meil see teemaks olnud juba mõnda aega, poeg on 11 aastane.mees viskas vahel minema joonistused ja eriti hulluks läks ,kui poiss hakkas koolis kunstitunnis tegema ka muid kunstiteoseid(paberist volditud suur pall, suur,ilus pulkadest koer )tal on kunst \”5\” ja need olid tõeti ilusad,kui ta selle koera koju tõi kuu aega tagasi, siis panime kapi peale, ükskord tuli mees ja pani sinna peale midagi, selle peale juba laps solvus, et läheb katki, ok. ja nüüd avastasin eile, et kui ma tööl olin, on mees koristanud ja need kunstiasjad lihtsalt ära visanud!ma saan aru, et kui vähe ruumi ja lõputult ei hoia, aga antud juhul jääb ju mulje, et last on solvatud ja ei arvestata üldse temaga,tean,kui küsima hakkan, saan sõimata, sest samamoodi on toimitud ka minu ajakirjadega.tänud!
Teema: mida teete laste joonistuste/kunstiteostega
mehele ei meeldi kola. mulle ka ei meeldi, koristada on raske, kui kõik kohad on asju täis. te leppige kokku, kus poeg saab edaspidi oma asju hoida, nii et need ette ei jääks (soovitavalt valikuliselt kuskil karbis, et tolmu ei koguks, lahtiste pindade kohta leppige kokku esemete piirarv). mehele ürita selgeks teha, et ta oleks enne äraviskamist pidanud hoiatama ning ta võiks vabandada lapse ees, kui laps peaks kurvastama. nad võiksid koos mõelda, kuidas mees saaks normaalselt koristada, kuid poeg oma ilusamaid töid alles hoida.
Lasteaia lõpus anti ka lapse töödega kaust mälestuseks, ütlen ausalt et tõsised sirgeldamised seal vahel. Laps pole korda ka huvi tundnud nüüd hiljem, et seda vaadata.Mapp on keldris nüüd ja kaalun tõsiselt, kas meil läheb ikka seda paberihunnikut tarvis. Ja nagu sellest veel vähe, tõi ämm ükspäev mehe lapsepõlves lasteaias joonistatud kausta meile, et oi kui põnev vaadata.Mees küll ei rõõmustanud vaid pigem porises, et meil ruumi isegi vaja. Küllap läheb seegi paberikonteinerisse.
tehke üks kast, kuhu kogute vaid kõige armsamad mälestused, kui kast täis saab, olete järelikult asju valesti hinnanud ja visake vähem oluline minema, mitte ärge võtke veel ühte kasti. üks laps jõuaks teil terve elamise täis kunstida, selle kõige alleshoidmisel ei ole lihtsalt mõtet, ega ka ruumi. tegelikult on täiskasvanuna palju armsam ja huvitavam vaadata ühte enda tehtud pilti lapsepõlvest, paari emade- ja isadepäeva kaarti kui tervet virna sirgeldusi, esimesest, teisest…neljandast lasteaia-aastast jne jne
Minu kolmene teeb lasteaia meisterdamise ringis igasuguseid vahvaid asju. Kleebivad, meisterdavad ikka selliseid konkreetseid asju, mitte kaootilist sigrimigri. Sellised \”teosed\” kleebime poisi tuppa seina peale. Tal on oma tööde eksponeerimiseks terve suur sein.Ise on ta väga uhke ning kutsub alati külalisi oma töid vaatama.
Minul kodus 9-aastane, kes sirgeldab peaaegu vahetpidamata, ka bussis, kohvikus, vahetunni ajal… Ilusaid kunstiteoseid on hunnikutes. Mina lahendasin nii, et ca 2-3 korda aastas sorteerime lapsega koos seda hunnikut ning valime paremad palad välja. Need lähevad ca 3cm paksusesse A4 kausta (A3 pildid murrame pooleks). Ülejäänud paberikonteinerisse. Ka lasteaia kaustast sorteerisime vaid parimad välja ja läksid ka oma kausta. Neid A4 kaustu nüüdseks 3 – no ei ole palju ja ei võta ka minu jaoks ülearu ruumi. Mulle ikka meeldib, et tema käelisest arengust märk alles.
Nö 3D töösid olen pildistanud, nii et arvutis neist jälg maas. Mingi aega seisavad ka kapi või aknalaua peal, kuid lõpuks laps ise viskab koristamishoos töö ära.
Noo siin ei ole küsimus ju niivõrd konkreetses asjas, vaid selles, et mees ei hinda ei sind ega sinu( või tema enda) last. Ja vaevalt asi on ainult selles. Mis õigus on temal puudutada kellegi isiklikke esemeid ja neid oma tahtmist pidi äraloopida ? Kas ta leiab, et see on tema maja ja majas kehtib kord sellisena nagu tema tahab ? Selline tegu nagu räägid ei saa olla ühekordne. Lihtsalt hetkel teeb see hingedele nii haiget, et enam ei talu. Kui ühele pereliikmele midagi kohe üldse ei sobi, siis tuleb asi arutada võtta ja leida mingi lahendus, millega kõik nõus on. Nii et ära lase end eksitada sellest konkreetsest teost, vaid asi on hoopis laiem. Ja mitte mulje ei jää, et solvatud on, vaid on väga väga haiget tehtud. Ja võimalik et lapsel on hing haige juba. Loodetavasti kasvab kiiresti suureks ja valib endale sobiva elu. Mitte ühelgi inimesel pole teise hinges õigust trampida oma tahtmist mööda. Isegi kui see on tema rahadega ostetud omand ja ta leiab et pereliikmed peavad käsku täitma. Ja selline käitumine on võimalik ainult tänu sellele, et teised sellega nõustuvad.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] Need lähevad ca 3cm paksusesse A4 kausta (A3 pildid murrame pooleks). [/tsitaat]
Aga miks on vaja pooleks murda? A3 kaustad on ju ka ometi olemas.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Aga miks on vaja pooleks murda? A3 kaustad on ju ka ometi olemas. [/tsitaat]
Täitsa tean, et on olemas:D Aga miks ei või neid siis kokku murda? A3 formaat võtab ka oluliselt rohkem ruumi:)
suvel pildid pesunöörile ja tee panoraamfoto neist ja siis pildid võib….. aga foto ei võta palju ruumi mälukaardil.
Aasta lõikes paberkotikestes. Vanus peal ning keldris. Kunagi võtavad kaasa, kui tahavad. Alles hoian andekad, naljakad ja õnnestunud tööd.
Ma arvan ka, et fotokas abiks. Nagunii ei pruugi kõik tehnikad ajahambale vastu pidada, nii et ma sellel suurel alleshoidmisel mõtet ei näe.
Minul on minu minu meelest vahvamad laste tööd ka ära pandud ja mis olen ära pannud, neid hiljem tõenäoliselt minema ka ei viska. Paariaastasena tehtud kriitseldus võib küll 10sele või 15sele tobe tunduda, aga see oli omas hetkes just vahva ja andekas. Kui vaja võtan uusi kaste ka juurde. Võibolla sorteerin kunagi üle lasteaia lõpus/ algklassides tehtud pildi, siis oli neid ikka väga palju.
Ülejäänud lähevad lapsele endale sorteerimiseks ja need peavad tõesti ühte pappkasti ära mahtuma, eks ta siis vanuse suurenedes ise vastavalt viskab ära, mis talle enam oluline ie tundu.
Igasugu meisterdustele olen esialgu ikka mingi koha leidnud, osad lagunevad ise aastate möödudes ja siis saab tõesti minema visatud.
Mul meest tabavad ka aeg-ajalt ebasobival ajal koristamise maaniad, aga et ta kusagil riiulil tolmuvaid laste meisterdusi hakkaks minema viskama, seda meie peres küll õnneks pole.
Ma ei tea teemaalgataja, kas teil peres ainult mehel sõnaõigus, et tema viskab teiste asju minema, isegi küsida ei tohi, siis saab sõimata? Kas mees on poja isa? Ma üritaks ilmselt mingi kokkuleppe saavutada, kus te võite enda asju hoida, ilma et teda see häiriks (natuke ebaloomulik tundub tegelikult), või siis mõtleks, kas sellise türanniga ikka tasub koos elada, kes teistega ei arvesta.
ema leidis mu vana aabitsa üles, olen 39 mees ja tõi selle eelmine aasta mingiks tähtpäevaks, võttis pisara silma ja hoian seda nüüd oma kirsipuust kummutis, mille Itaaliast ostsin, hoian seal vaid kulda, kelli ja väärtasju
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
