Esileht Kodunurk Mida tähendab teile “kodune toit”?

Näitan 27 postitust - vahemik 1 kuni 27 (kokku 27 )

Teema: Mida tähendab teile “kodune toit”?

Postitas:
Kägu

Kas see on toit/mälestused lapsepõlvest või toit praegu, oma perega kodus tehes/süües? Loomulukult võivad need ka kattuda, aga võib olla ka nii, et see, mida lapsepõlves söödi jäigi sinna ehk et erineb pea täielikult sellest, mida praegu oma perele pakute ja sööte.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minu jaoks on kodune toit mis iganes kodus valmistatud söök. Nii kartulid kastmega kui hiina moodi magus-hapu kana.

Kodus valmistatud toit on üldjuhul võrreldes lapsepõlvega täna kvaliteetsemast ja puhtamast toorainest. Pigem ka rohkem värsket kraami ja köögivilju.

+7
-6
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minu jaoks on kodune toit soe lõunaks või õhtusöögiks söödav toit mis on valminud enamjaolt kohalikest (või kohalikest poodidest kättesaadavatest) toiduainetest. Nt puder või võileib pole mulle millegi pärast kodune toit, aga seda on nt kartul kotleti ja salatiga.

+2
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minu jaoks tähendab “kodune toit” just sellist tavalist traditsioonilist eesti toitu, nagu ema ja vanaema tegid. Kartulipudrust hapukapsasupini, pannkookidest kaneelisaiadeni.

+20
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Pani tõesti mõtlema. Mina näiteks teen sageli India karrit või Hiina magushaput kana. Ehkki ise ja kodus valmistatud, siis tahaks ikka öelda, et “kodune, soe toit” on pigem jah need nõukaaegsed söögid, mida ema kodus tegi – alates kastmest-kartulist lõpetades tavaliste suppidega ja mannavahuga. Ehk siis ikka seesama – kodus (Eestis) kasvatatud köögiviljadest ja Eestile omaste maitsetega.

+4
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kodune toit tähendab minu jaoks seda, et asjad on ise valmis tehtud, algusest lõpuni.

Näiteks et kartulipuder ei ole mingist pulbrist, keeks on see õige keeks, mitte keeksipulbrist, pannkoogid on muna, piima ja jahuga, mitte pannkoogijahuga, kalapulk on ise tehtud, mitte sügavkülmutatud, kotlett on ise tehtud, mitte poeletilt kotleti kujul toodud jne.

kui keegi teeb mingi ahjuprae, aga see on ostetud poest juba marinaadis ja küpsetuskotti valmis panduna, siis see ei ole minu jaoks kodune toit. Kodune on siis, kui võtad selle kana au naturell ja siis paned sinna juurde a la soola, pipart, küüslauku, mitte ei kalla seda kana üle poest ostetud santamaria marinaadiga. Muidugi võib ju kõiki neid poolfabrikaate ja valmistoite ja aeg-ajalt teha, aga siis minu jaoks ei ole enam “kodune”. Pannkoogijahu või mingi poest ostetud pannkoogitainas ei ole iial “see õige”.

Ma teen oma kodus nii ja naa, mõnikord viskan lihtsalt mingid sügavkülmatooted ahju, teinekord teen kõik ise. Ise tehtu on mul ikka alati parem, aga ega see ei ole algusest alates nii olnud. Ma hakkasin toitudega katsetama (retseptide järgi ikka) puberteedieas, 13-aastasena. Mõnikord ikka juhtus seda, et söök tuli nii rõve, et pidi ära viskama 😀 Õnneks meil ei olnud sellest probleemi, sai toitu ikka ülla eesmärgi nimel raisata, keegi ei pidanud untsuläinud sööki endale sisse pressima. Aga vaikselt toidutegemise oskused kogunesid ja nüüd juba näen retseptile peale vaadates ära, mida mina peaks muutma, et mulle maitseks ja sobiks. Suuremat jagu sööke teen nüüd juba nagunii ilma retseptita.

+5
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Igaühe jaoks vist erinev… Aga minu jaoks on kõik see, mis on enam-vähem ise tehtud ikka päris lihast (mina loen siia alla ka nt naturaalse liha Stockmanni marinaadis, millel pole keemiamaitset juures, aga mitte Selveri oma, millel on alati keemiamaitse) ja muudest päris toiduainetest, nt kartulist, päris riisist, mitte kiirriisidest jne. Kuna toidulaud on tõesti muutunud, sisaldab nt tikka masala kana jms, siis ei mõtle kodutoidu all enam ainult vana aja sööke, vaid seda, kas see on poolfabrikaat või päris toidust tehtud.

+3
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Loomulukult võivad need ka kattuda, aga võib olla ka nii, et see, mida lapsepõlves söödi jäigi sinna ehk et erineb pea täielikult sellest, mida praegu oma perele pakute ja sööte.

Loomulikult erineb suuresti. Minu lapsepõlvest osa ja peaaegu kogu noorus jäi kõige vaesemasse aega. Kui olin 5-6-7, siis liha poes ikka oli. Mingit. Kui olin 18-22, seda lihtsalt polnud. St oli, kui oli “lihapäev” ja midagi jõudis ka lettidele.

Kui täna tegin bataadiga pardikoiba ja krevetisalati ning õhtuks teeb mees kuumusitsulõhet ja kurgi-avokaadosalati, siis äkki kurki oleks nendest vajalikest asjadest ka lapsepõlves saada olnud. Asi pole peenutsemises – isegi mingit keeduvorsti tuli ju mööda linna taga ajada ning iga päev kindlasti müügil polnud (ei ole Tallinnast), saada broiler oli imeasi. Kui olin 21, siis üks sõbranna selgitas mulle, mis on jogurt ja esimese banaani sain umbes 17-aastaselt.

+2
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minu jaoks on “kadused toidud” pigem nõukaaegsed lihtsad kodus valmistatud toidud, näiteks keedukartulid hakklihakastmega, guljašš, rassolniku supp,kartulipuder ja kotletid jne… Aga eks see olenebki ilmselt taustsüsteemist ja inimese vanusest. Lapsepõlve maitsed, ema ja vanaema tehtud toidud jne…

Ise valmistan kodus nii neidsamu sööke kui ka nt kana magushapus kastmes või hautatud veisepõski aga neid siiski klassikalisteks “kodutoitudeks” ei nimeta.

+3
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Loomulukult võivad need ka kattuda, aga võib olla ka nii, et see, mida lapsepõlves söödi jäigi sinna ehk et erineb pea täielikult sellest, mida praegu oma perele pakute ja sööte.

Loomulikult erineb suuresti. Minu lapsepõlvest osa ja peaaegu kogu noorus jäi kõige vaesemasse aega. Kui olin 5-6-7, siis liha poes ikka oli. Mingit. Kui olin 18-22, seda lihtsalt polnud. St oli, kui oli “lihapäev” ja midagi jõudis ka lettidele.

Kui täna tegin bataadiga pardikoiba ja krevetisalati ning õhtuks teeb mees kuumusitsulõhet ja kurgi-avokaadosalati, siis äkki kurki oleks nendest vajalikest asjadest ka lapsepõlves saada olnud. Asi pole peenutsemises – isegi mingit keeduvorsti tuli ju mööda linna taga ajada ning iga päev kindlasti müügil polnud (ei ole Tallinnast), saada broiler oli imeasi. Kui olin 21, siis üks sõbranna selgitas mulle, mis on jogurt ja esimese banaani sain umbes 17-aastaselt.

Mäletan kui tuttav kutsus külla ja oli keedukana, sellise sinise ostnud, endal hea meel et kui odav ja ahju pannud ning külalised kutsunud praadi sööma. Mainisin vaikselt et see ju keedukana, vihastas hirmsalt et mis broiler ja keedukana. Kõik üks kana. Küll oli piinlik hiljem laua taga külalistega närida seda kummist kana. Sai õnneks ise ka aru aga kes see nõuannet tahab kuulda.

0
-10
Please wait...

Postitas:
talent

Kuna toidulaud on tõesti muutunud, sisaldab nt tikka masala kana jms, siis ei mõtle kodutoidu all enam ainult vana aja sööke, vaid seda, kas see on poolfabrikaat või päris toidust tehtud.

No eeldatavasti teed siis kõik tikkad-karrid algusest peale ise. Siis on ju päris.
Mina teen ja kuna teen sageli, siis ei teki ka probleeme, et “ühe toidu jaoks on nii palju erinevaid aineid vaja ja vaata kui kallis see tuleb”. Toorainet tellin, toon ise reisidelt, toovad sõbrad. Kahjuks klimaatiliste eripärade tõttu tõesti ei saa kõike ise kasvatada, seega nüüd ei teagi, kas mu isetehtud toit on ikka “päris” või mitte.

Teemasse: minu jaoks on esimene mõte “kodustest toitudest” just need nn nõukaaegsed hakklihakastmed-kotletid-borsid jne. Tean, et igapäevaselt väljas süües otsivad inimesed just sedalaadi söögikohti, kuigi ise eelistan kindlasti midagi muud. Jha, oma osa mängib siin hind, seda küll.

0
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Toit, mis on mõeldud söömiseks, nälja kustutamiseks. Kui on juba aega toidutaldrikule mingeid kastmemustreid teha ja puhvis padjakesi püstitada, on tegemist eesmärgiga toitu nautida ja see ei ole minu jaoks kodune toit.

+4
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mäletan kui tuttav kutsus külla ja oli keedukana, sellise sinise ostnud, endal hea meel et kui odav ja ahju pannud ning külalised kutsunud praadi sööma.

Millest sina röögid, ma ei tea. Mina räägin ca 1986-1989. aasta linnast, Eesti mõistes ühest suuremast linnast, kus mingisugusegi kana saamiseks pidi olema kas tutvusi või jooksma läbi 4-5 poodi (ikka ei prukinud saada) või sattuma õigel ajal ja seisma ära 20-pealise järjekorra.

+1
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mäletan kui tuttav kutsus külla ja oli keedukana, sellise sinise ostnud, endal hea meel et kui odav ja ahju pannud ning külalised kutsunud praadi sööma.

Millest sina röögid, ma ei tea. Mina räägin ca 1986-1989. aasta linnast, Eesti mõistes ühest suuremast linnast, kus mingisugusegi kana saamiseks pidi olema kas tutvusi või jooksma läbi 4-5 poodi (ikka ei prukinud saada) või sattuma õigel ajal ja seisma ära 20-pealise järjekorra.

Räägid muidugi, palun vabandust. Ja pruukinud, mitte prukinud. Kahju, et muuta ei saa.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Selline toit, mida ma tavapäraselt kodus valmistan juba aastaid ja/või mida ma lapsena kodus ja vanavanemate juures sain. Näiteks ahjupraad, hakklihakaste kartulitega, makaronid (suvaline pastasort) või riis koorese kanakastmega, kanasupp, hernesupp, kalasupp läbipaistva puljongiga jne. Ja keedetud, aurutatud või riivitud/viilutatud toores aedvili/salat sinna juurde.

Keedukartul/makaronid/riis kotleti, pihvide või viineritega on ka kodune, aga sedasorti lihatooteid sageli ei söö. Keedetud viinerid ja sardellid on minu jaoks juba nostalgia. Lapsena vahel tehti. Praegu on söödavat viinerit ja sardelli vaid üksikud tooted ja igast poest neid ei saagi.

80ndate lõpus oli meil kodus ainult gaasipliit ja selle ahjus ei saanud õieti midagi valmistada. Seega oli meil ainult keedukana. Aga meil keedeti ikkagi broilerit, mitte seda nn supikana (munakana, kes pärast munaproduktsiooni langust lihaks tehti). Elasime küll suuremas linnas, aga rikkad ei olnud ja tutvusi kuskil ei omanud. Kuskilt vanemad siiski hankisid nii broilereid kui viinereid ja sardelli. Suitsuvorsti sai haruharva ja sealiha oli ka üsna harva.

+3
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

80ndate lõpus oli meil kodus ainult gaasipliit ja selle ahjus ei saanud õieti midagi valmistada. Seega oli meil ainult keedukana.

Ma ei saa nüüd aru – ahju puudusel ainult keedukana? Miks te praekana või potis mooritult ei teinud?

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

üldiselt ikka igasugune kodus tehtud toit, olgu siis oma või külas. Eksootiline ja tavaline, vahet pole.

Kui söögikoht reklaamib “kodust toitu”, siis eeldan pigem selliseid nõuka-aegseid asju nagu pikkpoiss, maks, supid, kohupiimasõrnikud, kapsarullid jms.

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

80ndate lõpus oli meil kodus ainult gaasipliit ja selle ahjus ei saanud õieti midagi valmistada. Seega oli meil ainult keedukana.

Ma ei saa nüüd aru – ahju puudusel ainult keedukana? Miks te praekana või potis mooritult ei teinud?

Kusjuures tal ei puudunud ahi, vaid oli gaasiahi. Minu ema võlus sellest gaasiahjust välja küll väga imelisi roogi, ainult sufleed jms peenemad ühtlaselt kerkima pidanud magustoite ei saanud gaasiahjus hästi teha, sest see kippus ebaühtlaselt küpsetama.

Ja mis viineritesse puutub, siis praegu on valik ikka tohutu ju, nõuka-ajal oli vaid 1 sort ja siis täpselt sellest, mis parajasti saadaval oli – kondijahu ja rasv ja jahu põhiliselt… Praegu on 90+%-lise lihasisaldusega viinereid, lisaaaineteta viinereid, mida iganes…

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

80ndate lõpus oli meil kodus ainult gaasipliit ja selle ahjus ei saanud õieti midagi valmistada. Seega oli meil ainult keedukana.

Ma ei saa nüüd aru – ahju puudusel ainult keedukana? Miks te praekana või potis mooritult ei teinud?

Äkki ema ei jaksanud? Ma ei teagi tegelikult, tal oli siis kehv tervis ja mulle näis, et see keedukana oli kõige lihtsam teha. Ma ise olin nii väike, et mind gaasipliidiga süüa tegema ei lastud. Ema oskab tegelikult hästi süüa teha, aga aega-ajalt on tal nagu ideepuudus või siis soovivadki nemad isaga pidevalt samasid sööke süüa.

Ah jaa, pannil toitude valmistamist peeti tol ajal meie peres ebatervislikuks. Nüüd enam mitte, sest sõltub ju mida ja kuidas pannil teha.

Viineritel on enamasti lõhna- ja maitsetugevdaja sees ja mulle kohe üldse ei istu selle maitse. Ma ei tea, kas vanasti oli või mitte, aga ei mäleta, et see tol ajal häirinud oleks. Alles nüüd päris viimasel ajal on natuke rohkem lihatooteid, kuhu seda pole pandud.

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minule tuleb kohe meelde vanaema tehtud kotletid koos stoovitud porgandite ja hernestega, seda viimast ei ole ise kunagi teinud.  Kummaline, et te neid toite just nõukaaegseteks nimetate – kotlette, hapukapsasuppi, kartuliputru söödi esimese Eesti Vabariigi ajal.  Minu vanaema oli elanud veel  tsaar  Nikolai ajal ja sel ajal just ema kõrvalt süüa tegema õppinud. Ajalooline mälu on ikka väga lühike, kõik, mis lapsepõlves söödi – on nõukaaegne.

+4
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minule tuleb kohe meelde vanaema tehtud kotletid koos stoovitud porgandite ja hernestega, seda viimast ei ole ise kunagi teinud. Kummaline, et te neid toite just nõukaaegseteks nimetate – kotlette, hapukapsasuppi, kartuliputru söödi esimese Eesti Vabariigi ajal. Minu vanaema oli elanud veel tsaar Nikolai ajal ja sel ajal just ema kõrvalt süüa tegema õppinud. Ajalooline mälu on ikka väga lühike, kõik, mis lapsepõlves söödi – on nõukaaegne.

meie lapsepõlv oli nõukaajas, seepärast nimetame nii (kuigi jah vanaemad ja nende kokaoskused eestiaegsed). Selleaegne toit erines päris palju uue vabariigi aja omast.

+1
0
Please wait...

Postitas:
Seliiina

Kodune toit tähendab minu jaoks isetehtud, toorainest valmistatud toitu, isegi kui see on hiinakas või muu “mittelapsepõlveaegne” toit. Poolfabrikaadist kodus tehtud pole niiväga kodune.

Aga reklaamlausena “kodused toidud” kipuvad tähendama just tavapärast, mitte eksootilist menüüd, no selline harjumuspärane. (Eks Hiinas tähendaks kodune toit just täpselt sama, nende traditsioonilist sööki. ) Kartulipuder ja kasvõi rulaadid jms on ka tunduvalt veel vanem kui EW aegsed kokad. Nt võtsin lahti esimese ettejuhtuva vana kokaraamatu, olid kotletid, frikadellid, munapudru, härjasilm, roastbeef (“elajaliha ahjus küpsetatud”), liivataignakoogid, isegi makaronivorm (lk 5), maksakaste, piparkoogid  jnejne. Raamatu väljaaandeaasta 1883 “Söökide walmistamise õpetus kõikidele Eesti perenaestele ja neile, kes nendeks tahawad saada”

https://www.digar.ee/viewer/et/nlib-digar:373071/322867/page/2

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minule tuleb kohe meelde vanaema tehtud kotletid koos stoovitud porgandite ja hernestega, seda viimast ei ole ise kunagi teinud. Kummaline, et te neid toite just nõukaaegseteks nimetate – kotlette, hapukapsasuppi, kartuliputru söödi esimese Eesti Vabariigi ajal. Minu vanaema oli elanud veel tsaar Nikolai ajal ja sel ajal just ema kõrvalt süüa tegema õppinud. Ajalooline mälu on ikka väga lühike, kõik, mis lapsepõlves söödi – on nõukaaegne.

Sest vastajad üldjuhul ei ole tsaariaegsed. On nõukaaegaed. Ja need kotletid on sealt ajast edadi kantud.
Minu vanavanaema ehk vanaema ema lausa töötas Peterburis tsaari õukonnas. Oli peen daam, kuigi vaene ja kehvade koduste tingimustega. Abikaasaks veel vaesem kingsepp. Vanaema, noorim laps, sündis 1917.aasta revolutsiooni ajal.

Nelja lapsega peres peeti siiski au sees haridust ja tööd, Eestisse tulles (mu vanaema oli siis viiene) hangiti väike üürituba, kus kuuekesi elati ning vanavanaema läks kodunduskooli õppima. Tol ajal täiskasvanud naine õppimas oli…puhas tööjõu raiskamine. Aga ta läks ning hiljem töötas esimese wabariigi ajal Astoria (toonane Dancing Gloria) restoranis.
Tema kotletid oleksid ka minu lapsepõlves “nõukaaegsed” olnud, sest mina taolist “ajaloolist mälu” ei tundnud.

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minu jaoks on kodune toit mis iganes kodus valmistatud söök. Nii kartulid kastmega kui hiina moodi magus-hapu kana.

Kodus valmistatud toit on üldjuhul võrreldes lapsepõlvega täna kvaliteetsemast ja puhtamast toorainest. Pigem ka rohkem värsket kraami ja köögivilju.

Huvitav, et seda nii palju miinustatud on. Kelle lapsepõlv jäi üheksakümnendatesse, siis need vorstid-viinerid-margariinid, olid ikka kohutavad, mida siis väiksema sissetulekuga omale lubada sai. Kellel suurt sissetulekut või oma suvilat/ sugulasi maal polnud, nende söögilaud oli üsna vilets. Ja ega polnud eriti piiranguid, kui palju e-aineid kuskile toidu sisse pandi. Nüüd on jah igasuguseid e-vabasid tooteid ja mahekraami valida poest.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minu jaoks on kodune toit mis iganes kodus valmistatud söök. Nii kartulid kastmega kui hiina moodi magus-hapu kana.

Kodus valmistatud toit on üldjuhul võrreldes lapsepõlvega täna kvaliteetsemast ja puhtamast toorainest. Pigem ka rohkem värsket kraami ja köögivilju.

Huvitav, et seda nii palju miinustatud on. Kelle lapsepõlv jäi üheksakümnendatesse, siis need vorstid-viinerid-margariinid, olid ikka kohutavad, mida siis väiksema sissetulekuga omale lubada sai. Kellel suurt sissetulekut või oma suvilat/ sugulasi maal polnud, nende söögilaud oli üsna vilets. Ja ega polnud eriti piiranguid, kui palju e-aineid kuskile toidu sisse pandi. Nüüd on jah igasuguseid e-vabasid tooteid ja mahekraami valida poest.

Sel ajal kasvatasid inimesed väga palju ise, just olude sunnil. Aga, sa ju ise üritad oma eelmise kommentaariga väita, et kõik elasid nagu sina, vaeselt aedviljade suhtes, eks miinustavadki need, kes võtsid oma liha ja aedvilja enda keldrist. Ehk siis, ära üldista.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kas see on toit/mälestused lapsepõlvest või toit praegu, oma perega kodus tehes/süües? Loomulukult võivad need ka kattuda, aga võib olla ka nii, et see, mida lapsepõlves söödi jäigi sinna ehk et erineb pea täielikult sellest, mida praegu oma perele pakute ja sööte.

Kodune toit on siuke lihtne ja pigem odav. Kotlet, jahukaste. Makaronid, kartul.   Aasia köök ei ole kodune toit.

0
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Keedukartul hakklihakastnega.

Kes viitsib rohkem punnitada, teeb ka kartuliputru.

0
0
Please wait...

Näitan 27 postitust - vahemik 1 kuni 27 (kokku 27 )


Esileht Kodunurk Mida tähendab teile “kodune toit”?