Miniaga ma panin tõesti pange, see on veits lamp küll – tunnistan. Ma ei tea miks ma tema üldse lisasin.
Aga mis puutub tütardesse, siis on varemgi tütred tehtud oma emade kleite ümber, et oma pulmas kanda. Minu kleidil on siidi palju, et saab ka lihtsalt mingi kleidi teha, n-ö tavaliseks pidulikumaks sündmuseks. Võimalusi, mis selle kleidiga teha, on nii palju.
Ja ma ei öelnud, et kindlasti nad peavad seda kandma. Kas ütlesin? Ma ütlesin, et ma annan lihtsalt edasi.
Mul on ka kihlasõrmus, mis ma kavatsen oma tütrele või tema lastele edasi anda. Täiesti klassikaline valgest kullast teemantsõrmus. Või peaks siiski laskma ennast matta sellega? Mis nad ikka selle sõrmusega teevad, eks?
Ma ei tea kuidas teil on, aga meie peres käivad asjad käest kätte. Mul on palju oma vanaema ehteid – näiteks pärl kõrvarõngad. Ma kannan neid uhkusega, kandsin ka oma pulmas.
Muide, seoses pulmadega, siis loor oli mu ema oma. Loomulikult ma ei kandnud seda sellepärast, et mul polnud võimalik lasta endale enda oma teha, ma kandsin seda sellepärast, et see tegi mulle au.
Kahjuks tema pulmakleiti mul ei olnud, sest see oli rikutud ja taastada ei saanud.
Mu mehel on samasugune perekond ja sarnased kombed – neil on laste ristimiskleit, mis on käinud ikka väga pikalt põlvest põlve. Samamoodi ka ehted ja siidsallid.
Meid on nii kasvatatud ja meie kasvatame oma lapsi samamoodi edasi.
Need on toredad traditsioonid. Meie peres on ka nii. Meil on näiteks üks hästi vana Haapsalu sall, mis on käinud põlvest põlve. Seda on väga hoitud ja see on heas seisus.
Mu mees sai päranduseks väga vana talu. – tema oli esimene poisslaps ja temale jäi “kohustus” selle eest edasi hoolitseda. Ka neil on see põlvest põlve edasi antud.
Taastasime vana maakivist aia, see oli nii tore ja nii eriline.
Loomulikult me oleme seda kujundanud enda järgi(toonud sisse mugavused, mida varem ei olnud), aga oleme ka palju vana taastanud.
Muidugi me oleks võinud kõik maha tõmmata, lasta teha uus uhke maja ja panna maja ümber metallaed. See oleks isegi odavam olnud ja kiirem ka, aga see väärtus oleks olnud teine.
Pulmakleidiga samamoodi. Naturaalsiid – üks paremaid kangaid. Loomulikult tuleks see kleit alles hoida ja anda edasi. Kasvõi selleks, et anda oma tütrele võimalus seda kasutada. Isegi kui ta ei taha, on tal see valik olnud.
See raha, mis kleidi müügist tuleks, on lihtsalt raha.
Kleidil on muidugi ainult siis väärtus, kui abielu kestab ja on õnnelik. Kui abielu on lahutatud või õnnetu, siis sellel kleidil ei ole mingit väärtust.
Mina müüsin keidi kohe peale pulmi ja abielu on õnnelik hetkeks 30+ aastat. Kleidil pole siin seost. Sinu enda nostaligiline kujutelm.
Vähest kullast antiikseid ehteid voi vaarisade talu mingi kleidiga võrrelda on kohatu. Sest need on jaavad väärtused, erinevalt kleidist.