Mees 50, olelusvõitlusest kurnatud ja väsinud ja ei taha isegi seda sõna kuulda. Enese sundimine peale esmaste kehaliste vajaduste rahuldamise, igasugune surve, ajendatuna sellest, et sa pead olema see või too jne. Samadel asjaoludel tekitab vastikust sõna ühiskond. Talle meeldiks tegeleda ühe hobiga aga tal pole selleks materiaalset võimekust, teised ei paku vähimatki huvi ja ühtki huvi endale vastu tahtmist peale ju ei suru. Tall meeldib töö mida ta teeb aga need, kust rohkem raha saaks, ei paku kas huvi või ei käi jõud üle. Enamasti mõlemat. Psühholoogidest, psühhiaatritest ja ravimitest pole seni kasu olnud.
Oma töös,mis talle meeldib aga millega nagu mainitud, et teeni nii väga, on ta seni olnud hinnatud aga nüüd on selgunud, et ta ei tohi seda enam teha. Nimelt plastikud, millest on valmistatud abivahendid või nende osad, mida tal kohustuslikus korras kasutada tuleb(nägemisprillid, juhtmevaba ja mürafiltriga handsfree, need pole teatavasti odavad), lagunevad kokkupuutes tema naha eritistega nagu higi, mida paratamatult tekib ja kõrvavaik, sest tootjateülesed keskkonnaregulatsioonid piiravad teiste materjalide kasutamist. Seadusandluse ja praktikatega kursis olevad inimesed, politsei ja juristid asju selle koha pealt kodaniku huvides rõõmsates toonides ei näe- võimaliku kaasuse puhul on otsustajate(kohtud, komisjonid) hinnang üheksal juhul kümnest: kui kehtivaid nõudeid pole võimalik täita ega nendega kaasas käia, tuleb leida teine töö, arutelu kohta selles küsimuses ei ole. Selles vanuses pole see aga lihtne. Sisuliselt tuleb leida totaalselt teine valdkond ja väljund. See aga peab ju huvitama või mis? Kõlab nagu “ole õnnelik, et me sul elada lubame”. Mis lahendusi pakute?