Kuna mul laps oli enne väga palju õues, siis ka lasteais käimise ajal (kus õuesolekut olude sunnil vähem, kui meil tavapäraselt) üritasin temaga esimese asjana õues aega veeta. Ikka selliselt nagu enne lasteaeda. Küll selle vahega, et laps dikteeris pigem tegevuse ja tempo, et peale tema “tööpäeva” oleks õues olemine ja tegevus ikkagi meeldiv.
Töölkäiva inimse tööpäeva õhtu sisaldab enamsti ka kohustusi, seega vajadusel oli laps kaasatud või mängis omaette ja vajadusel siis hiljem jälle tegime midagi koos. Mänguasjadega mängis ta selles vanuses juba ise ja omaette, seega tubasteks koostegevusteks oli kas siis müramine, peitus, onni ehitus või meisterdamine (lego, konstruktorid, paber/liim/käärid), joonistamine/värvimine, tegevusvihikutes nuputamine, ajakirjade/raamatute ette lugemine, laua- ja kaardimängud, pusled, muusika kuulamine jms.
Nädalavahetusel siiski võtsin enamasti ka midagi teistsugusemat ette, aga tihti need ka ikkagi õuega seotud (vähemalt pikk jalutus sinna ja tagasi, kui atraktsioon ise sees). Mitte nii igapäevased paigad, võõramad/huvitavamad mänguväljakud, maale vanavanemate juurde, kokkusaamine sugulastega, sõpradega (kus ka lapsi), igasugused muuseumid ( elame Tln-s, seetõttu ehk ka käe-jala-juures mitmeid ja erinevas vanuses lapsele sobilikku leitav), loomaaed, ujulad, ronimiskohad jne.