Ema oli lihtsalt ka naiivne, ma arvan, ilmselt uskus, et vend suudab vajadusel ise hakkama saada. Teadlikult ta mind sellesse olukorda kindlasti panna ei tahtnud.
Kust sa tead? Äkki ikka tahtis.
Ema oli läbinisti lahke ja omakasupüüdmatu, tahtis kõigile alati head. Sellepärast selline olukord tekkiski, et ema venda nii pikalt enda kulul parasiteerida lasi. Ja ennetades järgmisi küsimusi: ma loomulikult üritasin emale mõistust pähe panna selles küsimuses, rääkisin korduvalt jms. – tema vastus oli, et tal on ema süda ja tema muudmoodi ei saa.
Aga ära ole siis teist põlve samasugune iseloomuta lammas nagu su ema oli. Vabanda, aga see on tõde.
Vennal tuleb minna sotsiaalmajja, tööle, kuhu iganes, otsida elupind.
Ma ei tea, mina ei kõhkleks hetkegi.
Toredat inimest loomulikult toetad, aga mingit parmu? Milleks?
Mina maksaks võlad homme juba sirgu ja seejärel käsiks välja kolida. Kui aru ei saa, annaks kohtusse ja võtaks väljatõstmisorderi, vahetaks lukud.
Teeks remondi, annaks üürile.