Esileht Koolilaps Mida teha?

Näitan 13 postitust - vahemik 1 kuni 13 (kokku 13 )

Teema: Mida teha?

Postitas:
Kägu

12aastane tüdruk – kinnise iseloomuga ja puberteet täies hoos. Ma enam kuidagi ei oska talle meele järgi olla.
Kõik on kogu aeg halvasti – et peab õppima ja et mina seda meelde tuletan, muusikakoolist võtan ta nagunii juba ära kuna ta ei taha selle enam kuuldagi. Jama ka see, et ma ei luba lõputult mobiilis-arvutis olla.
Kui paluda talt midagi ja talle see ei meeldi, siis lihtsalt ei reageeri või läheb voodisse või lahkub ukse paugutades wc-sse luku taha. Kui üritada rääkida, siis lihtsalt ei vasta ja/või topib veel kõrvadki kinni.
Ainult siis on ta enam-vähem ok ja viisakas kui ta tahab midagi saada – siis suudab küll end nii palju kätte võtta, et viisakas olla ja oma tahtmist saada ja annab edasiseks lubadusi, mis on aga kohe unustatud kui peab oma kohustusi täitma (õppimine, muusikakool, natuke oma toa koristamist).
Enne seda oli täiesti tore ja sõbralik (küll selline tagasihoidlik) tüdruk.
Mina enam ei oska edasi 🙁
Peaksin kuhugi nõustaja juurde minema või kuidas ma käituma peaksin? Ma ei saa ju talle kogu aeg järgi anda (et istugu aga moblas/arvutis ja ärgu õppigu ning ärgu panustagu ühtsesse pereellu)?
Ja see on tasapisi järjest hullemaks minev käitumine 🙁 Vbl suvevaheaeg aitab kui õppimist pole, aga ei taha siiski lasta tal kogu aeg ka netis olla 🙁

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mul on paar nippi, mida oma lapsega kasutan.
Kallistan teda siis kui ta endast välja läheb, see toob nagu maa peale tagasi.
Siis pööran asja näiteks naljaks. Ütlen näiteks et küll sul on ikka raske, aga see on protsess saamaks inimeseks.Tavaliselt teeb talle endale see ka nalja.
Ja siis kokkulepped-kokkulepped-kokkulepped. Sina teed nii siis mina teen naa. Kui ei tee seda siis järgmine kord kui soovid seda omale osta siis mina ….
Siis räägime et me kõik peame siin majas end mõnusalt tundma, et see on kõigi kodu.
Meil sellised asjad toimivad.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Meil ei kehti hetkel kokkulepped ka.
Ma olen proovinud – mina pean kinni oma kokkulepetest, aga laps mitte ja siis on ülivihane ja mossis kui ta midagi selle peale ei saa (kuigi enda osa jättis täitmata, mida lubas).
Suurem laps on teistmoodi, elab väljapoole ning kui tülid tülitsetud, siis saab kõigest aru ja peab ka kokkulepetest kinni. Temaga saab arutleda ja rääkida, et mis ja kuidas. Aga see noorem ei räägi ja on väga kinnine. Paugutab ustega ja tõmbab kapuutsi pähe, ei reageeri ning on omas maailmas. Punkt. Sel hetkel talle ligi ei pääse.
Ma ju tahan, et tal oleks ja samas ka ülejäänud perel oleks hea. Ja kõigile lastele räägin, et ma armastan neid kõiki ja alati, ükskõik, mis ka poleks. Et nad on kõik minu lapsed ja jään neid alati armastama. Kuigi ega temale see vist hetkel kohale ei jõua.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Omas maailmas ei kõla hästi, ma otsiks vist psühholoogilt abi.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Omas maailmas ei kõla hästi, ma otsiks vist psühholoogilt abi.

No ses mõttes, et ei vasta enam ja kui edasi rääkida, siis tõmbab nt teki üle pea või paneb kõrvad kinni.
Muidu sõbrannadega videokõnet tehes ja nendega arvutis mängides on küll lõbus.
Ainult vanemad on hetkel täiega nõmedad kuna nõuavad õppimist, kodus veidike aitamist ja viisakas olemist. Teised saavat kõik, mida tahavad, ainult tema mitte. Teised tohtivat kogu aeg mobiilis/arvutis olla, linnas ringi hängida jne.
Saab kõik selle hullemat sorti puberteedi kaela ajada?
Nõustaja juurde minna? Suudab tema sellises olukorras aidata või edasi suunata? On sest kasu, kui laps nagunii kedagi kuulata ei taha?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Nõustajad on näinud tervet hulka taolisi noori ja nõustaja (psühholoog) on võõras inimene, kellega võib olla nii mõndagi kergem rääkida kui oma vanematega. Lisaks aitab ta kõrvaltvaatajana peegeldada nii vanema kui lapse emotsioone ja käitumist, mis aitab nii lapsel kui vanemal aru saada mis tegelikult toimub.
Kui ise enam edasi ei oska, soovitan küll psühholoogi juurde minna. Kui esimesega pole klappi, proovige kellegi teise juurde, psühholoogiga peab klapp olema.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kui ta vahepeal linnas ringi hängib, siis ta ei ole kogu aeg arvutis. Mina rõõmustaksin, et laps liigub.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ma enam kuidagi ei oska talle meele järgi olla.

See lause unusta ära ja ongi probleem lahendatud.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Minu arvates sa oled lapse suhtes kuidagi liiga kriitiline. Muidugi, osalt puberteet. Kuid teisalt ka sinu hoiak. Ma laseks lapsel olla. Tahab siis istub toas kapuuts peas või istugu klapid peas ja omas maailmas. Ma olin ka kunagi väga imelik teismeline, mulle meeldis end väga silmatorkavalt meikida. Pool aega käisin ringi ala Boy George meigiga, siis oli muidugi 90ndad ka. Juukseid värvisin iga kuu erinevat värvi. Paugutasin ka uksi, olin oma arust maailma kõige targem inimene. 😀 Ema kunagi ei näägutanud ega keelanud. Paari aastaga läks üle see faas. Laps alles areneb, kujuneb. Võta vabamalt.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Väiksin jah lasta niisama olla, aga mis siis õppimisest saab? See on ju oluline!

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kaalusin ka ise oma sama vana tütrega nõustaja juurde minekut, aga eelnevalt kodutööd tehes ja teiste kogemusi uurides kadus see tahtmine ära. Liiga paljude kogemustel asus nõustaja või psühholoog lihtsalt lapse poolele, hakates ainult teda toetama ning kritiseeris vanemaid (nii lapse kui vanemate endi ees). Kogu “nõustamine” toimub tihtipeale pigem selles vaimus, et vaesel teisme-ealisel toimuvad ju ajus praegu tohutu suured muutused ja nende protsessidega on tal vaesekesel nii kohutavalt keeruline toime tulla, lapsevanem peab ainult toetama ega tohi mitte iialgi mitte kui midagi oodata!

Muidugi võitis psühholoog sedasi teismelise südame enda poole, teismeline hakkas talle oma ema-isa veelgi rohkem kiruma. Lapsevanemates tekitas selline “ühisrinne” nördimust. Psühholoog kiitis ainult lapsele takka ega teinud midagi selleks, et perekonda omavahel taas kokku liita, sõbralikult ja üksteist austavalt toimima panna, lepitada. Mille spetsialist täiesti ära unustas, oli noorele eakohaste piiride seadmise teema ja vanemate toetamine nende piiride seadmisel.

“Aju tohutud ülikeerulised muutused teisme-eas” on muidugi mugav termin, ent egas too psühholoog ei tule eales selle perekonna koju, temal pole mingit muret selle lapsega – egas tema ei pea ootama kell kolm öösel närvilisena akna peal seda last koju (laps oli läinud välja raudse lubadusega olla kell 9 kodus, ent on oma lubadust taas murdnud ja mobiil ka ei vasta). Psühholoogil on hea mugav rääkida “aju tohututest muutustest”, kuid reaalselt peab pere üheskoos elama ja toimima ka siis, kui seal on teismeline! Ei saa muu pere 10 aastat kikivarvul hiilida, kuna ühe pereliikmega ei ole üldse mõtet arvestada, kuna tal on ju “tohutud aju muutused”. Et siis – nõustaja või psühholoogi juurde minna ju võite, ent sealjuures arvestage ka võimalusega, et abi asemel võib too teie olukorra veelgi keerulisemaks muuta kui see enne niigi oli.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Võid küll minna psühholoogile, aga vähemalt esialgu mine üksi ja väljenda selgelt oma ootuseid ning kuula oma sisetunnet, kas võiks olla abi. Sa saad teha seda, mida saad, sa ei saa lapse eest hindeid saada ega muusikat õppida. Võta üks päev korraga!

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mul on samasugune poiss-teismeline, 14. Samas mina tunnen tema käitumises ära tuttavaid jooni iseenda noorusest, see on ka põhjus, miks ma pole psühholoogile läinud. Me areneme praegu pojaga koos, mina näen iseenda kunagist käitumist kõrvalt ja saan aina targemaks selle üle, mida mu vanemad tundsid – samas mäletan ka, mida ise tundsin. Üritan neid kahte pilti kuidagi kokku viia. Minugi pojal esineb helgeid hetki, need polegi nagu ka omakasuga seotud, pigem mõne suurema konflikti järel ta justkui ise taipab, et on mulle liiga teinud ja siis käitub mõne tunni või päeva mõistlikult ja ilusti. Ma arvan, et noort inimest psühholoogiga traumeerida pole praegu küll põhjust, kui sulle just ei tundu, et ta ise abi vajab (st. kui sa ei lähe psühholoogi juurde lahendama mitte enda, vaid lapse probleemi).

Please wait...
Näitan 13 postitust - vahemik 1 kuni 13 (kokku 13 )


Esileht Koolilaps Mida teha?