Teema: .

Mul on paar nippi, mida oma lapsega kasutan.
Kallistan teda siis kui ta endast välja läheb, see toob nagu maa peale tagasi.
Siis pööran asja näiteks naljaks. Ütlen näiteks et küll sul on ikka raske, aga see on protsess saamaks inimeseks.Tavaliselt teeb talle endale see ka nalja.
Ja siis kokkulepped-kokkulepped-kokkulepped. Sina teed nii siis mina teen naa. Kui ei tee seda siis järgmine kord kui soovid seda omale osta siis mina ….
Siis räägime et me kõik peame siin majas end mõnusalt tundma, et see on kõigi kodu.
Meil sellised asjad toimivad.

Nõustajad on näinud tervet hulka taolisi noori ja nõustaja (psühholoog) on võõras inimene, kellega võib olla nii mõndagi kergem rääkida kui oma vanematega. Lisaks aitab ta kõrvaltvaatajana peegeldada nii vanema kui lapse emotsioone ja käitumist, mis aitab nii lapsel kui vanemal aru saada mis tegelikult toimub.
Kui ise enam edasi ei oska, soovitan küll psühholoogi juurde minna. Kui esimesega pole klappi, proovige kellegi teise juurde, psühholoogiga peab klapp olema.

#3451615:

Ma enam kuidagi ei oska talle meele järgi olla.

See lause unusta ära ja ongi probleem lahendatud.

Kaalusin ka ise oma sama vana tütrega nõustaja juurde minekut, aga eelnevalt kodutööd tehes ja teiste kogemusi uurides kadus see tahtmine ära. Liiga paljude kogemustel asus nõustaja või psühholoog lihtsalt lapse poolele, hakates ainult teda toetama ning kritiseeris vanemaid (nii lapse kui vanemate endi ees). Kogu “nõustamine” toimub tihtipeale pigem selles vaimus, et vaesel teisme-ealisel toimuvad ju ajus praegu tohutu suured muutused ja nende protsessidega on tal vaesekesel nii kohutavalt keeruline toime tulla, lapsevanem peab ainult toetama ega tohi mitte iialgi mitte kui midagi oodata!

Muidugi võitis psühholoog sedasi teismelise südame enda poole, teismeline hakkas talle oma ema-isa veelgi rohkem kiruma. Lapsevanemates tekitas selline “ühisrinne” nördimust. Psühholoog kiitis ainult lapsele takka ega teinud midagi selleks, et perekonda omavahel taas kokku liita, sõbralikult ja üksteist austavalt toimima panna, lepitada. Mille spetsialist täiesti ära unustas, oli noorele eakohaste piiride seadmise teema ja vanemate toetamine nende piiride seadmisel.

“Aju tohutud ülikeerulised muutused teisme-eas” on muidugi mugav termin, ent egas too psühholoog ei tule eales selle perekonna koju, temal pole mingit muret selle lapsega – egas tema ei pea ootama kell kolm öösel närvilisena akna peal seda last koju (laps oli läinud välja raudse lubadusega olla kell 9 kodus, ent on oma lubadust taas murdnud ja mobiil ka ei vasta). Psühholoogil on hea mugav rääkida “aju tohututest muutustest”, kuid reaalselt peab pere üheskoos elama ja toimima ka siis, kui seal on teismeline! Ei saa muu pere 10 aastat kikivarvul hiilida, kuna ühe pereliikmega ei ole üldse mõtet arvestada, kuna tal on ju “tohutud aju muutused”. Et siis – nõustaja või psühholoogi juurde minna ju võite, ent sealjuures arvestage ka võimalusega, et abi asemel võib too teie olukorra veelgi keerulisemaks muuta kui see enne niigi oli.

Mul on samasugune poiss-teismeline, 14. Samas mina tunnen tema käitumises ära tuttavaid jooni iseenda noorusest, see on ka põhjus, miks ma pole psühholoogile läinud. Me areneme praegu pojaga koos, mina näen iseenda kunagist käitumist kõrvalt ja saan aina targemaks selle üle, mida mu vanemad tundsid – samas mäletan ka, mida ise tundsin. Üritan neid kahte pilti kuidagi kokku viia. Minugi pojal esineb helgeid hetki, need polegi nagu ka omakasuga seotud, pigem mõne suurema konflikti järel ta justkui ise taipab, et on mulle liiga teinud ja siis käitub mõne tunni või päeva mõistlikult ja ilusti. Ma arvan, et noort inimest psühholoogiga traumeerida pole praegu küll põhjust, kui sulle just ei tundu, et ta ise abi vajab (st. kui sa ei lähe psühholoogi juurde lahendama mitte enda, vaid lapse probleemi).