Alusatan siis otsast peale ja loodan, et ehk keegi suudab nõu anda ja mind veidi raputada.
Kohtusin oma mehega 2012 aasta. Olime koos väga vähe aega, kui ma rasedaks jäin (olgu öeldud, et võtsin pille). Enne raseduse teada saamist olime lahku läinud ja kui mehele rasedusest teatasin ei osanud ta midagi öelda ja jättis otsustamine minu peale. Käisin arstil ning teadsin, et ükskõik mis ka ei saa meie vahel jätan ma lapse alles ja kasvatan teda kasvõi üksi. Rääkisin ka sellest mehele ja ta oli nõus mind toetama, kuid korrutas pidevalt, et me enam kokku ei lähe. Olin sellea nõus ja ütlesin, et ei ootagi seda. Sain rasedana mehe perega hästi läbi ja üritasin ka temaga normaalselt suhelda. Erilist tähelepanu ta ei pööranud rasedusele. Iga kord, kui arstil käisin pidin talle ise meelde tuletama, et käisin ja mis räägiti. Ühesõnaga mingit vaimustust tal polnud, saan ka aru temast, noor mees ja pidu oli veel põhiline, ei pannud pahaks. Sain selle aja jooksul päris palju haiget. Südames tahtsin ma muidugi,et lapsel oleks ikka isa ka, kuid talle ei andnud ma sellest kuidagi märku.
Paar kuud enne raseduse lõppu tuli ta paluma, et tahab minuga koos olla ja ma vastasin, et lapse pärast meil ei ole mõtet kokku minna ja ta ei soovinudki seda, vaid nägi,et meil on ühine tulevik. Ma olin nii naiivne ja võtsin ta tagasi, kuigi tal ei olnud minu vastu mingeid tundeid (seevastu minul olid). Meil oli hea sekselu, kuigi tal on ejakulatsiooni häired, siis ei seganud mind see. Kuigi tähelepanu ta mulle nii palju ei pööranud, kui ma oleks soovinud, kuid jällegi ei teinud ma sellest numbrit (oli päevad läbi kodust ära, jättis mind enda vanemate juurde ja läks pidutsema) ja õhtul siis jälle ronis külje alla ja soovis seksi, vahepeal käis mõte, et ma olengi ainult talle mingi sekspartner.
Peale lapse sündi muutus ta nagu tõeliseks issiks, kõik muutus. Tegeles lapsega ja oli kodus, tähelepanu mulle oli nii ja naa. Seks oli sama hea. Ja 2kuud peale lapse sündi tekkisid tal ka minu vastu tunded. Siis olime nagu pere. Tekksid esimesed tülid (olgu öeldud, et mees töötas välismaal). Koguaeg kui tuli veetsime palju aega koos. Lasin paigaldada endale spiraali, mis muutis minu erutust ja seksuaalelu. Erutus oli 0 ja seks valulik. Tema perega muutusid suhted halvaks, kuna ta ema keeras mulle noa selga (tundud tore ja olin vaimustuses, kuid rääkis mehe ekstüdruku isale minust halba). See lisas palju pingeid, kuna ta ema tõmbas ka oma poja sellesse tülli sisse.
Nüüdseks kolisime välismaale, kus oleme elanud juba 8kuud ja ma mõtlesin, et siin saab kõik uue alguse, kuid ei. Ta perega ei saa ma siiani läbi (kuigi proovisin, kuid ta ema lisas koguaeg õli tulle ja nüüdseks tema nägemine ajab mul ihukarvad püsti), meil on pidevalt tülid, igakord kui ma kuulen ta perest midagi siis ma alateadmata ajal selle viha mehe peale, kuigi ma seda ei soovi. Ma ei viitsi süüa teha (algul aind vaaritasin), koristan siis kui tuju on- see tekitab samuti palju tülisi.Seks on ikka jama, mul isu pole ja kui on siis ei viitsi (spiraal tekitas koguaeg igas asendis valu ja nüüd koguaeg kartus valu ees). Väga harv juhus on see, kui on suurepärane seks, kuid siis ka ta lõpetab liiga vara ja see tekitab talle pinget, kuna soovib ka, et mul oleks hea ja saaksin lõpuni minna(ejakulatsiooni häire).
Oleme nende suurte tülide pärast mõelnud nii mitmeidki korda lahku minna, kuid siis jälle oleme üksteise kaisus ja hea on olla. Samas ma ei kujuta ette, et ma kellegi teisega oleks. Mõtlesime küll, et proovime Eestis uuesti, lähme psühholoogi juurde ja tema käib ka seksuaalteraapias.
Ta ise väidabki, et kõik on seksi pärast ja pidev stress, kuna ta teeb tööd mida ta ei taha. Mina olen lapsega kodus ja mul pole siin tuttavaid kellega suhelda. Meie elu on praegu jube rutiin.
Läks veidi pikaks.
Kas sellel kõigel on mõtet? Meil on palju tülisi, kuid samas on meil jälle hea koos olla. Ehk on ka kellelgi sama olukord olnud peale lapse sündi? Kuidas ise käituksite? Igasugused nõuanded ja soovitused on teretulnud.
Võite kritiseerida,ehk olen selle isegi kuidagi ära teeninud, kuid palun ärge labaseks minge.
