Olen omadega täiesti ummikus. Nutan lohutamatult ja kellelegi kurta ka ei saa.
11 aastat tagasi kohtusin oma mehega. Liiga kiirelt jäin rasedaks ja kõik käis üldse liiga kiirelt. Ei jõudnud asju seedida, ohumärke märgata. Olin siis noor ka ja jubedalt oli ju vaja pereelu hakata elama. Tegu minu esimese tõelise suhtega. Juba siis mees rääkis, et enne minuga kohtumist oli tal plaan end ära tappa. Elu oli kaotanud igasuguse mõtte. Ta oli lahku läinud pikemast suhtest. Minuga kohtumine andis elule uue mõtte. Ma ei pannud seda juttu eriti tähelegi. Tema isa tegi enesetapu. Ma tunnen oma meest väga hästi. Mulle pole mõtet öelda, et ta ainult ähvardab. Ma tean 100%, et ta ongi selleks võimeline.
Meil on hetkel lahkumineku plaanid. Ma lihtsalt enam ei suuda tema keerulist isiksust välja kannatada. Ma olen nende aastate jooksul end liiga maha surunud. Ma pole mitte keegi. Lihtsalt üks lastega kodus olev depressioonis mutt. Ma vajan ise psühholoogi abi tegelikult, et edasi liikuda ja lastele natukenegi normaalne ema olla. Meil on kolm last, viimane alles pisike. Mees on välismaal tööl. Tuleb iga reede koju ja lahkub pühapäeval. Meil on riid riiu otsa. Mina ei saa lastega üksi hakkama. Aga mina ise ju tahtsin kolme last. Järelikult pole mul õigust oma elu üle kurta. Mees toob korralikult raha koju, teeb kingitusi jne. Järgmisel hetkel on ta lihtsalt ülimalt vastik. Kui pärast neid situatsioone lahkame, siis alati on üks ja see sama asi. Me ei saa üksteisest õigesti aru. Me oleme täiesti erinevad inimesed. Ta suudab juba reedel autos minu tuju ära nullida. Ma näiteks ise roolis ei istu enam, kui me sadamast koju sõidame. Ma ei jõua seda vingumist ära kuulata, kuidas ma sõita ei oska ja miks ma kollase tulega üle ristmiku ei sõida. Ma olen lihtsalt äärmiselt seadusekuulekas inimene.
Täna on mees mulle 10 korda helistanud. Plaan on korter osta ja tema elab siis nii kaua meiega koos, kui ehitab maale omale väikese maja. Korter saaks täiesti minu omaks ja maja jääks talle. Nüüd siis viimane kõne oli selline, et äkki ma uuriksin toitjakaotuspensioni kohta. No et kui ta omale kuuli pähe laseb, siis kuidas me edasi hakkama saaks. Tema on aru saanud, et vanemad lapsed teda nagunii ei vaja, mina teda ei vaja. Ainult noorema kohta ta ei tea ja veel mõtleb. Võite ette kujutada, mis tunne mul oli telefonist midagi sellist kuulda. Ta on nii empaatiavõimetu, et ta isegi ei saanud aru, miks ma endast välja läksin. Ma täpselt ei saa aru, kas ta tahab mu lõplikult hävitada või mis toimub inimese peas. Ta teab hästi, et mul on raske depressioon. Ma pean kuidagi hakkama saama ja siis ta tuleb sellise ideega lagedale. Kuidas sellise haige inimesega saaks veel koos elada?
Ta arvab, et ma olen rahaahne bitch. Ta ei saa sellest aru, et mul on vaja tema toetust, tema olemasolu meie peres. Ta käib nagu külaline, oma puudumist kompenseerib rahaga. Enamasti on tal paha tuju, kui koju jõuab. Karjub kõigi peale. Ja siis me peaksime veel kõik rõõmustama. Tõesti, ma ei vaja sellist meest oma kõrvale. Ise ta lahmib oma rahaga ja siis seletab, kuidas tema vaeseke peab tööd rabama meie pärast, kuidas ta kõik oma rahad meile annab. Ja kui ma teen ettepaneku, et lähme lahku, tema maksab oma elatist ja me saame ilusti hakkama, ta ei pea enam elus Soomes tööd rabama, igaüks saab oma pesakasti, siis see talle ka ei sobi.
Mis te soovitaksite mul edasi teha? Pereterapeudi juurde aeg kirja? Ta ei tuleks sinna elus kohale.
Teema: Mida teha, kui abikaasa ähvardab enesetapuga?
Mis te soovitaksite mul edasi teha? Pereterapeudi juurde aeg kirja? Ta ei tuleks sinna elus kohale.
Ei olegi vaja, et ta tuleks. Mine kõigepealt üksi. Sa oled juba ise sisuliselt eluohtlikus stressis ja depressioonis, lõpuks võibki nii välja kukkuda, et mees elab rahulikult 90-ni aga sina sured varsti stressi tagajärjel.
Sa oled praegu teise inimese vaimse haiguse ohver. See ei ole seda väärt. Tapab siis tapab, lõppude lõpuks on see tema otsus. Sina ei saa tema eest elada ja otsuseid teha, ega tema otsuseid kuidagi ära hoida. Aga sina ei pea ka selle pärast surema, et teine inimene iseendaga hakkama ei saa.
Mine terapeudi juurde ja mõelge koos välja plaan, kuidas sa enda elu riismed jälle kokku korjata saad. Tee omale realistlik plaan, kuidas mehe surma korral endaga majanduslikult ja logistiliselt hakkama saad, hakka raha kõrvale panema. Sa näed, et see, kui oled niisugused asjad konkreetselt läbi mõelnud ja paberil lahti kirjutanud, annab sulle palju rohkem vaimujõudu. Ja tee endaga mõttes rahu selles osas, et kui ta enda tapab, siis sina oled oma parima teinud ja kaugemale vastutada ei saa. Lastel on sind vaja kaua ja tervena, mitte inimvarena. Kui nad peavad elama selle teadmisega, et nende isa end ära tappis, siis vähemalt on neil ema olemas, kes toob stabiilsust ja armastust.
Selles seisus, kus sa praegu oled, ei ole mõtet enam mehega mängu kaasa mängida. Tapab siis tapab, kahju küll, aga elu läheb edasi. Sa pead nüüd ennast ja lapsi päästma.
P.S. Kõik need inetused, mis ta sulle praegu ütleb – ära võta neid tõsiselt. Need on lihtsalt sõnad, millega ta üritab sinust reaktsiooni kätte saada. Ütle lihtsalt: minul oleks küll kahju kui sa ennast ära tapaksid, ja lastele oled sa ju ainuke isa kes neil kunagi elus saab olema, nii et nende suhtes oleks see veel eriti julm. Aga ma ei saa sind mõjutada, sa oled suur mees. Ma loodan siiski väga, et sa seda ei tee, sest meie hoolime sinust.
Lahku tagasi vaatamata. Kui tapab, siis tapab, kui elab, siis elab. Tema valik, kas nuga, nöör või tabletid. Miks sa ennast süüdi tahad tunda? Ka sina elad ühe korra.
Igapäevaelus Sul ju meest kõrval ei ole, esmaspäeval tilkuma hakanud toru või koolist märkuse saanud lapse lahendad ise enne, kui ta Sulle kollasest fooritulest rääkima saabub.
Armastust vist ka enam eriti ei ole, armastajad suhtuvad & käituvad teisiti.
Et kui see on tema kindel soov & tahtmine, tapku ennast, palju kulub. Toitjakaotuspension ei mölise Sinu ega laste kallal.
Kui Sina aga siiski sellest mehest hoolid, katsuge elus teha ymberkorraldusi, et jälle koos tore pere olla. Ei tea mina paraku, kuidas.
Võiksite mõlemad psühhiaatri juurde aja kinni panna.
Nii teraapia, kus spetsialist sinuga räägib kui ka ravimid enamasti töötavad ja tasapisi tunned ennast paremini. Sa ei pea õnnetu olema.
Kui abikaasa parasjagu ähvardab ennast tappa ja tundub, et tal on tõsi taga, siis kutsu kiirabi ja viiakse psühhoneuroloogiahaiglasse akuutosakonda, kus saab tahtest olenematut ravi.
Enesetapuplaanide tõsiduse hindamiseks küsitakse inimese käest- on sul plaan, kuidas ja millal seda teha? Kui ikka on juba vahendid valmis ja kuupäev paigas, siis on suitsiidirisk päris kõrge.
Kõigepealt otsi kvaliteetset abi. Teiseks siit võta ainult neid soovitusi, millest tunned, et see sind toetab ja viib edasi. Hetkel oled sina kõige olulisem ja sul on võimalik kõike toetavat endasse koguda.
Edasit loe valikuselt või rahulikult pidada seda lihtsalt ühe foorumi käo arvamuseks, mis ongi tema maailmast lähtuv ja ei puuduta sind. Te olete täiskasvanud inimesed. Ja igaüks vastutab oma elu eest ise. Sa ei saa võtta teise inimese eest vastutust ära, kui seda pole just kohtuotsusega tehtud ja see otsustamine sulle antud. Kui ta sellise teo teeb, siis sina pead püsti jääma. Vastutus selle eest, mida ta teeb või ei tee, peab jääma igale täiskasvanud inimesele endale. Isegi kui olud ja teised inimesed mõjutavad, otsuse teeb ikka igaüks ise. Kui asjad toimuvad otsuseta, näiteks libisetakse suhtesse, siis ongi kohe väga palju probleeme, sest teist süüdistatakse kõiges halvas, mis enda eluga juhtub. Nii et uurigi välja, mis siis saab kui ta end äratapab. Rahulikult ja kainelt. Ja siis te otsus, et sa pead olema puhanud ja terve, kui see juhtub.Ja edasi teed otsuse, et ei eelda midagi, ei karda midagi, ei oota midagi jne. Vaid elad päev päeva kõrval, lähtudes sellest, mis ON. Hetkel on ta veel elus, järelikult lähed talle reedel laevavastu. Muud infot, millest otsut teha, pole. Või ütled mehele, et nii, et minul pole aega taksot mängida, võta päristakso. Kui autosõidu kohta midagi kobiseb, tõmbad auto teekõrvale ja palud edasi tal jala minna. Seda võid teha veel üsna energilise ja otsustava häälega. Mitte kellelgi pole õigust õiendada roolis olijaga. Isegi kui õiendajal oleks nagu õigus, autos olles seda ei tohi teha. See on liiklusohlik.Ja sina oled sina, elad oma elu nii nagu sina otsustad ja teised vaadaku kuidas oma eluga hakkama saavad.
Looda, et kui üritab, aga ei õnnestu, invaliidiks ei jää.
Kas sul on depressioon arsti poolt diagnoositud, või lihtsalt ise tajud seda nii? Sinu viimase kirja põhjal võiks arvata, et sul võib olla pigem läbipõlemissündroom (burnout), mitte depressioon. Burnout on üks päris karm asi.
Ma arvan, et suuresti on probleemiks ka see, et ta on Eestist ära. Minu mees töötas üle aasta Soomes ja see oli väga raske aeg, sest olin laste ja nende probleemidega üksi+ kõik muu elukorraldus oli minu õlul. Tema käis kodus iga 2 nädala tagant ja siis hakkas kehtestama oma reegleid. Ütlen ausalt, et selle 1,5a läks meie suhe väga halvaks. Lõpuks ütlesin, et pigem väiksem palk Eestis, aga vähemalt oled kodus. Nüüd juba mitu aastat kõik hästi. Minu Sinu asemel otsiksin abi asjatundjatelt, sest lapsed ju vajavad ema ja tervet ema.
kas annad nööri või palud tal ravile minna
Muu siin enam ei aita:
Ma ei tea kui palju sellest abi on, aga kirjutan oma loo. Olin noor ja tutvusin mehega. Tal oli just lahutus käsil ja oli näha, et inimene oli rivist väljas. Olin lihtsalt inimesele toeks, aga tema eeldas, et meil on suhe. Eks ajaga muutuski asi suhteks, kuid olin ebakindel, sest inimene käitus kummaliselt. Arvasin, et ehk oli raske lahutus. Mingil hetkel tahtsin suhet selle mehega lõpetada, kuid siis hakkas ähvardama enesetappudega. Noor ja loll uskusin teda ja jäin ta kõrvale. Oli hirm, et kui tahan eemale astuda, siis inimene tapab ennast ära, et kuidas ma siis suudan seda koormat kaasas kanda. Aastad möödusid ja enesetapust ei olnud juttugi. Kuid lõpuks suhtes oli nii palju probleeme ja soovisin seda ikkagi lõpetada. Hakkas jälle terroriseerimine enesetappudega. Ühel päeval tuli koju ja teatas, et ta üritas. Selle peale helistasin kiirabisse, et mida teha sellises olukorras. Tuli kiirabi politseiga. Kui inimene on nõus, alles siis viiakse psühiaatriahaiglasse, niisama sunniviisiliselt ei viida. Sellel korral oli ta nõus ja viidi. Haiglast tagasi tulles rääkis, et tegelikult ta valetas enesetapu üritamise kohta. Ühel päeval hakkas jälle ähvardama enesetapuga. Kutsusin jälle kiirabi, kuid sellel korral mees keeldus minemast. Anti rahusteid ja selline ebastabiilne inimene jäeti koju. Lõpuks lihtsalt sirge seljaga astusin koos lastega minema, sest toimuv mõjutas lapsi. Minu jaoks oli oluline laste heaolu ja ma ei soovinud, et nad peaksid seda stressi tulevikus tundma. Kui oleksin sellel hetkel jäänud suhtesse, siis ikkagi oleksin mingi aja möödudes olnud samas punktis ja lihtsam oli kohe see punt tõmmata. Helistades ähvardas jälle enesetappudega ja siis ütlesingi otse, aga palun tee, keegi ei keela, see on sinu valik ja sinu otsus. See vastus ehmatas teda ja peale seda ei rääkinud kordagi enesetappudest. Inimene lihtsalt manipuleeris ja ähvardas. Kahjuks on selliseid inimesi elus veelgi olnud tutvusringkonnas. Üks tegi enesetapu nii, et mitte keegi ei teadnud, et inimene seda plaanis. Aga on veel neid, kes lihtsalt manipuleerivad, räägivad aastaid, aga elavad edasi. Ma tänan õnne, et pääsesin oma sellest suhtest. Hiljem kuulsin, et leidis uue naise ja kohe alguses hakkas sama enesetapu jutuga ähvardama. Mõned inimesed ongi sellised. Neile oleks vaja abi, sai ka seda oma mehele soovitatud, kuid ta keeldus väites, et temaga on kõik korras. Ja lõpuks meie ei saa midagi teha, kui inimene otsustab, et ta ei soovi enam elada. Mie peame oma eluga edasi minema. Kindlasti teemaalgataja võiks otsida abi, sest tõesti lapsed vajavad ema ja selline terror läbi elada on raske.
Mina, kui naine olen ka vihjanud mehele mitmeid kordi enesetapu mõtetest/plaanidest. Kuna see väljapääs tundub mulle põhimõtteliselt ainukese lohutusena. Olen hädas juba 5 aastat juuste väljalangemisega, millegist pole abi saanud, igasugu asju proovinud ja sellest kamarajurast olen nii stressis. Et selliste mõtetega ma end siis aegajalt lohutan, kui tunnen,et enam ei jõua. Kohati mõtlen ise ka, et ime, et mul üldse veel midagi peas on selle välja langemise juures, mis iga päevaselt toimub. Muidugi kohati paneb mõni asi jälle mõtlema, et mida ma enda arust õige mõtlen, mul on kaks last, kuidas saan ma midagi sellist üldse mõelda! Mees on mu mõtte avaldusi rahulikult võtnud ju ei arva, et mul tõsi taga, eks katsun edasi rühtida, ikka lahendust edasi otsida, kuigi olen nii väsinud sellest lootusest ja siis jälle pettumistest…
Kui mees ähvardab, siis saab maha jätta. Hullem on, kui laps ähvardab, last ju tahad veel rohkem aidata, aga mu meelest on võimatu aidata inimest, kes aktiivselt tahab end ära tappa või seda kogu aeg räägib. Lõpuks tahadki öelda, et tapa siis, aga kui tapabki, siis see on ju jube ikkagi. Samas, mida sa ikka teha saad? Ravile ikka tiriks, aga täisealist enam ei saa, teismelisegagi raske. Igal juhul suureneb tõenäosus, et laps sellist juttu ajama hakkab, seda rohkem, mida kauem nad sellise vanemaga koos elavad. Samas muidugi on depressioon ka pärilik, nii et eks geenides võib nagunii üht-teist olla juba. Mina küll nii tugev ei ole, et sellist juttu ajavat inimest päevast päeva välja suudaks kannatada, ilma et ise ogaraks hakkaks minema.
Mina, kui naine olen ka vihjanud mehele mitmeid kordi enesetapu mõtetest/plaanidest. Kuna see väljapääs tundub mulle põhimõtteliselt ainukese lohutusena. Olen hädas juba 5 aastat juuste väljalangemisega, millegist pole abi saanud, igasugu asju proovinud ja sellest kamarajurast olen nii stressis. Et selliste mõtetega ma end siis aegajalt lohutan, kui tunnen,et enam ei jõua. Kohati mõtlen ise ka, et ime, et mul üldse veel midagi peas on selle välja langemise juures, mis iga päevaselt toimub. Muidugi kohati paneb mõni asi jälle mõtlema, et mida ma enda arust õige mõtlen, mul on kaks last, kuidas saan ma midagi sellist üldse mõelda! Mees on mu mõtte avaldusi rahulikult võtnud ju ei arva, et mul tõsi taga, eks katsun edasi rühtida, ikka lahendust edasi otsida, kuigi olen nii väsinud sellest lootusest ja siis jälle pettumistest…
Oot, juuste väljalangemise pärast tahad lapsed emata jätta? Päris tõsiselt? Ruttu psühhiaatri juurde. Ja see, et mees väliselt rahulikult võtab, ei tähenda, et ta seesmiselt ei võiks sellest kannatada.
Aja pea kiilaks ja osta äge parukas või kaks. Kui ei suuda muuta olukorda, muuda suhtumist.
No et kui ta omale kuuli pähe laseb, siis kuidas me edasi hakkama saaks.
Relvaloa saamiseks on vajalik psühhiaatri hinnang vaimsele tervisele ja perearsti tervisekontroll. Miks sa üldse arvad, et see hull selle saab?
Ehk siis kogu see tapmise jutt on üks manipuleerimine ja häma. MIKS ta ise arvab, et see millekski hea on, ei tea. Aga oma sõnu täide viia pole sellisel lollil küll kunagi plaanis.
Kas ta muidu on hea tervisega? Kui jah, siis saaks ehk varuosadelt mingit rahagi teenida, trüki paber valmis, et mina see ja see, isikukood see määran oma surma korral oma siseorganite üle otsustama selle ja selle inimese.
Proovi, kas kirjutab alla.
Sulle on enam- vähem kõik öelnud seda, mida minagi ütleks- ära tee välja! olen olnud suhtes, kus ka seda ähvardati, lahutusega seoses samuti. mina ütlesin ikka, see jääb Sinu vastutusele, minusse see ei puutu. imestan ainult Su lauset- aga ma armastan teda! vabanda, aga see ajab südame pahaks..päriselt..
kui tunned ennast tähtsana olles tugiisik mingile täiskasvanud psühhile, anna minna. armastus on hoopis midagi muud. ei taha nõme olla, aga ütlen siiski, olen enda üle uhke, et olen välja astunud sellisest haigest suhtest (mees, muide rääkis pidevalt armastusest) ja astunud väga pika sammu elus edasi
Nüüd siis viimane kõne oli selline, et äkki ma uuriksin toitjakaotuspensioni kohta. No et kui ta omale kuuli pähe laseb, siis kuidas me edasi hakkama saaks.
Tundub nagu kergelt psühhopaatsusele kalduv manipulaator. Vaimselt nõrk inimene, ei usu, et endale viga teeks.
Nüüd siis viimane kõne oli selline, et äkki ma uuriksin toitjakaotuspensioni kohta. No et kui ta omale kuuli pähe laseb, siis kuidas me edasi hakkama saaks.
Ma vastaksin rahulikult, et ärgu muretsegu, kolme lapse pealt saab sellise summa küll, millega kenasti hakkama saab.
Ega inimest takistada pole võimalik, kui on otsustanud, siis teeb selle ükskord nagunii ära. Mulle endale tundub, et pigem tulgu lõpp siis juba varem kui hiljem – ega sinu kirjeldatud praegune (perekonna)elu ju ka suurt midagi väärt ei ole.
Tore muidugi, et nüüdseks olete leppinud ja tulevik paistab roosiline, aga mulle tundub su mees siiski paraja manipulaatorina.
Ega inimest takistada pole võimalik, kui on otsustanud, siis teeb selle ükskord nagunii ära.
Tegija oleks selle juba ammu ära teinud.
Niisama kõvataja räägib sellest kas rahulikult või hüsteeriahoos, vahet pole; ikka pole temast tegijat.
Nüüd siis viimane kõne oli selline, et äkki ma uuriksin toitjakaotuspensioni kohta. No et kui ta omale kuuli pähe laseb, siis kuidas me edasi hakkama saaks.
Küsi temalt vastu, kas tal on plaan B juhuks, kui sa insuldi saad ja koomapalatis maandud – toitjakaotuspensioni siis ei saa, lapsi peab ta ise kasvatama hakkama ja sinu hooldushaigla kulusid ka ise maksma. Aga sellise survestamisega tekitab inimesele insuldi nagu nalja.
Teemaalgataja. Sinu mees on vägivallatseja. See, mida ta sinu kallal rakendab, on vaimne vägivald, terror ja manipulatsioon. Sinu kirjeldusest ei loe kuskilt välja erilist armastust, mida sa oma hilisemas postituses väidad mõlemapoolse olevat. Armastavad inimesed ei kuluta vähest koosolemise aega tülitsemisele.
Aja selg sirgu. Väidad, et ei saa lastega hakkama. mida lolli juttu – sa ju oledki üksi. Kogu igapäevaelu on ju sinu õlul nagunii ja kui meest pole, siis sa ju saad sellega hakkama. Kui palju lihtsam on elu, millest puuduvad riiud, üksteise survestamine, võimuvõitlus ja manipulatsioonid. Ainuüksi kõige selle puudumine annab uue hingamise ja nagu nipsti ka jõudu laste kasvatamisega üksi hakkama saada. Kas sa arvad, et su lapsed kunagi tänavad sind selle eest, et kasvatasid neid sellises olukorras keset sõjatandrit? Väheusutav.
Lahku. Ja mina sinu asemel ei nõustuks elama koos seni, kuni mingi maja kunagi ei tea kun avalmis saab. See ainutl pikendab agooniat.
ma olen is ekasvanud vanemaatega, kes k oguaeg tülitsesid ja tevre teismeea minu põhiline soov oli, et kurat, lahutage juba ükskord ära! Ei näinud ma mingit armastusesädet nende silmis jne. Kaasa võtsin laspepõlvest õppetunni, et lasate kuuldes ei tohi tülitseda ja kui suhe on halb ja enam päästa ei anna, tuleb just laste psühholoogilise tervise nimel lahkuda.
Kiire lahkukolimine aitab sul ka kiiremini hakata edasi elama, OMA elu. Mehest sul ju nagunii ka lastekasvatamisel erilist abi pole, kui ta ainult nädalavahetuseti on kodus.
ja kui mees oli juba 10a tagasi enesetapumõtetega, siis sa ju tead, et kui ta selle ka teoks teeb, siis sina pole selles süüdi. Mitte kunagi pole keegi selles süüdi, igaüks ikka vastutab ise oma valikute eest!
Lisaks sovoitan sul kindlasti pöörduda eksperdi poole, kas sisi perenõustaja või mingi kriisiabinõustaja, kes aitab sul ka läbi mõelda, et kui tõesti see olukord juhtub, kuidas siis lastele asju selgitada jne
Pean muuhulgas sulle ütlema, et toitjakaotuspension on väga väike. Lisaks on tõeline peavalu kolme lapsega päris üksinda hakka saada.
Lihtsam on elada rahast, mille mees välismaal teenib ja teile saadab.
Nüüd siis viimane kõne oli selline, et äkki ma uuriksin toitjakaotuspensioni kohta. No et kui ta omale kuuli pähe laseb, siis kuidas me edasi hakkama saaks.
Ütle, et uurigu ise. Korraldagu oma laste elu ja kindlustagu tulevik enne ära, kui kuuli pähe laseb.
Ärge võtke nii kergekäeliselt seda enesetapu juttu. On küll olemas inimesed, kes teevadki selle teoks, kui neile märku anda, et see on teistele ükskõik. Temaga oleks küll kindlasti vaja minna psühhiaatri juurde, arutama, mida tema isa enesetapp on teinud tema psüühikaga ja mida see teeks tema kolmele lapsele. Uskuge mind, lapse jaoks on vanema enesetapp kõige kohutavam trauma, lapsed süüdistavad kõiges iseennast. See peaks olema argument, mis talle mõjub, aga kas see on nii mõjuv, kui seda ütleb naine, ehk psühhiaatrit kuulaks ta rohkem.
Ärge võtke nii kergekäeliselt seda enesetapu juttu.
Kes seda ikka kergekäeliselt võtab? Lihtsalt inimestel on erinevad kogemused. Ilmselt on tuimemad need, kes on sellega kokku puutunud, et üks muudkui räägib iga viltuvedamise peale, et nüüd tapan end ära või et mõned nüsivad oma käsi vms, käivad köiega teatrit tegemas, enne ikka vaatavad, et publikut oleks, lähevad kuhugi end oma sõnul tapma, et küll te siis kahetsete alles, hiljem tulevad siis tagasi, kui need, kel keegi lähedane end päriselt ära tappis või need, kel selliseid kogemusi üldse pole. Ilmselgelt vajavad need enesetapjad või teatri tegijad või ka need, kes iga kord plaanivadki tõsiselt end tappa, aga ei suuda lihtsalt seda veel teha (veeninüsijate hulgas on ilmselt mõlemaid) kõik psühhiaatrilist abi, aga jube raske on neid selleni viia, et nad ka vastuvõtule jõuaksid. Vägisi saab viia ehk sel hetkel, kui inimene järjekordselt katset teeb, ma ei ole kindel, kas puhta jutu peale reageeritakse, eriti, kui see on korduv käitumine juba.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
