Teema: Mida teha isa vihahoogudega?

Soovitan mingit perenõustajad või sotsiaalpedagoogi poole pöörduda. See on olukord, kus mees ise ei taju, et ta käitub valesti.

teine, mida saad teha, on ise sekkuda rohkem. ST kui sa juba näed, et mees vihastub lapse peale, sisi ütle mehele “las mina ise”, ära asu last otseselt kaitsma või õigustama, aga mine lahenda see konflikt olukord siis ise nii ära, et laps ikka peab tegema palutud asja, aga ilma karjumiseta.

Ära vaata mehe vihapurskeid pealt, kuidas ta last füüsiliselt väärkohtleb (kerge käest sikutamine on ok, aga verevalumid ei ole ok, kas lasteaiast ei ole küsitud verevalumite kohta?). Kui näed, et mees hakkab vihaseks saama, juba eo ütle “rahulikult, karmil häälel, aga karjumata”.

Mina ise tunnen, et minu põlvkonnal ongi kõige raskem lapsi kasvatada. Meid kasvatati vitsaga, aga meilt oodatakse, et oskaksime teisiti – aga eeskuju puudub. Igasugused raamatud ja koolitused räägivad ka ainult sellest, kuidas seletada ja ilusti rääkida, aga ei räägi sellest, mida teha, kui see kasvatusmeetod ei toimi, kui laps ainult kiljub vastu. Et tegelikutl natuke nagu lapsevanemad on omapäi – eeskuju puudub, lahendusi ei pakuta, aga pead oskama ja PEAB TOIMIMA see, mida pedagoogid arvavad, et võiks toimida (aga ei toimi).

Ja kui raamatu õpetus ei toimi, siis pole viga selles, et kõik lapsed on erinevad, vaid ikka vanem, kindlasti tegi midagi valesti.

Teemaalgataja, ma tahaksin sind käest tirida ja pigistada nii, et verevalumid jäävad. Mõned korrad rihmaga võiks äsada kah.

Ok. Tegelikult siiski mitte, ma õppisin oma vihaga vägivallata toime tulema ning kasvatasin lapsed ilma vägivallata suureks. Aga tead, kui raske see oli. See oli raske seepärast, et olin samasuguse isa laps. Jah, kui ma neljane olin, siis ta lihtsalt karjus, kakkus mul juukseid peast, tiris, pigistas sinikaid. Hiljem tuli püksirihm. Samamoodi vihahoos, vehkles sellega, vahel sain pisut pihta ka, enamasti väga mitte, pigem hoidsin rihma teisest otsast kinni ja sikutasime seda kumbki enda poole. Ma olin noorem ja kiirem. Mingis vanuses tõmbasin tal püksid alla selle kähmluse käigus, ikka koos aluspükstega. Kord tormas ta labidas käes lillepeenras tuhninud koera poole, kargasin vahele. Niipalju tal siiski kainet mõistust oli, et mind labidaga ei löönud. Seda pealt näinud sõbranna oli šokis, et isa nii endast välja läks ja et mina talle ette tormates oma eluga riskisin. Ema võttis ohvrirolli, no ta on lihtsalt selline närviline, katsume hakkama saada. Ja teismelisena süüdistas mind, et isa sarnane olen.

Tahad sellist lapsepõlve oma lapsele? Tahad näha, kuidas teismeline laps isa sarnaseks muutub? Kui ei, siis võta midagi ette. Isa peab viharavile minema. Või lähete lahku. Igal juhul ei tohi see jätkuda. Kui oma last armastad, siis võta juba täna midagi ette. Isaga väga selge jutuajamine ja ütledki et see ei tohi korduda. Kui kordub siis tõesti politsei, nii ütledki. Ja soovitad viharavi.

Jah, esialgu võid olla see vahepuhver, kuniks isa viharaviga tegeleb. Aga ravi peab olema. Mõne aja pärast ei ole sa pidevalt kohal ning alati olukorda maandamas. Selleks ajaks peab isa oma vihaga ise toime tulema.

Kas sa armastad oma last?

Minu mees on ka loomult kärsitu ning ägestub kergesti, kipub oma halba tuju pere peal välja elama. Füüsiliselt vägivaldne pole kordagi olnud ja ma ei karda ka, et ta selliseks muutuks, aga ta ei saa hästi aru, et selline pidev ägestumine pole ok. Laps on alles alla aasta vana, aga ta on ka tema peale närvi läinud. Kui ta peaks kunagi last lööma, siis ilmselt jätaksin ta maha, eriti kui see peaks korduma.

Olen ise sellisest perest, kus ema oli see närviline ägestuja ning siis läksid käiku käed või mis iganes juhtus käes olema. Lapsena arvasin, et vihkan oma ema. Alles täiskasvanuna kuulsin, et vend kaalus koduse olukorra tõttu isegi enesetappu, sest tal oli lisaks ka koolis raske, aga kodust tuge ei saanud.

Nüüd täiskasvanuna ma oma ema ei vihka, suhtleme ikka, aga suhted on pigem jahedad.

Raske uskuda, et selline närviline isa oma headel hetkedel hea ja toetav isa oleks, seega mõtle palun, millist lapsepõlve sa oma lapsele tahad. Selline lapsepõlv võib panna tõsise põntsu tema tulevasele elule, enesekindlusele, närvikavale ja vaimsele tervisele.

Pöördu viivitamatult naiste ja laste varjupaika. Sinna saab minna igal ajal ja selle asukohta ei saa mees teada. Tuvasta lapse vigastused emos, räägi kodus toimuvast ja algata kriminaalasi. Palu abi lastekaitselt. Algata isaõiguste äravõtmine kohtu kaudu ja nõua ainuhooldusõigust. Sul ON kohustus ja võimalus see ratas seisma panna enne kui läheb hullemaks. Enne, kui mees lapse sandiks peksab või tapab. Mõtle asjast nii: kui keegi võõras klohmiks su last, kas vaataksid pealt või päästaksid enda ja lapse? Ma ei soovita sul ise hakata emalõvi mängima ja hullunud mehega vaidlema, kaklema hakata. See võib kurvalt lõppeda. Jutust mees aru ei saa nagunii.

Eesti seaduste kohaselt ei ole laste füüsiline karistamine lubatud ja näha on, et mees on ka sulle teinud läbi lapse ajupesu. Sa küsid, mida sa teha saaks, kuidas meest aidata muutuda? Teda ei saa aidata ega muuta. Lõpeta mehele kaasatundmine ja aita hoopis oma last.

Kuidas mees sinuga käitub? Kui lapsega närv ÜLDSE vastu ei pea, siis ma eeldan, et ta on ka oma partneriga vägivaldne. Kas sinu lapsepõlvekodus oli samasugune vanem (et antud olukorraga lepid ja sellise mehega koos elad)? Mees ise on kindlasti samasuguses keskkonnas kasvanud, kuskilt ta selle käitumise ju õppis.

Minu jaoks oleks täiesti vastuvõetamatu, et mees lapsega sedasi käitub. Esiteks on see lapsele väga raske ja teiseks õpib laps sellise käitumismudeli ning muutub lõpuks ise samasuguseks, sest vägivald on tema jaoks normaalsus. Õpib ära, et tugevama õigus maksab, kui jõud käib üle, siis oledki karistamatu ja kohtled nõrgemaid nii nagu ise tahad.

Iga vanem teab, et vahel ajab laps närvi mustaks, aga see, et vanem last “vihast nõretades” toolile viskab või niimoodi käest tõmbab, et verevalum järele jääb, on väga selgelt vägivald. Ja sellele ei ole ühtegi vabandust.

Huvitav on see, et kui ma umbes pool aastat tagasi tegin siia teema, et nägin kaubanduskeskuses üht isa umbes 5-aastast tütart järsult kaelast tõmbamas, mille peale tüdruk suure häälega nutma ja emmet hüüdma hakkas, siis sain ainult miinuseid ja kõik kommenteerijad hurjutasid mind, et kuni mul endal sellises vanuses lapsi pole, siis ma ei teagi, et väikesed lapsed ajavadki närvi mustaks, raudselt tüdruk jooksis enne mööda poodi ringi ja käitus üleannetult ning isal sai lihtsalt mõõt täis. Keegi ei pidanud selle isa käitumist vägivallaks. Siin vähemalt leitakse, et selline asi pole normaalne.

Mida enam ema lapsele õigust annab, seda vastikumalt laps isaga käitub ja seda hullemini vihastab isa. Nõiaring.
Praegu tundub, et ema “premeerib” last vastiku käitumise eest teda isa eest kaitstes ja lohutades. Loomulikult on laps õnnetu ja hirmul, aga isa vihahoole eelnes tõenäoliselt lapse halb käitumine. Isa peaks muidugi kannatlikkust õppima, kuid karta on, et vanemate ootused on erinevad.

#3329191:

Mees pani endale ise vabatahtlikult psühhiaatri juurde aja, pärast seda verevalumite intsidenti ning oleme ootel perenõustaja ja laste psühholoogi juurde.

Väga hea! Kui on tahe, on kõik võimalik. Oskuste õpe toimib ka täiskasvanuil. Targemad oskavad soovitada, mida lapse huvides teha, kuni uus mall kinnistub.

Peate õppima omavahel dialoogi pidama (

#3328348:

…olen korduvalt pidanud maha jutlusi…

). Teil ei ole koostööd, üksmeelt, ja lapsed peegeldavad seda väga selgesti. See ei õigusta lapse (ega ammugi isa) halba käitumist, aga kui pingeid ei ole, on reeglitest märksa lihtsam kinni pidada.

Täiesti lubamatu käitumine lapsega. Vägivald sünnitab vägivalda ja isa viha emotsioonidega ei tulegi laps toime, ta ei saa aru mis toimub, miks ta nn lendab sinna toolile jne. Ta karistab last oma emotsioonidest ja sellel pole lapse väära käitumisega midagi pistmist. Lapsele tehakse selgeks sõnadega, et mida valesti tegi, kõi koimub muidugi vastavalt lapse eale. See laps ei saa ise ka aru ju mis toimub mis on õige ja mis mitte. Last kindlasti ei kasvatata karistades ja karistuste hirmus.
Sellist meest ma kindlasti emana oma lapse ligi ei laseks rohkem

Kui mees tunnistab probleemi, on võimalused sellega tegelemiseks ja olukorra parandamiseks olemas. Näiteks: https://www.vaiter.ee/isadele/
Väga hästi võib aidata ka programm “Imelised aastad” https://tarkvanem.ee/koolitused/imelised-aastad/

#3329191:

Sellisel juhul peaksid laps ja isa kahekesi kohtuma.

Tõendatult füüsiliselt vägivaldse isaga ei pea laps kahekesi kohtuma.

#3329061:

Huvitav on see, et kui ma umbes pool aastat tagasi tegin siia teema, et nägin kaubanduskeskuses üht isa umbes 5-aastast tütart järsult kaelast tõmbamas, mille peale tüdruk suure häälega nutma ja emmet hüüdma hakkas, siis sain ainult miinuseid ja kõik kommenteerijad hurjutasid mind, et kuni mul endal sellises vanuses lapsi pole, siis ma ei teagi, et väikesed lapsed ajavadki närvi mustaks, raudselt tüdruk jooksis enne mööda poodi ringi ja käitus üleannetult ning isal sai lihtsalt mõõt täis. Keegi ei pidanud selle isa käitumist vägivallaks.

Absoluutselt ei olnud nii seal sinu teemas, küllalt mõisteti hukka taolist “sakutamist”. Lihtsalt, sinu jutu kaudu ei saanud 100% kindel olla, mis konkreetses situatsioonis juhtus ja kas sa mitte valesti ei lugenud olukorda.

#3329191:

Ma ei ole lapsele õigust andnud, kui ta isaga, minuga või ükskõik kellega halvasti käitub. Väga raske on õpetada, et haiget ei tehta, kui mees just seda lapsele teebki. Asi on alanud väga tasapisi. Mees ei ole loomult vägivaldne, pigem tagasihoidlik ning ka tema emotsionaalne intelligentsus jääb tagasihoidlikuks. Vägivald kui selline on vaikselt progresseerunud, see ei ole igapäevane. Alguses mõtlesin, et ah karjatas korraks, vahel ikka juhtub, et närvid on pingul ja ei suuda ennast kontrollida. Õpetasin nii mehele lapsele oma tunnete eest vastutust võtma ja vabandama. Käest, kaelast kiskumine algas umbes pool aastat tagasi, alguses õrnemalt,nii et ma ei saanudki aru, kas lapsel oli valus või lihtsalt ehmatas ootamatusest. Hakkasinn isegi kahtlema selles, mida nägin. Laps on parasjagu kangekaelne, ning ei jäta oma jonni niikaua, kuni keegi alla annab või plahvatab. Aastatega see omadus süveneb ja tundub, et temast kasvab tugev ja iseteadlik isiksus. Ma olen lasknud tal jonnida ning siis kui rahuneb, räägime ja arutame, kuidas saaks asju ajada. Jah, tunnistan et olen vahel isegi vihastanud, vahel laps oskab “õigetele nuppudele” vajutada, kuid siis selgitan, et pean rahunema ja lähen teise tuppa, taon patja, nutan või hingan sügavalt, lähen elan end trennis välja. Mees, nähes mind niimoodi reageerimas, läheb ise selle peale endast välja ning kukub last sõnadega tümitama, nagu kõik maailmakonfliktid oleksid tema süü. Laps ütlebki tihti silmad maas, et olen süüdi. Kui küsin, et milles ta end süüdi tunneb, siis lihtsalt ütleb, et on süüdi ja kõik. Verevalumid olid nüüd esimest korda, mis mind ennast väga ehmatas ja silmad avas, et selline asi peab kohe lõppema. Olen öelnud mehele, et kui nii edasi läheb, siis on lahutus. Rahulikul hetkel saab ta täiesti aru, et tema käitumine ei ole aktsepteeritav, kuid vahel tal lihtsalt hakkab katus sõitma ja ta ei suuda seda kontrollida. Mees pani endale ise vabatahtlikult psühhiaatri juurde aja, pärast seda verevalumite intsidenti ning oleme ootel perenõustaja ja laste psühholoogi juurde.

Olen reserveeritud, samas tahan et, asjad muutuksid paremaks. Olen mõelnud ka sellele, kas lapse jaoks oleks olukord parem, kui peaksime lahku minema. Sellisel juhul peaksid laps ja isa kahekesi kohtuma. Stress on veelgienam laes ning kes välistab, et mees veelgi vägivaldsemaks ei muutu, võib-olla hakkab jooma või muid rumalusi tegema. Olen mõelnud, et laps peaks ju ikka isa nägema…

Loodan, et saame sellest raskusest üle, mul on endal mõtted otsas, kuidas.

Issand kui abitu sa oled.

#3330076:

see on ikka haige suhtumine, panna laps isa käitumise eest vastutama

Ära palun minuga kakle. Loomulikult ei pane ma lapsele vastutust isa käitumuse eest. Isa ise on selle eest cvastutav, seda kohe kindlasti.

Jonni võimalusel ennetamine on hea kõigile ka siis, kui on normaalne pere ilma vihahoogudeta. Lapsel endal on ju paha, kui jonnib. Sa tegelikult kirjutasid oma ülejäänud postituses sama mis mina, nii et oleme vägagi ühel nõul. Seda, et ma lapse vastutama panin, mõtlesid sa küll ise mu tekstile juurde.

Ja nagu ma oma esimese postituses kirjutasin, siis mul on selle teemaga kogemused olemas, tean mida räägin.

#3330191:

Ei, ma ei mõelnud seda välja. Sa selge sõnaga ütlesid, et “kuni isa alles õpib” et siis seni peaks ema ja laps see targem pool olema.

Jah, kuni isa õpib, peab ema (täiskasvanu) olema targem pool. Mitte laps, ma ei pannud vastutust lapsele. Ja kui isa on midagi omandanud, hakkab ka tema selleks targemaks pooleks muutuma. Normaalne on, et vanemad on need targemad pooled, võimalusel ennetavad jonni ja kui ennetamine ei õnnestu, siis tulevad ka jonniga ilma vägivallata toime. Laps ei pea nööri mööda käima, vanemad peavad pakkuma talle turvalist lapsepõlve.

Ja seda, et vägivald peab lõppema kohe täna, ütlesin ma oma esimeses postituses. Seda arvamust ma oma teise postitusega ei muutnud. Ses osas peab ema ennast väga konkreetselt väljendama – ei karju ega sakuta last, kui vihastad, siis eemaldud. Kui ei suuda, siis lähme lahku kui lapsele veel kord haiget teed, siis politsei. Kui mees tòesti saab aru, et probleem on tõsine, siis ta suudab ennast kontrollida (mu isa ei löönud mind siiski labidaga, kuigi tormas labidas püsti käes, st kontroll ei olnud täielikult kadunud).