Teema: Mida teha kooliga?

#3934617:

Saan aru, et see on keerukas küsimus, sest kõik sõltub 100 pisidetailist, aga tahaksin võimalusel kuulda teie valikuid ja kogemusi.

Mul on koolieelikust 7aastane poeg, kellel diagnoosi veel pole, aga ilmselt ta selle saab. Kas autism+ATH või ainult esimene, ei oska veel ennustada. Poiss on pisikesest peale olnud nö keskmisest tavalapsest teistsugune nii oma olemuselt, maailmatajult kui energia tasemelt. Kõne arenes hilja ja käime seni logopeedil, tundlikkus ja kartlikkus on üsna suur (valib toite, valib inimesi, väldib suuri seltskondi, vajab rutiini jmt) ja on üleüldiselt pigem flegmaatiline, üsna initsiatiivitu ja kitsaste huvidega. Teemad, mis teda köidavad, on numbrid, igasugu masinad, sõiduvahendid ning kosmos. Matemaatikas on ta päris hea, samas muud kooli õppevaldkonnad on üsna nii ja naa. Käib momendil erakooli eelkoolis, osade asjadega saavat ülihästi hakkama (loogika, matemaatika), aga käelised tegevused ja emakeel on kehva, sotsiaalsus suisa puudulik. Lugeda oskab, aga eriti ei taha. Loodus, loomad, kultuur jmt ei köida üldse. Spordi osas ka pigem passiivne. Oskab suht hästi inglise keelt (kohati ka väljendab ennast selles, ta eestikeelne väljendus on seni konarlik) ja tehnika käsitlemises on üsna hea.

Seega rumal ta ei ole, on pikaldane (eriti kui peab tegelema teda mitte huvitavate teemadega) ja teiste laste seas sõpru veel tänini pole. Ta pole käinud tavalasteais, käib 10 lapsega hoius, sai hakkama (õigem on öelda, et leppis pikapeale olukorraga), aga pigem tegutseb seal omapäi ja üldise energeetikaga kaasa ei lähe. Sama on paraku ka motivatsiooni ja uudishimuga, teda on üsna keerukas midagi uut katsetama saada.

Nüüd on aga vanus sealmaal, et on vaja tegema hakata otsuseid kooli osas. Ilmselt saame oma uuringutega lähiajal asjad paika ja teoreetiliselt seeläbi võimaluse lapse ka tavakooli väikeklassi panna.

Vaadates oma last, siis minu jaoks ei ole tavakool aga pigem prioriteet. Selles osas ma nö enesepettusega ei tegele, vaid pigem tahaks teha lapse huvides targa valiku, et pikaks ajaks just tema psüühikale sobilik suund valida. Kui väikeklassi lapsi püütakse üldiselt ikka ette valmistada tavaklassis õppima, siis seda potentsiaali temas pole, et ta suures karjas võrdväärne liige olema hakkaks. Ilmselt see suutlikkus ka keskkooliks tal ei teki. Teine asi on väikeklassidega see, et erineva temperamendi ja vajadustega lapsed pannakse seal olude sunnil ühtekokku, aga kui on hüperaktiivsed või ülisotsiaalsed lapsed, siis nendest tema tahab jällegi kiiresti irduda ja kontakti pigem vältida. Samas klassis õppides selliseid valikuid tal poleks. Ja jõuga kohaldada stressiga ma täna ei pea õigeks.

Samas ainult 1:1 õpet siiski ka pigem esialgu ei valiks, sest iseseisvuma ta vähemalt elementaarsel tasemel ju peaks. Kas oleks õige uurida erikoole, kus on sarnast tüüpi lapsed väiksemates gruppides koos (a la Pätsu või Laagna kool) või alternatiivseid hea tugisüsteemiga erakoole (Avatud kool, Emili, waldorf vmt, kus lapsed õpetatakse tavakoolist tolerantsemateks)? Üks spetsialist soovitas tema järelaitamist vajava kõne ja suhtlemise tõttu kaaluda ka Heleni kooli. Aga kõnepeetus on temal siiski muu diagnoosiga kaasnev, mitte ainus ja eraldiseisev probleem.

Niisiis küsikski vanematelt, kellel on natuke sarnast tüüpi laps ja on sama valiku ees olnud – mida te otsustasite teha ja kuidas teil selles valikus läinud on.

Vabandan, et infot nii palju tuli, aga püüdsin tausta veidi avada, et teil kaasa mõtlemine lihtsam oleks, aitäh 🙂

Ei ole otsest kogemust, aga haridustöötajana ja erivajadustega kokkupuutununa paar mõtet panen kirja. Ehk natuke midagi annab.

Waldorfi jm sarnast tüüpi erakooli pigem autistlikule lapsele ei julgeks siiski soovitada. Seal on soodustatud avatud mõtlemine, loomingulisus, meeskonnatöö jmt, mis rutiinsele, ebasotsiaalsele ja pigem kitsa silmaringiga autistile väga ei sobi. Ta ei tunne seal end lihtsalt turvaliselt.

Osade tavakoolide väikeklassid on ikka väga väikesed, 2-4 õpilast on tegelikult väga levinud. Seega kui satub rahulik või autistlik seltskond ühtekokku, võiks see tegelikult talle ju sobida. Diagnoose mõistagi kool ei saa avaldada ning õpiraskused on kõikides väikeklassides igapaevased ja eks tase kohaldataksegi laste potentsiaali järgi. Jutt on hea, et seal on normintellektid koos ja tavakava, aga tegelikkus nii roosiline pigem pole. Variant on kombineerida lapsele ka väikeklassi + 1:1 õpet, kui mõnes tunnis on ta eakaaslastest ees ja teistes maas.

Aga iseenesest Pätsu ja Laagna koolis on autistide õpetamises tunnustatud tase, parem kui näiteks kirju seltskonnaga Ristikus. Neil on tavakoolist erinevalt võimalik pakkuda ka rehateenuseid, õpilased on pigem ühtlase tasemega, klassid väiksed, õpetajad pühendatud, koolitatud ja eriharidusega. Tavakooli puhul esineb seda tihedamini, et nad ei oska autisti nö tööle panna. Antakse koju ilusti tagasisidet, et läks lukku, keeldus kaasa töötamast vmt, aga oskus läheneda ja lahendusi pakkuda on erikoolidega võrreldes kesine. 

Seega raske on muud soovitust anda, kui et uuri tausta ja kohtu endale meelepäraste koolidega ning ju nii leiad lahenduse.

#3934939:

Käisime Rajaleidjas ja sai koolipikendust. Probleeme on endiselt, aga peame hakkama saama. Keskendumishäire on.

TA olen. Keskendumishäire puhul on lootus asjast välja kasvada ja nö kooliküpsemaks saada.

Olen ise ka oma poja puhul koolipikendusele mõelnud, aga ilmselt see tema probleeme väga ei paranda. Autist ju ikka autist. Senistes kollektiivides on ta erak olnud ja vaevalt see aastaga palju muutuks.
Pikendus oleks lihtsalt otsustamise edasi lükkamine ning koolis vast areng ja iseseisvumine ikka kiirem kui lastehoiuga jätkates. Aga mõttekoht siiski.

#3935021:

TA, kas su laps pelgab teisi? Ei talu seltskonda?

See, et laps hoiab omaette ja ei soovi teistega suhelda, ei ole koolis tingimata probleemiks. Need muud eripärad (rutiinivajadus ja teatud inimeste, toitude jms eelistamine) ei tähenda minu meelest samuti, et laps vajaks tingimata mingit muud kooli ja ei saaks tavakoolis (tavaklassis) hakkama. Eks kõik sõltub lõpuks klassikollektiivist ja õpetaja(te)st ka. Ja ma ei tea, mis tegelikult sinu kirjelduse taga on.

Oled käinud Rajaleidjas ja saanud soovitusi? Psühhiaatri juures ilmselt käite, nagu aru saan. Psühhiaater paneb diagnoosi, kui paneb ja annab ka mõningaid soovitusi. Rõhuta kindlasti, et sul on kooli jaoks mingit teatist (soovitusi). Aga mida täpselt kool peaks tegema või millisesse kooli laps peaks või võiks minna (sõltuvalt diagnoosist), saab Rajaleidjast. Kui su lapsele sobivaim lahendus oleks väikeklass või üks-ühele õpe, siis selle saamiseks pead nagunii Rajaleidjast soovituse saama ja siis vastava kooli poole pöörduma, et uurida, kas neid on võimalik seda pakkuda. Kui soovid last erakooli panna, siis peaksid uurima, millal vastuvõtud algavad. Tavaliselt algavad need üsna kevad-talvel juba. Ei maksa ka arvata, et koolides, kus “lapsi õpetatakse tolerantsemateks” need lapsed kohe alguses kooli tulles ongi sellised. Pigem võib seal olla tavaklassist rohkem suuremate eripäradega lapsi, kes üksteisega ei pruugi sugugi sobida.

Aitäh hea vastuse eest! Hulk teate tehtud, Rajaleidjas käidud, ootame hinnangut. Eks see jah paneb võimalused selgemalt paika, aga suusõnalist see väikeklassi suunamine oli juba jutuks. Seepärast ka üsna laialt teemale lähenesin.

Laps on sisuliselt osavõtmatu teiste suhtes, energilisemate laste eest hoiab eemale ja pigem jah väldib seltskondi ja eelistab üksi olla. Teiste laste lollitamisi võtab ka isiklikult, on väga kinnine. Teised suisa nagu koormavad ja väsitavad teda. Sama on ka kohustustega – eelkooli, kuhu eakaaslased lähevad rõõmuga, läheb tema juba pigem vastu tahtmist. Eks õpioskused ka veel nigeldad, aga osades teemades on ta venivillem ja justkui ei tahagi asjaga tegeleda. Ehkki õpe kõik mänguline, lihtne ja vahva, aga juba ta on valikuliselt osavõtmatu. Koju jõudes on ka pigem üleväsinud ja tahab üksi olla.
Seega natuke mind isegi närib see, et kas see kooliga lisapinge on ta jaoks juba täna ebasobiv. Ja see pinge on ju alles tulemas… Tahaks iseseisvat ja toimivad inimest kasvatada, aga kui ma teda nö normaalsusesse püüan integreerida, teen äkki hoopis talle liiga. Väljendada ta ise seda täna ei oska, pole eriline jutumees kunagi olnud.
Seepärast ma suure kooli sagina ise pigem välistaksin. Aga jah, kas väikeklass, erikool, tasuline nö alternatiivkool või 1:1… keeruline otsus.

#3935060:

Minul on kodus praktiliselt kogu kooliaja 1:1 õppinud samasugune laps keda siin kirjeldatakse.

Peale põhikooli lõppu pole mul olnud ühtegi kohta kuhu teda õppima viia. See üksiolemise soov ainult süvenes.

On olnud 5 aastat pele põhikooli lõppu kodus. Vaid reh. keskuse teraapiates käib.

Lasteaias oli ta täiesti toimiv, olid isegi sõbrad.

Kui vähegi võimalik, ei soovita 1:1 õpet. Meie ühiskond on suht kollektiivsele käitumisele üles ehitatud.

Väiksem kool ja vähem sagimist oleks talle ideaalne. Või kasvõi väikeklass suuremas koolis. Et ta õpiks ka taluma teisi lapsi oma läheduses.

Aitäh jagamast!

Samas laps teil depressiivne pole? Olen lugenud autistide sotsialiseerimise püüu kohta ja on näiteid, kus see viib neid veelgi suurema enesessetõmbumise ja stressini. Seetõttu olengi ennatlik, et leida sobiv sümbioos, et sotsiaalsus areneks, aga ka närvikava ei kahjustuks, vaid pigem tugevneks. Kui reaalne see aga autistliku lapse puhul on, üldse kahjuks ei tea arvata.

#3935099:

#3935054:

Koju jõudes on ka pigem üleväsinud ja tahab üksi olla.

Minu laps oli ka terve esimese klassi koju jõudes hirmus väsinud ja lausa magas. Teatud koduste tööde peale läks palju aega ja pidi jälgima, et ta neid teeks (käekiri oli probleemiks). Aga teises klassis enam nii väsinud ei olnud peale kooli ja sealt edasi oli paar aastat päris hästi, kuni teistel klassis puberteet peale tuli ja nad rohkem lärmama hakkasid ning range klassiõpetaja, kes korda hoida suutis (aga kes muidu minu lapse eripäradest suuremat aru ei saanud), vahetus teiste õpetajate vastu, kelle tunnis võis lärm päris suureks minna. Nüüd on tema klassikaaslased maha rahunenud ja ta ise on ka kuidagi järgmisesse etappi arenenud ja suudab jälle seltskonnaga paremini toime tulla, ehk seltskond ei väsita enam nii palju.

Kas ka autistlik laps? Eripärad pole aga nii suured, et eri- või väikeklassi vajaks?

Meil analoogne laps, õpib VHK väikeklassis. Seal mitu väikeklassi igas vanuses ja kokku pannakse need lapsed, kes kokku sobivad (enne ka proovitakse). Lapsel pole tänu sellele kunagi mingit koolistressi olnud, hakkab juba teismeikka jõudma.

#3935150:

#3935099:

#3935054:

Koju jõudes on ka pigem üleväsinud ja tahab üksi olla.

Minu laps oli ka terve esimese klassi koju jõudes hirmus väsinud ja lausa magas. Teatud koduste tööde peale läks palju aega ja pidi jälgima, et ta neid teeks (käekiri oli probleemiks). Aga teises klassis enam nii väsinud ei olnud peale kooli ja sealt edasi oli paar aastat päris hästi, kuni teistel klassis puberteet peale tuli ja nad rohkem lärmama hakkasid ning range klassiõpetaja, kes korda hoida suutis (aga kes muidu minu lapse eripäradest suuremat aru ei saanud), vahetus teiste õpetajate vastu, kelle tunnis võis lärm päris suureks minna. Nüüd on tema klassikaaslased maha rahunenud ja ta ise on ka kuidagi järgmisesse etappi arenenud ja suudab jälle seltskonnaga paremini toime tulla, ehk seltskond ei väsita enam nii palju.

Kas ka autistlik laps? Eripärad pole aga nii suured, et eri- või väikeklassi vajaks?

Jah, diagnoosiga autist. Ei, ta ei vaja eri- ega väikeklassi. Ta on õppimises väga hea ja lisaks akadeemilistele tarkustele suudab aja jooksul ka eeldatava suhtlemise ära õppida. Kaasõpilased segavad tema keskendumist muidugi jätkuvalt, kuid ta käibki koolis ainult suhtlemist (sh teiste talumist) ja üht võõrkeelt õppimas, muu jääb iseenesest külge. Ta on mitmes valdkonnas andekas ja tema andekus teeb kõigi elu palju kergemaks, justkui kompenseerib puudujäägid muus valdkonnas.

#3935285:

Meil analoogne laps, õpib VHK väikeklassis. Seal mitu väikeklassi igas vanuses ja kokku pannakse need lapsed, kes kokku sobivad (enne ka proovitakse). Lapsel pole tänu sellele kunagi mingit koolistressi olnud, hakkab juba teismeikka jõudma.

Meil oli mõne aasta eest aga erinev kogemus VHKga. Samuti oli üsna tuim ja enesessetõmbunud laps, keda võeti vastu (ei sega oma käitumisega õpetajaid), aga samasse klassi pandi üks hüperaktiivne ja keevaline laps. Kui on tähtsate inimeste lapsed, võetakse ilmselt vastu ka keerukama natuuriga kujud.

Seega peale pikka kaalumist meie valisime oma tagasihoidlikule lapsele siiski struktureeritud õppekavaga erakooli ja oleme rahul. Lapsi rohkem, akadeemilist õhkkonda ja sagimist suurest koolist vähem, aga meie autistile sobibki projektiõpe paremini kui tüüpprogrammi ühelt teemalt teisele hüppamine. Autistlikele lastele on iseloomulik, et neil puudub initsiatiiv, nad ootavad seda väljastpoolt ning see peab olema selgesõnaline ja turvaline. Tänu pikalt paigas plaanile ta suudab keskenduda paremini, saab vahel küll teistest suuremat tuge (algul oli abiõpetaja suisa tema päralt paaris aines), aga mis kõige tähtsam – tal on seal turvaline ja stabiilne olla ning õpihuvinosatakse üleval hoida. Ilmselt pole klassis ka tugeva diagnoosiga kaasõpilasi, neil on ühtehoidev punt. Koolistressi pole seni olnud ja tahab kooli minna, kuna seal on vahva. Käib ka mitmes kooli huviringis ja on klassist paar lähemat sõpra leidnud. Seega sotsiaalne areng on olnud suur (VHK klassis oleks tal olnud 3 õpilast, kellest üks talle ebasobiv, nüüd tal kümmekond klassikaaslast, kelle seast ka sõpru leida tõenäolisem).

Kuna meil poeg on samuti nagu TA-l mõnes vallas üsna taibukas ja poisi kohta eeskujuliku käitumisega, ei näinud vajadust teda päris erikooli panna. Seega soovitaks ka mina TA-l 1:1 õpe esialgu tagataskusse jätta ja kui on intelligentne, siis ebavõrdse komplekteeritusega väikeklassi ka väga ei julge soovitada. 

Heade pedagoogide ja meeldiva õhkkonnaga väike erakool võib aga imet teha. Meil oli areng positiivsuse suunas juba algusest alates, laps on avatum kui varem. Puberteediiga on aga ees ja eks tagasilööke võib muidugi veel tulema hakata, aga täna näen reaalsena võimalust teda ka keskkoolikõlbulikuks saada. 

#3936316:

Mina sarnase lapse panin erikooli. Kaalusin ka tavakooli, kuid ma ikkagi kartsin narrimist ja ausalt öeldes teiste lastevanemate vihakõnet või kihutustööd minu lapse grupist eraldamiseks. Ja sellega seoses koolistressi lapsele. Mu laps kipub häälitsema ja üsna tugevalt. Kuigi ta pigem on orienteeritud õppimisele, siis häälitsemine saadab teda kõikides tegevustes. See segaks teiste laste õppimist kindlasti. Lisaks ta vahe peal ei suuda püsida pingis ning absoluutselt iga kõrvaline asi viiks tähelepanu mujale. Tavakoolis peaks tal kindlasti tugiisik või abiõpetaja tunnis kõrval olema.

Mõtlesin ka koolipikendusele, kuid laps ise ei soovinud kauemaks lasteaeda jääda ning õpetajadki ei näinud sel mõtet. Praegune programm koolis on neil pigem lihtne ja esimene klass kahele aastale venitatud. Õppimise poolest tundub liigagi lihtne, aga eks nad õpi õppima. Igatahes, tundub, et mu laps sai selle lisa-aasta koolis. Sellega ta ise on kindlasti rohkem rahul.

Mu lapse klassis on neli last ja lisaks klassijuhatajale on abiõpetaja. Tihedat koostööd tehakse paralleelklassiga, mis teeb pundi pisut suuremaks ja see on hea. Siiski minu laps on pigem üksildane. Ta isegi otsib teiste lastega kontakti, kuid nood temaga ei liitu. Mu laps ajab ka tihti nn oma jutte, millega teised ei tea/ oska või tahagi haakuda. See on kurb. Et ses osas oleks võib olla tõesti natuke suuremas grupis parem olla, võimalus sõpra leida natuke suurem.

Ma olen mõelnud, et kuigi praeguses keskkonnas on ta väga hoitud ja õppimise poolt toetatud, võib olla oleks võinud proovida ikkagi aasta tavakoolis käia, lihtsalt et näha, kuidas läheb. Võib olla oleks ikka kõik toiminud. Oleks suutnud õppida, iseseisvam, võib olla sõbragi leida… Ja kui ikkagi ei toimi, siis erikool. Seda eriti, kui loen autistide edulugusid tavakoolides. Mul tuttaval ka autist tavakoolis ja pigem edulooga. Algul palju tööd, kuid praegu saab hästi hakkama ka suures klassis. 1:1-le õpet ei soovinud kindlasti, sest ma ikka soovin, et ta kuigivõrd õpiks ka teistega grupis olema ja koostööd tegema. Lasteaias oli rühmas 12 last ja see tundus üsna optimaalne.

Minu lapse praegune kool ja õpetaja muidugi näevad teda vägagi oma kooli lapsena. Tavakoolis võib olla peaks juba ravi peal olema vms. Sest kuigi praegu ATH-d diagnoositud pole, arvan, et see võib tal ikka olla. Lisaks autismile.

Tahtsin teha võimalikult lapse keskset otsust, aga ikkagi pole kindel, et kas lapse tulevikku silmas pidades sai ikka õige otsus tehtud. Meie elame teises linnas, nii et Tallinna koolide kohta mingit hinnangut ei oska anda.

Ma tean seda kooli ja nii kadestan, et sellised võimalused loodud ainult seal linnas. See on super kool, sellesarnast kahjuks Tallinnas pole. Tublid olete, et teil hästi läheb.

#3936316:

Mina sarnase lapse panin erikooli. Kaalusin ka tavakooli, kuid ma ikkagi kartsin narrimist ja ausalt öeldes teiste lastevanemate vihakõnet või kihutustööd minu lapse grupist eraldamiseks. Ja sellega seoses koolistressi lapsele. Mu laps kipub häälitsema ja üsna tugevalt. Kuigi ta pigem on orienteeritud õppimisele, siis häälitsemine saadab teda kõikides tegevustes. See segaks teiste laste õppimist kindlasti. Lisaks ta vahe peal ei suuda püsida pingis ning absoluutselt iga kõrvaline asi viiks tähelepanu mujale. Tavakoolis peaks tal kindlasti tugiisik või abiõpetaja tunnis kõrval olema.

Mõtlesin ka koolipikendusele, kuid laps ise ei soovinud kauemaks lasteaeda jääda ning õpetajadki ei näinud sel mõtet. Praegune programm koolis on neil pigem lihtne ja esimene klass kahele aastale venitatud. Õppimise poolest tundub liigagi lihtne, aga eks nad õpi õppima. Igatahes, tundub, et mu laps sai selle lisa-aasta koolis. Sellega ta ise on kindlasti rohkem rahul.

Mu lapse klassis on neli last ja lisaks klassijuhatajale on abiõpetaja. Tihedat koostööd tehakse paralleelklassiga, mis teeb pundi pisut suuremaks ja see on hea. Siiski minu laps on pigem üksildane. Ta isegi otsib teiste lastega kontakti, kuid nood temaga ei liitu. Mu laps ajab ka tihti nn oma jutte, millega teised ei tea/ oska või tahagi haakuda. See on kurb. Et ses osas oleks võib olla tõesti natuke suuremas grupis parem olla, võimalus sõpra leida natuke suurem.

Ma olen mõelnud, et kuigi praeguses keskkonnas on ta väga hoitud ja õppimise poolt toetatud, võib olla oleks võinud proovida ikkagi aasta tavakoolis käia, lihtsalt et näha, kuidas läheb. Võib olla oleks ikka kõik toiminud. Oleks suutnud õppida, iseseisvam, võib olla sõbragi leida… Ja kui ikkagi ei toimi, siis erikool. Seda eriti, kui loen autistide edulugusid tavakoolides. Mul tuttaval ka autist tavakoolis ja pigem edulooga. Algul palju tööd, kuid praegu saab hästi hakkama ka suures klassis. 1:1-le õpet ei soovinud kindlasti, sest ma ikka soovin, et ta kuigivõrd õpiks ka teistega grupis olema ja koostööd tegema. Lasteaias oli rühmas 12 last ja see tundus üsna optimaalne.

Minu lapse praegune kool ja õpetaja muidugi näevad teda vägagi oma kooli lapsena. Tavakoolis võib olla peaks juba ravi peal olema vms. Sest kuigi praegu ATH-d diagnoositud pole, arvan, et see võib tal ikka olla. Lisaks autismile.

Tahtsin teha võimalikult lapse keskset otsust, aga ikkagi pole kindel, et kas lapse tulevikku silmas pidades sai ikka õige otsus tehtud. Meie elame teises linnas, nii et Tallinna koolide kohta mingit hinnangut ei oska anda.

Ega juhtu Kaare kooliga tegu olema? See on autistlikule lapsele kindlasti Eesti parim koht, kus ta saab talle sobivas keskkonnas maksimaalselt mitmekülgselt areneda. Super spetsialistid ja õhkkond 👍

#3936577:

#3936316:

Mina sarnase lapse panin erikooli. Kaalusin ka tavakooli, kuid ma ikkagi kartsin narrimist ja ausalt öeldes teiste lastevanemate vihakõnet või kihutustööd minu lapse grupist eraldamiseks. Ja sellega seoses koolistressi lapsele. Mu laps kipub häälitsema ja üsna tugevalt. Kuigi ta pigem on orienteeritud õppimisele, siis häälitsemine saadab teda kõikides tegevustes. See segaks teiste laste õppimist kindlasti. Lisaks ta vahe peal ei suuda püsida pingis ning absoluutselt iga kõrvaline asi viiks tähelepanu mujale. Tavakoolis peaks tal kindlasti tugiisik või abiõpetaja tunnis kõrval olema.

Mõtlesin ka koolipikendusele, kuid laps ise ei soovinud kauemaks lasteaeda jääda ning õpetajadki ei näinud sel mõtet. Praegune programm koolis on neil pigem lihtne ja esimene klass kahele aastale venitatud. Õppimise poolest tundub liigagi lihtne, aga eks nad õpi õppima. Igatahes, tundub, et mu laps sai selle lisa-aasta koolis. Sellega ta ise on kindlasti rohkem rahul.

Mu lapse klassis on neli last ja lisaks klassijuhatajale on abiõpetaja. Tihedat koostööd tehakse paralleelklassiga, mis teeb pundi pisut suuremaks ja see on hea. Siiski minu laps on pigem üksildane. Ta isegi otsib teiste lastega kontakti, kuid nood temaga ei liitu. Mu laps ajab ka tihti nn oma jutte, millega teised ei tea/ oska või tahagi haakuda. See on kurb. Et ses osas oleks võib olla tõesti natuke suuremas grupis parem olla, võimalus sõpra leida natuke suurem.

Ma olen mõelnud, et kuigi praeguses keskkonnas on ta väga hoitud ja õppimise poolt toetatud, võib olla oleks võinud proovida ikkagi aasta tavakoolis käia, lihtsalt et näha, kuidas läheb. Võib olla oleks ikka kõik toiminud. Oleks suutnud õppida, iseseisvam, võib olla sõbragi leida… Ja kui ikkagi ei toimi, siis erikool. Seda eriti, kui loen autistide edulugusid tavakoolides. Mul tuttaval ka autist tavakoolis ja pigem edulooga. Algul palju tööd, kuid praegu saab hästi hakkama ka suures klassis. 1:1-le õpet ei soovinud kindlasti, sest ma ikka soovin, et ta kuigivõrd õpiks ka teistega grupis olema ja koostööd tegema. Lasteaias oli rühmas 12 last ja see tundus üsna optimaalne.

Minu lapse praegune kool ja õpetaja muidugi näevad teda vägagi oma kooli lapsena. Tavakoolis võib olla peaks juba ravi peal olema vms. Sest kuigi praegu ATH-d diagnoositud pole, arvan, et see võib tal ikka olla. Lisaks autismile.

Tahtsin teha võimalikult lapse keskset otsust, aga ikkagi pole kindel, et kas lapse tulevikku silmas pidades sai ikka õige otsus tehtud. Meie elame teises linnas, nii et Tallinna koolide kohta mingit hinnangut ei oska anda.

Ega juhtu Kaare kooliga tegu olema? See on autistlikule lapsele kindlasti Eesti parim koht, kus ta saab talle sobivas keskkonnas maksimaalselt mitmekülgselt areneda. Super spetsialistid ja õhkkond 👍

Kahjuks Kaare kooli ei tea. Minu laps käib Masingus.

#3936918:

Minu laps vastab 95 % kuni 97% teemaalgatuses kirjeldatule. Laps õpib Tallinna Heleni Koolis. Heleni kooliga oleme ülirahul. Dramaatiliselt öeldes sinna kooli jõudes oli tunne, et peale pikki eksirännakuid on laps lõpuks kodu jõudnud.

Meie jaoks oli kahjuks tavakool prioriteet ja tagantjärgi on kahju kaotatud ajast, mis laps oleks võinud õnnelik olla ja temale sobival viisil haridust omandada Heleni koolis.

Seda infot on tore kuulda. Heleni kvalifikatsioonist ja lastesõbralikust keskkonnast räägitakse palju head – rahulik tempo, väga õppijakeskne ja proff lähenemine, kiva-programm jm. Kas nad aga tõesti ka muude psüühikahädadega lapsi vastu võtavad? Autistidel on sageli kõnehäired, aga need on olemuselt ju erinevad muudest kõnepuuetest.

Meil lapsel oleks hädasti vaja igapäevast kõnetreeningut, aga kuna tal on mitmeid kaasuvaid hädasid, ei julgenud Heleni kooli peale mõelda. Muidu tunduks see tõesti päris sobiv koht.

#3936316:

Mina sarnase lapse panin erikooli. Kaalusin ka tavakooli, kuid ma ikkagi kartsin narrimist ja ausalt öeldes teiste lastevanemate vihakõnet või kihutustööd minu lapse grupist eraldamiseks. Ja sellega seoses koolistressi lapsele. Mu laps kipub häälitsema ja üsna tugevalt. Kuigi ta pigem on orienteeritud õppimisele, siis häälitsemine saadab teda kõikides tegevustes. See segaks teiste laste õppimist kindlasti. Lisaks ta vahe peal ei suuda püsida pingis ning absoluutselt iga kõrvaline asi viiks tähelepanu mujale. Tavakoolis peaks tal kindlasti tugiisik või abiõpetaja tunnis kõrval olema.

Tahtsin teha võimalikult lapse keskset otsust, aga ikkagi pole kindel, et kas lapse tulevikku silmas pidades sai ikka õige otsus tehtud. Meie elame teises linnas, nii et Tallinna koolide kohta mingit hinnangut ei oska anda.

Ilma last nägemata ainuüksi selle kirjelduse põhjal tavakooli isegi ei kaaluks. Küsimus ei ole selles kuidas teised vanemad suhtuvad, vaid mis lapse rikutud närvisüsteemist saab. Enda tutvusringkonnas on just kaks väga halba hoiatavat näidetet- lasteaias tavarühmas käinud, tavaarenguga, kuid keskmisest pisut keerulisema käitumisega lapsed, tavakooli esimeses klassis muutusid paari nädalaga nii pööraseks, et pidid minema psühhiaatriasse statsionaarsele ravile, kus said siis autismi diagnoosi. Kahjuks keeldusid edasipidi kooli minemas, erikooli õpetajad käisid kodus, siis paari tunni kaupa koolis; normaalselt hakkasid koolis käima alles teine klass. Hetkel jah erikoolis hästi kohanenud ja õppimine hea, aga see esimene klass oli küll väga õudne ja mõlemal vanemal oli tunne, et jäävadki koduõppele.

#3938702:

#3938635:

#3936316:

Mina sarnase lapse panin erikooli. Kaalusin ka tavakooli, kuid ma ikkagi kartsin narrimist ja ausalt öeldes teiste lastevanemate vihakõnet või kihutustööd minu lapse grupist eraldamiseks. Ja sellega seoses koolistressi lapsele. Mu laps kipub häälitsema ja üsna tugevalt. Kuigi ta pigem on orienteeritud õppimisele, siis häälitsemine saadab teda kõikides tegevustes. See segaks teiste laste õppimist kindlasti. Lisaks ta vahe peal ei suuda püsida pingis ning absoluutselt iga kõrvaline asi viiks tähelepanu mujale. Tavakoolis peaks tal kindlasti tugiisik või abiõpetaja tunnis kõrval olema.

Tahtsin teha võimalikult lapse keskset otsust, aga ikkagi pole kindel, et kas lapse tulevikku silmas pidades sai ikka õige otsus tehtud. Meie elame teises linnas, nii et Tallinna koolide kohta mingit hinnangut ei oska anda.

Ilma last nägemata ainuüksi selle kirjelduse põhjal tavakooli isegi ei kaaluks. Küsimus ei ole selles kuidas teised vanemad suhtuvad, vaid mis lapse rikutud närvisüsteemist saab. Enda tutvusringkonnas on just kaks väga halba hoiatavat näidetet- lasteaias tavarühmas käinud, tavaarenguga, kuid keskmisest pisut keerulisema käitumisega lapsed, tavakooli esimeses klassis muutusid paari nädalaga nii pööraseks, et pidid minema psühhiaatriasse statsionaarsele ravile, kus said siis autismi diagnoosi. Kahjuks keeldusid edasipidi kooli minemas, erikooli õpetajad käisid kodus, siis paari tunni kaupa koolis; normaalselt hakkasid koolis käima alles teine klass. Hetkel jah erikoolis hästi kohanenud ja õppimine hea, aga see esimene klass oli küll väga õudne ja mõlemal vanemal oli tunne, et jäävadki koduõppele.

Jah. Ilmselt on Teil õigus. Eks ma ise olen kärsitu ka ja ootan mingeid asju kiiremini, kui need tulevad. Nt lapse iseseisvumist. Tavakoolis see vb tuleks kiiremini, kool lähemal ja sobivamal ajal.

Samas, nagu ma ütlesin, praegune kool tundub igati toetav olevat ja ma olen rahul. Õpetaja on tore, õpikeskkond sobiv ja arvestav. Tempo on rahulikum, praegu kodus õppimist ei ole. Vajadusel võivad tunnis olla kõrvaklappidega jne. Lisaks on REHA-keskuse juhtumikorraldaja on klassijuhatajaga kontaktis ja käib ka sealne koostöö.

Kui otsustamise aeg oli, siis need, kellega ma rääkisin, pigem soosisid sinna kooli panekut. Isegi kooli poolne komisjon arvas, et see laps on nn nende laps. Lapsele ka praegu meeldib, kuigi talle sobiks iga kool, ses mõttes, et ta on uhke oma koolis käimise üle.

Siis on ju super lahendus! Terve närvikava lapsel on perspektiivis ikka suurem väärtus kui lühiajaliselt näiline kiire areng. Selles koolis saab ta enesekindlust ja turvatunnet, millele jõuab akadeemilisi oskuseid peale kasvatada veel küll ja küll. Tundub väga sobilik ja arukas valik.

Sest see ju suuresti määrabki lapse sobivuse tavakooli, milline on ta närvikava, sotsiaalsus ning autistlike joonte tugevus ja käitumuslikud erisused. Kui on akadeemiliselt ok, suht suhtleja ja mõni väiksem kiiks juures, pole ju küsimust. Aga hakata lapsest, kes on selgelt eristuv ja omade vajadustega, tavakooli last voolima – see on lapse psüühikale katuteene. Laps vajab samastumist ja ühtekuuluvustunnet, mida tal tavakoolis tegelikult ei teki ja sealt saavad alguse mitmed probleemid.
Siin eespool kirjeldatud näites avaldusid need juba esimeses klassis, aga sageli on algklassid veel rõõmsad ja mängulised ning suurem tagasilöök võib tulla pigem murdeeas…