Esileht Koolilaps .

Näitan 10 postitust - vahemik 1 kuni 10 (kokku 10 )

Teema: .

Postitas:
Kägu

.

+7
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mul on paar nippi, mida oma lapsega kasutan.
Kallistan teda siis kui ta endast välja läheb, see toob nagu maa peale tagasi.
Siis pööran asja näiteks naljaks. Ütlen näiteks et küll sul on ikka raske, aga see on protsess saamaks inimeseks.Tavaliselt teeb talle endale see ka nalja.
Ja siis kokkulepped-kokkulepped-kokkulepped. Sina teed nii siis mina teen naa. Kui ei tee seda siis järgmine kord kui soovid seda omale osta siis mina ….
Siis räägime et me kõik peame siin majas end mõnusalt tundma, et see on kõigi kodu.
Meil sellised asjad toimivad.

+13
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Omas maailmas ei kõla hästi, ma otsiks vist psühholoogilt abi.

+2
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Nõustajad on näinud tervet hulka taolisi noori ja nõustaja (psühholoog) on võõras inimene, kellega võib olla nii mõndagi kergem rääkida kui oma vanematega. Lisaks aitab ta kõrvaltvaatajana peegeldada nii vanema kui lapse emotsioone ja käitumist, mis aitab nii lapsel kui vanemal aru saada mis tegelikult toimub.
Kui ise enam edasi ei oska, soovitan küll psühholoogi juurde minna. Kui esimesega pole klappi, proovige kellegi teise juurde, psühholoogiga peab klapp olema.

+4
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kui ta vahepeal linnas ringi hängib, siis ta ei ole kogu aeg arvutis. Mina rõõmustaksin, et laps liigub.

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma enam kuidagi ei oska talle meele järgi olla.

See lause unusta ära ja ongi probleem lahendatud.

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minu arvates sa oled lapse suhtes kuidagi liiga kriitiline. Muidugi, osalt puberteet. Kuid teisalt ka sinu hoiak. Ma laseks lapsel olla. Tahab siis istub toas kapuuts peas või istugu klapid peas ja omas maailmas. Ma olin ka kunagi väga imelik teismeline, mulle meeldis end väga silmatorkavalt meikida. Pool aega käisin ringi ala Boy George meigiga, siis oli muidugi 90ndad ka. Juukseid värvisin iga kuu erinevat värvi. Paugutasin ka uksi, olin oma arust maailma kõige targem inimene. 😀 Ema kunagi ei näägutanud ega keelanud. Paari aastaga läks üle see faas. Laps alles areneb, kujuneb. Võta vabamalt.

+3
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kaalusin ka ise oma sama vana tütrega nõustaja juurde minekut, aga eelnevalt kodutööd tehes ja teiste kogemusi uurides kadus see tahtmine ära. Liiga paljude kogemustel asus nõustaja või psühholoog lihtsalt lapse poolele, hakates ainult teda toetama ning kritiseeris vanemaid (nii lapse kui vanemate endi ees). Kogu “nõustamine” toimub tihtipeale pigem selles vaimus, et vaesel teisme-ealisel toimuvad ju ajus praegu tohutu suured muutused ja nende protsessidega on tal vaesekesel nii kohutavalt keeruline toime tulla, lapsevanem peab ainult toetama ega tohi mitte iialgi mitte kui midagi oodata!

Muidugi võitis psühholoog sedasi teismelise südame enda poole, teismeline hakkas talle oma ema-isa veelgi rohkem kiruma. Lapsevanemates tekitas selline “ühisrinne” nördimust. Psühholoog kiitis ainult lapsele takka ega teinud midagi selleks, et perekonda omavahel taas kokku liita, sõbralikult ja üksteist austavalt toimima panna, lepitada. Mille spetsialist täiesti ära unustas, oli noorele eakohaste piiride seadmise teema ja vanemate toetamine nende piiride seadmisel.

“Aju tohutud ülikeerulised muutused teisme-eas” on muidugi mugav termin, ent egas too psühholoog ei tule eales selle perekonna koju, temal pole mingit muret selle lapsega – egas tema ei pea ootama kell kolm öösel närvilisena akna peal seda last koju (laps oli läinud välja raudse lubadusega olla kell 9 kodus, ent on oma lubadust taas murdnud ja mobiil ka ei vasta). Psühholoogil on hea mugav rääkida “aju tohututest muutustest”, kuid reaalselt peab pere üheskoos elama ja toimima ka siis, kui seal on teismeline! Ei saa muu pere 10 aastat kikivarvul hiilida, kuna ühe pereliikmega ei ole üldse mõtet arvestada, kuna tal on ju “tohutud aju muutused”. Et siis – nõustaja või psühholoogi juurde minna ju võite, ent sealjuures arvestage ka võimalusega, et abi asemel võib too teie olukorra veelgi keerulisemaks muuta kui see enne niigi oli.

+3
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Võid küll minna psühholoogile, aga vähemalt esialgu mine üksi ja väljenda selgelt oma ootuseid ning kuula oma sisetunnet, kas võiks olla abi. Sa saad teha seda, mida saad, sa ei saa lapse eest hindeid saada ega muusikat õppida. Võta üks päev korraga!

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mul on samasugune poiss-teismeline, 14. Samas mina tunnen tema käitumises ära tuttavaid jooni iseenda noorusest, see on ka põhjus, miks ma pole psühholoogile läinud. Me areneme praegu pojaga koos, mina näen iseenda kunagist käitumist kõrvalt ja saan aina targemaks selle üle, mida mu vanemad tundsid – samas mäletan ka, mida ise tundsin. Üritan neid kahte pilti kuidagi kokku viia. Minugi pojal esineb helgeid hetki, need polegi nagu ka omakasuga seotud, pigem mõne suurema konflikti järel ta justkui ise taipab, et on mulle liiga teinud ja siis käitub mõne tunni või päeva mõistlikult ja ilusti. Ma arvan, et noort inimest psühholoogiga traumeerida pole praegu küll põhjust, kui sulle just ei tundu, et ta ise abi vajab (st. kui sa ei lähe psühholoogi juurde lahendama mitte enda, vaid lapse probleemi).

+1
0
Please wait...

Näitan 10 postitust - vahemik 1 kuni 10 (kokku 10 )


Esileht Koolilaps .