Olles eripedagoogikat põhjalikult studeerinud ja erinevates koolides aastaid praktiseerinud, on mul paraku kujunenud oma ilmselt mitte populaarne arvamus väikeklasside kohta. On üksikuid positiivseid erandeid, aga suuremas plaanis need ei teeni seda eesmärki, et last ühiskonda integreerida, pigem vastupidi – nende priviligeeritus tekitab hilisemaid suuri kohanemisprobleeme tavaühiskonda. Harva tehakse koostööd tavaklassidega, haruharva arenetakse sealt nö tavaklassi kõlbulikuks ning veelgi harvem jõutakse välja ja suudetakse toimivalt läbida keskkooli… selline on paraku tegelik reaalsus. Küsimus ei ole siin enamasti madalamal tasemel omandatud hariduses, vaid sotsiaalses saamatuses. Neid lapsi pole osatud õpetada kollektiivis toimima.
Rajaleidja hinnang annab teile kätte esmased valikute kriteeriumid, aga Rajaleidja väga sageli ei tule uurima lapse kollektiivset käitumist ning nende seisukoht tugineb mõnele ca 30minutilisele visiidile. Kui teemaalgatajale on võimalik minna tasuliste spetsialistide juurde, tehke lisauuringuid ja katseid.
Akadeemiliselt võimeka autistliku lapse puhul on võimalik tekitada talle turvatunne ja vajalik abi pädeva tugiisiku näol ja kaasata ta tavaklassi õppesse. Vajadusel saab kombineerida juurde 1:1 õpet. Meil on juba päris palju kiva-programmi koole, kus maast-madalast õpitakse kaaslaste eripärasid respekteerima ja kasvama edukalt kokku ka isemoodi lastega. On koole, kus on nö suure venna-õe projektid jmt.
Vähe on aga selliste võimalustega koole, kus väikeklasse komplekteeritakse laste diagnoose ja temperamente arvestades, mis oleks aga ülioluline. Ehk siis nii vastuoluline kui see ka poleks, on paraku tõenäolisem, et laps kogeb seal endale ebasobivamat keskkonda kui talle turvalise tugiisikuga näiliselt keerukamas tavaklassis käies. Tavaklassis õpib ta olema osa ühiskonnast, mitte sellest eralduma. Pikemas perspektiivis on siin märkimisväärne vahe, sest kui sotsiaalselt kohmakat last süstemaatiliselt kollektiivsusega mitte harjutada, ta võib kapselduda veelgi rohkem iseendasse ja on vahel suuremana sotsiaalselt veel saamatum kui koolieelikuna. See on aga karuteene nii lapsele kui teile endile, sest hiljem te ei pruugi teda üldse enam kodust välja saada.
Viitasite, et lapsel on kõnehäire lisaks potentsiaalselte autismile/ATHle. Kui kõnehäire domineerib, uurige kindlasti Heleni kooli. Seal on aeglasemas rütmis, ent tavaprogrammiga õpe, sarnaste probleemidega lapsed koos, tasemel erialane toetus neile ning loomulikult ka suur rõhk kaaslaste respekteerimisele (kiva jm programmid). Kõnehäirete klassid on kuni 12 lapsega, esimene lend alustas mõned aastad tagasi ja läbivad seal lisaaastaga ehk kokku 10 aastaga põhikooli. Väljavaated keskkooliks on ka laual. Natuke suurem ja sarnasemate probleemidega klass annab tegelikult ka lapsele tõenäolisema võimaluse omale sobivamaid sõpru leida kui kuni 6 lapsega väikeklass, kus ilmselt osad kaaslased (hüperaktiivsed nt) on autistlikule lapsele pigem vastunäidustatud.
Ebapopulaarne tõde on ka see, et paremad mitmekülgse erialase ettevalmistusega spetsialistid liiguvad pigem just erikoolidesse, neid ei jagu ühtmoodi hästi kõikide väikeklasside jaoks. Ja kui lapsel on suures koolis vaja regulaarset lisatuge psühholoogilt, eripedagoogilt või logopeedilt, neid aegu on võtta tuntavalt alla vajaliku määra. Sel juhul on erikool erilisema lapse mitmekülgse arengu jaoks kahtlemata tõhusam…
Seega on esmatähtis erialaspetsialistide ja enda objektiivse hinnangu abil paika panna, kas laps on natuke eriline või natuke rohkem eriline. Aga õige tugisüsteemiga saab ka erilisemast arendada iseseisva ja igati tubli inimese.
Vabandust, kui mu mõtted kedagi riivasid, aga sellised on minu ja mu kolleegide kogemuslikud tähelepanekud viimase 10 aasta baasilt.
