Ma olen jätkuvalt kodusel režiimil (nagu ma kuskil juba kirjutasin, siis peale vaktsineerimist ma sisuliselt sandistusin). Aga noh, endaga saan hakkama ja kui aeglaselt liigun, siis kõrvalised ehk ei saa arugi, et inimesel midagi häda on. Mõned päevad veel, siis saan teise süsti ja kui ma siis siin kadunuks jään, olen ilmselt hinge heitnud.
Aga esimene september on meil ka selline tordipäev alati olnud. Kui ma väike olin, siis isa ostis alati jäätist. Ikka sellise paraja peotäie, võis olla ehk 12 pulgakat. See oli hästi pidulik, sest jäätis polnud üldse selline igapäevane maius. Sõin selle tavaliselt ühe päevaga ära, niiet ots oli kurgust väljas. ;P
Kuna lastel on niipalju erinevaid tegemisi, siis naljalt sel päeval kuskile koos sööma enam ei minda. Seega jääbki tort külmkapis sõnatuks ühiseks nimetajaks.
Ühele lapsele tegin selleks päevaks tema suurt lemmikut – hernesuppi, sellist paksemapoolset, rohke suitsulihaga. No mis tegin…mees aitas liha hakkida ja värki, aga valmis see sai ja paari päevaga söödud ka. Ülejäänud sõid pastat lihakuubikutekastmega ja olid ka õnnelikud.
Ja nii see päevake tagasihoidlikult möödus. Vaatasin ühtlasi, et ekoolid ja asjad toimiksid, kandsin lastele pappi kulude jaoks, pesin pesu. Plaanisin ka õunad kokku korjata, aga pole jõudnud. Vedelevad siiamaani , terve aed neid täis, varesed veeretavad neid.