuppi, kartuliputru söödi esimese Eesti Vabariigi ajal.  Minu vanaema oli elanud veel  tsaar  Nikolai ajal ja sel ajal just ema kõrvalt süüa tegema õppinud. Ajalooline mälu on ikka väga lühike, kõik, mis lapsepõlves söödi – on nõukaaegne.

#3871796:

Minu jaoks on kodune toit mis iganes kodus valmistatud söök. Nii kartulid kastmega kui hiina moodi magus-hapu kana.

Kodus valmistatud toit on üldjuhul võrreldes lapsepõlvega täna kvaliteetsemast ja puhtamast toorainest. Pigem ka rohkem värsket kraami ja köögivilju.

Huvitav, et seda nii palju miinustatud on. Kelle lapsepõlv jäi üheksakümnendatesse, siis need vorstid-viinerid-margariinid, olid ikka kohutavad, mida siis väiksema sissetulekuga omale lubada sai. Kellel suurt sissetulekut või oma suvilat/ sugulasi maal polnud, nende söögilaud oli üsna vilets. Ja ega polnud eriti piiranguid, kui palju e-aineid kuskile toidu sisse pandi. Nüüd on jah igasuguseid e-vabasid tooteid ja mahekraami valida poest.

#3871779:

Kas see on toit/mälestused lapsepõlvest või toit praegu, oma perega kodus tehes/süües? Loomulukult võivad need ka kattuda, aga võib olla ka nii, et see, mida lapsepõlves söödi jäigi sinna ehk et erineb pea täielikult sellest, mida praegu oma perele pakute ja sööte.

Kodune toit on siuke lihtne ja pigem odav. Kotlet, jahukaste. Makaronid, kartul.   Aasia köök ei ole kodune toit.