Olen nõus nendega, kes leiavad et intellektuaalne tegevus aitab dementsuse teket ja süvenemist mõningal määral edasi lükata.
See on umbes sama asi nagu sport – kõik räägivad, kui kasulik kehale on regulaarne liikumine. Täpselt sama lugu on ka ajuga. Jutt ei ole sugugi kellegi tembeldamisest “rumalaks”, vaid küsimus on, kui aktiivne ja treenitud on aju.
Meie peres on kummagi emad praegu enam-vähem samas vanuses ja sama tervisliku seisundiga. Üks on dementne, teine seevastu aitab lapselapsel õppida gümnaasiumi minekuks. See teine on eluaeg teinud tööd peaga, lisaks kodus loeb iga päev raamatuid, käib sotsiaalkeskuses võõrkeelte ringides ja õpib uusi võõrkeeli juurde, kodus lahendab iga päev ristsõnu, aitab planeerida remonti (mõõdab tube, arvutab välja tapeedi ja värvi kulu jne). Lisaks lapsega koos õppimine. Seevastu dementne inimene on pigem füüsiliselt paremas vormis, kuid raamatuid tema ei loe, ristsõnu ei lahenda iialgi elus ja meie lastega pole ta iialgi tegelenud. Vabal ajal ta ainult koristas ja tegi oma kodus süüa, see oli kõik.
Kindlasti on oma osa geenidel, aga oma osa ka enda aktiivsusel. Kui keha ei treeni, jääb keha kängu, tekivad liigesevalud ja ülekaal. Samamoodi on ka ajuga. Jah, ka sportlased võivad haigestuda, kindlat pole siin midagi – kuid ikkagi on liigutamine kasulik ja aitab mitmeid probleeme ennetada ja samuti on ka aju vaja käigus hoida, treenida, et ta võimalikult kaua funktsioneeriks.
