Mida teeksite, kui lasteaeda on minemas teie keskmine laps, kolmepoolene poiss, kes esimestel päevadel jäi üsna rahulikult, aga neljandat korda minnes (mitte järjestikustel päevadel) on silmnähtavalt õnnetu juba kodus ja lasteaias nutab kuni teie lahkumiseni. Samas otsest vajadust tal sinna minekuks pole, kodus veel kaheaastane õde, kes peaks hakkama lasteaias käima järgmisel aastal, seega saaks ka poeg olla veel kodus. Kuna mul on veel eredalt meeles esimese lapse kolm aastat nutuga lasteaeia hommikuid, siis ma olen üsna kahevahel. Kas loota sellele, et järgmisel aastal on kergem, kuna vanust on rohkem või proovida nt 2 päeva nädalas siiski harjutada? Samas võib mul järgmisel aastal olla siis 2 nutvat last hommikul. Tean, et igaüks ilmselt teeks ja teebki erinevalt, aga …arvamusi, kogemusi?????
Teema: Mida teeksite?
lasteaeda mittetahtva lapse teemasid on siin olnud küll ja küll:
https://foorum.perekool.ee/teema/kuidas-lohutate-last-kes-ei-taha-lasteaeda-minna/
mina ikka harjutaks 2-3 päeva nädalas käima. Võid ju poole päeva kaupa. Probleem pole mitte niivõrd see, et sul järgmisel aastal 2 nutvat last,vaid see, et sul järgmisel aastal 2 last iga nädala-kahe tagant haiged – aga otseloomulikult mitte korraga vaid kordamööda, nii et töölkäimisest võid ainult unistada.
Alguses kohanemisraskuse don tavaline, ka kõige seltsivamad lapsed alguses nutavad. Anna talle aega – kuu aega käi harjuta ja kui paranemise märke pole, siis tee paus. Keskmiselt kohanevadki lapsed 2-3 nädalaga ja 1 nutune hommik ei tähenda, et ta sul 3 aastat nutab.
Kindlasti harjutaksin, aga kuna otsest vajadust pole, siis esimestel kuudel 2-3 pooliku päeva kaupa nädalas. Varsti on tal lasteaias sõbrad ja nendega koos on ägedam aega veeta kui 2a õega.
Mul laps ka ei taha minna, kui on üks ebameeldiv tädike kasvatajaks. Praegu on suveperiood ja ei ole oma rühma kasvatajad olnud alati. Aga mida lasteaed räägib? Miks laps ei taha leppida? Pane õde ka siis lasteaeda, siis lepib kindlasti.
Lapsel võib olla raske harjuda mõttega, et tema saadetakse ära, kui väiksem laps jääb veel sinuga koju. Võibolla tunneb end sinu poolt tõrjutuna? Ma usun, et lapsel on lihtsam mõista seda, et ema läheb tööle ja laps lasteaeda, kui seda, et tema peab lasteaeda minema, kui ema on teise lapsega kodus.
Mina lasteaiast päris ära ei võtaks, aga üritaksin seda lasteaiandust müüa mingis lapsele sobivas võtmes. Minu laps ei tahtnud ka alguses väga minna, aga talle tohutult meeldisid liikumistunnid, seega nende päevade hommikul, kui see tund toimus, läks rõõmuga (mina läksin tööle, seega pidi ta käima ka teistel päevadel). Sina võid proovida nii, et võid viia ainult mõnel päeval, kui midagi toredat toimub, mis iganes su lapsele siis meeldib.
Kas laps nutab ka peale vanema lahkumist? Ma otsustaks selle järgi, kuidas laps rühmas käitub. Kui rahuneb kiiresti, sööb, võtab tegevustest osa, siis jätkaks tasapisi harjutamist. Kui aga ei rahune pikalt, on õnnetu ja passiivne ka päeval, siis laseks kodus olla veel mõned kuud. Samas neli päeva on liiga lühike aeg, et järeldusi teha.
Minu esimene laps oli ka kehv kohaneja, läks 3selt lasteaias ja nuttis hüsteeriliselt iga hommik terve esimene lasteaia-aasta. Hiljem leppis, aga oli ikka kurb kuni seni, kui 5-aastaselt esimesed sõbrad hakkasid tekkima. Teine läheb sügisel ja paistab juba praegu, et temast tuleb samasugune lasteaiavihkaja. Õnneks nüüd on lapse vanaema pensionile jäänud ja lapsel võimalus nö osalise koormusega käia.
Aga teemaalgataja, sina ju tunned oma last kõige paremini. Milline ta on? Kas aktiivne ja igatseb omavanuste seltskonda või pigem omaette tegutseja, kellel koduseinte vahel on parem olla? Võib ju nii teha, et käib vaid mõned korrad nädalas kuni päevauneni. Võtab hommikustest tegevustest osa ja siis koju. Viiruste perioodidel õega kodune. Sul on ju see luksus olemas, et laps ei pea täispiki päevi kodust eemal olla.
Mina ka tasapisi harjutaks ikkagi. Neil tulu lapsel nutt alles teisel lasteaia aastal. Alguses oli ok, vahepeal oli pahasti ja nüüd on jälle hästi. Laod on 4.5aastane. Nuttu oli palju 3-3.5a.
Meil on natuke sarnane olukord. Vanem laps oli üle kolme aasta vana, 1,5 a nooremaga olin veel kodune. Vanem laps sai lasteaiakoha ja mõtlesin samamoodi, et las käib paar päeva nädalas lühikesed päevad, et siis aasta pärast ei ole kahe lapse korraga lasteaeda harjutamist ja tegin ka osalise ajaga kodus tööd, nii et veidi oleks lihtsam olnud, kui vahepeal suurem lasteaias. Meil kolmene jäi hea meelega, talle meeldis, aga probleem oli selles, et kohe hakkas pihta see tsükkel, et paar päeva lasteaias ja siis nohu ja köhaga paar nädalat kodus, nii et ega tegelikult sel esimesel aastal suurt lasteaias käimist ei olnudki. Aasta hiljem, kui noorem ka lasteaias alustas läks kõik palju paremini, haiged eriti ei olnud (ei teagi, kas sel põhjusel, et eelmisel aastal põdesid koos igasugu vanema lapse rühmast saadud viiruseid läbi) või siis lihtsalt vedas.
Ma päris ei loobuks, vaataks veel, prooviks poole päeva kaupa (lõunani) 2-3 päeva nädalas. Ja kui sügise poole haiguste hooaeg pihta hakkab, siis on selge, kas üldse sellest midagi välja tuleb. Meil eriti ei tulnud, kuna võttis kõiksugu viiruseid külge, siis ravisime korralikult kodus, lasime taastuda, et tervis täiesti tagasi oleks, aga kui siis jälle paar päeva lasteaias käis, oli ikka jälle mingi viirus küljes.
Tere. Kõigepealt enda mõtted korda. Lapsed tajuvad ema mõtteid. Kui ise kõhklev ja kahtlev, siis ka laps. Kui soov on kindel, siis on ka laps vapper ja saab paremini päevale alguse.
Paljud käivad nii, et õde/ vend kodus ja harjuvad. Tähtis on häälestus ja rutiin, et iga kord ühtemoodi ja rääkimine, rääkimine, rääkimine. Kodus, mitte lasteaias rühmas, siis peab kindlalt tegutsema ja lahkuma pikema jututa.
Mina jätsin suurema koju ja lihtsalt maksin lasteaia kohatasu niisama. Laps läks lasteaeda nelja-aastaselt ja jäi sinna kohe rahulikult ja rõõmsalt. Lihtsalt laps oli juba sedavõrd suur ja mõistlik, et ta sai ilusti aru, misasi see lasteaed on, mis seal tehakse, ja et emme tuleb õhtul järele. Lisaks oskab suurem laps juba igatseda eakaaslaste seltskonna järele ning nendega sotsiaalseid suhteid luua ja mängida.
Seevastu ta noorem õde, kes oli kahe ja poolene, ei saanud lasteaeda minnes muhvigi aru, misasi lasteaed üldse on, samuti puudus tal ajataju, tema jaoks oli “mis silmist, see meelest” – ehk et, kui emme hommikul minema läks, siis tähendas see kaheaastase maailmapildi jaoks seda, et nüüd ongi emme teda igaveseks hüljanud. Olid väga suured probleemid ja lõpuks ta ei kohanenudki lasteaiaga, vaid protest läks ikka tugevamaks. Pidin oma töö ümber korraldama, nii et see laps käiski kuni lasteaia lõpetamiseni aias vaid poole päevaga ja sai tihti vabu päevi.
Haiged pole mu lapsed kunagi eriti olnud, ka esimestel lasteaia-aastatel mitte.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
