Teema: .

Kui sa oma praeguse mehega tutvusid, kas ta siis oli vastik ja eemaletõukav? Solvas sind ja tegi igasugu muid tegusid, et sa end halvasti tunneks? Miks sa ometi siis valisid selle mehe kui ta nii vastik sinu suhtes oli? Lahutada “kellegi” pärast küll mõtet pole. Mõtled teisele kuldse kuu selga ja siis selgub ,et tegemist on täiesti tavaline mees, kes suudab olla väga harva tähelepanelik ja arvestav. Hetkel kohtute harva ja sa ei tea temast mitte midagi. Kuna nii suurepärane mees on üksik, siis tähendab, tal on mingid väga vastikud omadused, sest hea mees ei jää iial üksi. KUi lähed, pead minema selle mõttega, et elad kogu oma tulevase elu üksi. Kellelegi teisele oma elu ülesehitades saad haiget ja jäädki haiget saama. Kui hoolid laste tunnetest, siis saad anda endale 10 aastat veel laste kasvatamiseks. Kodus aga lõpeta hea naine olemine. KUi sind solvatakse, siis tuleb teisele öelda, et oled solvunud ja said haiget. Ei pea vastusolvama, vaid ütlema, et nii ei käituta sinuga. Kui vaikid ja oled nn “hea naine”, siis näitad oma olemusega, et mehel ongi õigus nii käituda. Ja kõik läheb aina suuremaks ja suuremaks. Kui sinuga käitutakse halvasti tuleb tüli, korralik tüli tekitada, sest teisel pole sinuga õigust halvasti käituda. kuidas teine teada saab, et ta käitub halvasti, kui räägid meest taga võõrale mehele ja jätad mehele endale ütlemata, mida ta teinud on ?

Ma ei kujuta küll ette, et hülgaksin oma lapsed mingi mehe pärast… Pole kunagi selliseid naisi mõistnud.
Sarved tuleb maha joosta enne lapsesaamist, siis ehk ei teki sellist kibelemist.
Kuidagi kurb lugemine.

Miks see mees abielu lahutas, naine läks ka teise mehe juurde või sai lihtsalt mehest villand? Huvitav, miks… Ja kuidas see oligi, et “ega hea mehe juurest naine kolme lapsega minema ei jaluta!”?
Sul on lihtsalt armumine. Kas sellele peab järgnema midagi kapitaalselt mitme inimese elu muutvat, eks see ole sinu otsustada.
Kui sina lähed liblikaid jahtima, jätad lapsed ja talu mehele, kas ausalt hinnates saavad nad ilma sinuta hakkama või oleks igapäevane majapidamine väga raske? Lapsed teevad varsti juba ise süüa jne.
Ja paha ei teeks vahelduseks täiskasvanueas tööle ka minna! 10a laps ei vaja ammu enam kodust emmet, taluperenaine ja maamajapidamine on muidugi eraldi teema ja see ongi su töö olnud. Aga kui sa enam taluperenaine olla ei taha, siis mine tööle ja ära unusta ka isale laste eest elatist maksta, eksole. Lähed tööle, üürid elamise, teete isaga laste kokkusaamisgraafiku, kaks nädalavahetust kuus ja pooled koolivaheajad… Hakkab juba vähem “puhas ja kuiv tunne”? Kui aastajagu on naine vaikselt silmarõõmu pidanud, ime ka, kui kodus suhted mehega pingelised on.
Kas sa armastad oma meest veel üldse? Armunult on seda muidugi jabur küsida, sel teisel on kuldane kuu seljas… Saad sa aru, sa ei tunne seda teist meest üldse, sul on jumala suvaline armumine. Kes ütles, et ta tahab, et sa tema juurde kolid või midaiganes, ehk tahabki vaba olla jne… Eluski ei usu, et te olete tõsiselt rääkinud kokkukolimisest jms, kui alles esimene suudlus oli, teil on puhas hingeväristamise ja liblikate faas. Jookse jah pere juurest minema nii ebakindla pealiskaudse tutvuse peale, riku kõik ära, mis sa 12a ehitanud oled (no vist mitte viimastel aastatel pole teist kumbki “ehitanud” midagi, olete oma suhte ripakile ja hapuks minema lasknud minna) ja siis on õige aeg hiljem uluda, kuidas sul pole enam mitte midagi.
Uisapäisa kuhugi kellegi kaissu lohutust otsima jooksmise asemel oleks sul aeg täiskasvanuks saada, mine tööle, su lapsed on juba suured ja ei vaja titeemmet kodus, sul on aeg hoopis teistmoodi eneseteostus nüüd leida, mine õppima, leia hobi, millest võib teenistus areneda jne.

Ja 10 ja 8a pole kuskilt otsast sisuliselt suured, sul on alles titeemme perspektiiv silmis. Kohe varsti algab puberteet ja see on vanemate lahkumineku talumiseks kõige-kõige raskem ja hävitavam aeg lapsele!

Ürgrõve teema. Ausõna, kebi enne tööle vähemalt. 6 ja 8 aastastega kodus olla? Ilmselt siis haridust pole, parim töö müüjana, mida nagu teha ei sooviks provvake. See teine mees üldse teab, et sa tema kaela peale tuleks? Või lahutusega maja müüki ja pool laste kodust siis mehelt saada lootus? Jube elukas ausõna.

Sinu probleem on see et mees ei austa sind. Alusta sellest et leia endale töö, proovi iseseisvalt hakkama saada. Vaata kas mehel tekib sinu suhtes respekt, kui ei siis lahuta. Oled nii noor inimene alles ja jõuad veel kõike teha.
Ja vot alles siis on aeg uueks suhteks. On see siis sinu hobisõber või keegi muu. See silmarõõm ei võta sind kuigi tõsiselt kui pole ettepanekut teinud rohkemaks kui ainult huvigrupis suhtlemiseks.

Sa pead lahkumise korral maksma lastele elatist üle 500 EUR kuu. Su uus mees peab maksma oma lastele ka üle 500 EUR kuus alimente. Sina tööl ei köi. Kas uus mees peaks maksma su alimendid kinni? Kas on nii rikas mees. Võib olla kooselu ei sujugi, kus sa lähed siis? Tagasi koju saba jalge vahel laste ja endise mehe juurde? Kõigepealt pead leidma endale tasuva töö, millest saaksid maksta alimendid, korteri üüri ja elamise raha. Kui see olemas ja on ikka veel armastus, eks siis saad edasi mõelda. Aga niimoodi pea ees hüpata tundmatusse on küll puhas lollus.

Mis asi on..kokkusaamistel käima? Kes neid korraldab? Kas sul keskkool on läbi? Tundub, et oled natuke naiivitar..mitte never never ei jätaks ma oma lapsi maha! Kuidas sa üldse saad seda mõelda? Mine tööle, hakka raha teenima ja siis laabub ka kõik muu..

Tark naine võtab vahel armuda, aga kannab sädeme oma mehele üle.
Abikaasad kipuvad sümpaatsemaks muutuma kui nende pea kohal liblikaid lennutada ja unistada kõva häälega nende kuuldes nende voorustest.
Armuda võib, litsi lööma ei pea.

Lapsed võiks kasvada mõlema vanemaga. Ema lahkumine lõhuks nende hinge.

Leia mõni hobi veel. Näiteks rahvatant koos mehega.

Peate talu? Te siis elatute sellest, kui on talu ja peate seda ja see ongi teie elatusallikas ja teie töö või?
Ja mis hobi ja kokkusaamised? Kokkusaamistel käima?
Tahaks öelda – rahune maha, inimene. Kui seda juttu lugeda, siis tekib tunne, et sind ei võigi kodust välja lubada, läheb selline inimene tööle või rahvatantsu või muu hobiga tegelema, kohe kohtub ju teiste inimestega ja kohe armub ja lammutab. Saa täiskasvanuks. Mida tähendab, et sellises vanuses lapsed on sisuliselt suured juba? See on ju nii absurdikas ja jama jutt, et anna olla. See lause oli alguses su jutus, mis peaks vist tähendama edasise jutu loomisega enda tegudele ja mõtetele õigustuse otsimist.
Sada korda nähtud neid “mõistvaid hingesugulasi”, kes saavad kokku, kui kaks piinatud vangi ja siis räägivad ja räägivad ja iga rääkimisega tunnevad, kuidas klapivad. Iga salajane kohtumine kinnitab meeletut klappi. Koli selle mehega kokku, kohe ja vaata, mis klapist saab. Olgu mees, või naine, kui sul on pere, siis selline sussutamine selja taga on nõme.
Jah, usun hingesugulase juttu, ja usuks rohkem, kui see poleks taoliselt petmiste teel ära lamendatud. Ja kui see suhe on teil päris ja te olete hingesugulased, siis te jäätegi kokku, kui ei jää, siis ei ole. See kehtib kõigi kohta, kes siin teemades eri aegadel on oma hingesugulase teemat nimetanud. Olete koos ja kui ei ole ja ei jää, siis te ajate jama meile.

#3377192:

Olen temast nii majanduslikult kui materiaalselt sõltuv. Tean, et seis suuresti minu süü, et ei ole mõelnud ette tulevikule. /…/Selle hobi eestvedaja on üks meesterahvas. Kui oli meie esimene koosviibimine, oli tõmme meie vahel silmapilk. Ja viimasel korral jõudsime suudluseni. Meie vahel on keemia, vastastikune tunne on kirjeldamatu.

Bitš, pliis! Sa käid oma abikaasa kulul teise mehega amelemas?

Ma olen ise olnud sinu mehega samas seisus – olin eelmises abielus vahepeal päris pikalt kogu pere ainus toitja. Tead kui ränk koorem see on? Mees, hoolimata lubadusest, ei toimetanud ka kodus nii palju, et mul kergem oleks, muudkui lillutas ringi. Ma andsin talle ju ka taskuraha, sest tal endal sissetulekut eriti ei olnud ja see pisku, mis oli (abiraha), kulus kõik ta enda peale Lõpuks tekkis tal silmarõõm… Mul hakkas täitsa paha, kui mõtlesin, et mina maksin kinni nende kahe “kirjeldamatu keemia” ja selle murevaba hellitamise, ise samal ajal endale halle juukseid pähe muretsedes.

Äkki sa ALUSTAD sellest, et hangid endale töö ja hakkad ise ka pere eelarvesse midagi lisama? Su mees ongi sellepärast pahur, et ta ongi ainuvastutusest reaalselt ära kurnatud. Äkki ta muutuks natuke rõõmsamaks, kui tema koorem väheneks?

#3377192:

Kas tõesti lahkuda kodust ja jätta lapsed isale? Tean, et lapsed armastavad oma kodu, vanavanemaid, isa tegeleb nendega. Nad ei oleks nõus oma kodunt lahkuma. Kardan, et teen neile haiget ise lahkumisega või viies neid oma kodunt ära.

Jah, loomulikult teed haiget.

See tunne, mida sa kirjeldad, on tavaline armumine. Ei enamat. Kõigil ette tulnud ja mitte midagi erilist ega jumalikku seal pole, vaid kehakeemia ja sinu emotsioonid. Teaduslikult pidi kestma u 2 aastat.
Selle pärast ei hakata lapsi maha jätma, kui peres muid probleeme pole. Tundub, et teil mehega tunded jahtunud ja ainult rutiin. Oma energia võiks sellesse panustada, et seda muuta. Millal omalt poolt tegid mehele midagi toredat?

Miks te siis rohkem kokku pole saanud, kui nii suur armastus on? Armunud otsivad ikka iga võimalust kokkusaamiseks, mitte ainult siis, kui mingi üritus tuleb. Aga sinu lugu on muidu üsna tüüpiline küll, kodusel naisel on igav, mõtleb endale suure armastuse välja, et oma süütunnet leevendada, hakkab meest mustama (tema on ju nii võimatu, sellepärast pididki teisi vaatama), nüüd on hingesugulane platsis jne. Nurga taga hiilimine on väga põnev, hoopis teistsune suhe kui igapäevaelu. Mina soovitaks mingi tegevus veel endale väljaspool kodu hankida, ilmselgelt on sul igav.

Ma ei kujuta ette, et elu vanematega, kel on pingelised suhted, kuidagi laste tunnetele hästi mõjuks. Lapsed tunnetavad ülihästi, kui vanemate vahel ei ole kõik korras.

Siis tulebki kõigepealt parandada üritada SEDA olemasolevat peret, et lapsed saaksid kasvada mõlema vanemaga omas kodus heas õhkkonnas, mitte joosta uue mehe kaissu. Mis sa arvad, et see on lastele parem?
Naine, sul on aeg suureks kasvada ja võtta vastutus oma tegude eest, sa oled olesklenud mugavalt mehe selja taga 12 aastat. Saa kõigepealt ise hakkama ja siis otsi oma hingesugulast.
Ja kuidas 31-aastane naine aru ei saa, et liblikad, mingid netivestlused ja üks suudlus on vähe midagi muud kui kooselu ja kärgperendus ja elatised 5 lapsele ja kõik muu sinna juurde kuuluv, ma ei usu, et see mees üldse seda tahabki, nurga taga teise mehe naist suudelda ja teda “lohutada” on niiii palju mõnusam…

Kõlab kuidagi tuttavalt.
Sugulasel oli sama seis – mees oli aastaid pere ainus toitja, naine sai olla 15 aastat kodune proua, ennast täiendada, kõrgharidused omandada, kultuuri nautida (laste kasvatamise ja kodu heaoluga ta küll eriti ei tegelenud, see oli ka rohkem mehe kanda) ja kui tuli aeg ja ta lõpuks tööle läks, avastas ta sealt järsku oma elu hingesugulase ja eluarmastuse…

Kulla inimene – ole nii hea, alustuseks mine tööle, teeni omale raha, mille eest sa selle “kuu-seljas-printsiga” saad kohtingutel käia, siis mõtle sellele, mitusada raha sa lastele pead elatiseks jätma iga kuu ja siis mõtle uuesti, kas see imeline hingesugulane on ikka see “õige”.

Mine muidugi! Mine jalad seljas, las lapsed elavad oma kodus edasi, ela selle printsiga, saad kaks korda kuus nädalavahetustel lastega kokku, maksad neile kenasti elatist, saad oma “hobiga” igapäevaselt tegeleda ja ongi elu lill ju. Ausõna, ei usu mina sellesse, et sinu abielu püsima jääb, kui sa juba praegu nii mõtled.

Mina olen olnud sellises olukorra ja otsustasin lahutada. Uue mehega olen nüüdseks 6 aastat ja ütlen, et suhe jõuab jälle rutiini. Ideaalset inimest pole. Mina alustaks sellest, et räägiks oma mehele, et sinu arvates teil suhte kriis ja asi on sinu jaoks nii hull, et kaalud lahutust. Anna oma mehele võimalus abielu päästa. Sel ajal ära suhtle selle teise mehega.
Kui ikka midagi ei õnnestu, siis saad minna, aga tead, et andsid endast kõik, et abielu päästa. Pere, kus on teie ühised lapsed, on väärtuslik. Sa ei jää ilma ainult perest vaid haiget saavad ka teised sugulased.