Teema: Mida teha kui lapse isa ajab närvi?

Mina sinu olukorras oleks pigem üksi.

Miks ei ole alguses üksi võimalik hakkama saada? Kui Sul kedagi jalus tolgendamas ei ole, kes tähelepanu või midagi muud nõuab, ei ole absoluutselt mingit probleemi.
Mul on kolm last, kõigiga olen üksi hakkama saanud. Esimesega olin vallasema ja elasin üksi, aeg-ajalt hoidsin ka 11 kuud vanemat vennalast, siis oli mul neid korraga kaks.
Järgmise kahe lapsega oli küll mees olemas, aga sisuliselt oli ta lisalaps, kellest absoluutselt mingit kasu polnud, lapsed olid 100% minu rida + majapidamine.

Jah, kui on keisriarm või oled väga õmmeldud alt, siis esimene nädal võib keeruline olla, ei saa tõsta raskemaid asju jne.
Edasi magad siis, kui laps magab ja toimetad siis, kui laps on üleval. Kui on rahutu laps, siis ostad kõhukoti. Minu noorim oligi mul kandelinaga kogu aeg üle kõhu, kui muude asjadega toimetasin.

Kui see mees selline hädapaätaks on ja midagi ei tea ega midagi ei taha, siis milleks teda üldse sinna vaja on? Omale toidu saad ise tehtud küll ja mähkmed saad ka vahetatud. Kasu oleks temast sel juhul, kui Sina saaksid peale sünnitust rahus magada ja tema toimetab lapsega.

#3978600:

Tere!

Mul on üsnagi kummaline olukord. Olen rase ja hakkan varsti varsti sünnitama. Lapse isaga koos ei ole. Meil on kokkulepe, et kasvatan last peamiselt üksi. Ühe erandiga. Ta lubas esimesed kuu aega abis olla, niikaua kui sünnitusest taastun.

Nüüd ongi sünnitus kohe-kohe kätte jõudmas ja varsti tuleb lapse isa minu juurde elama selleks kuuks ajaks (eraldi elada pole võimalik, sest ta tuleb kaugelt). Kui me kunagi koos olime siis ajasid väga mitmed asjad tema juures mind närvi. Nüüd mõtlengi, et kuidas teda tolerereerida. Ta ei tee meelega midagi. Lihtsalt ongi selline, kes ei tea asju, ei pane tähele, unustab ära mis räägitud. Ei pea lubadustest kinni. Empaatia üsna puudulik. Kogu elu on olnud selline, midagi pole teha.

Nt kui koos olime siis isegi kui reisil olles olin palavikus arvas ta, et kindlasti on vaja restoranis võtta mitu käiku ja viivitada kohvitamise ja arve küsimisega. Kuigi ütlesin, et teeme kiiresti, mul on paha olla tahan hotelli puhkama minna. Kardan, et kui olen pärast sünnitust täiesti läbi hakkab ta ka samalaadselt käituma, sest ta lihtsalt ei saa minu seisust aru. Tavaliselt ka seletamine tema puhul ei aita. Isegi kui ütlen, et on vaja nüüd puhata, ta ei mõista.

Ja vahel ta jutust on näha, et tal on väga puudulikud arusaamad sünnitusest, lapse hooldusest jne. Samuti pole ta valmis tegema eriti midagi asjalikku, nt leidma lastearsti lapsele, registreerimas käima vms. Ta ei saa aru miks ta peaks seda tegema. Tahab vist lihtsalt beebit näha, aga mitte millegi tõsisemaga aidata. Tal vastutustunnet pole kunagi väga olnud. Kui tekib probleem, siis tavaliselt ta jääb ootama ja istuma et keegi teine selle lahendaks.

Juba kõigest sellest mõtlemine ajab mul ihukarvad püsti. Kohati mõtlen, et kas üksi oleks lihtsam? Vähemalt ei peaks temaga vaidlema. Samas kardan ka. Kõik ümberringi ütlevad, et üksi pole võimalik hakkama saada alguses.

Mingi kasu tast võib muidugi olla, ehk vahetab vahel mähkmeid. Süüa ta oskab ka midagi teha.

Oleks vaja nõuandeid kuidas ennast rahustada kui ta närvi ajab rumala jutu ja minu vajaduste ignoreerimisega. Ma tean, et see mõjub mulle väga raskelt, kui olen haavatavas seisus ja pean temaga võitlema. Eks varasemalt andsin alati alla ja kannatasin, tegin asju mis olid mulle kahjulikud sest võidelda temaga lõpuks enam ei jaksanud. Nüüd ei taha enam ei võidelda ega ka tema pilli järgi tantsida.

Püha issand! Last tehes ei ajanud närvi?

Kui on tavaline sünnitus, siis oled tegelikult võimeline täitsa ise ka hakkama saama. Kohe pärast sünnitust võib vere kaotusest olla nõrgem olek, seistes käib pea ringi ja tekib minestamise tunne, aga see läheb juba haiglas olles enamasti paremaks.  Esimese lapse sünni järgselt oli mul kõige hullem, aga haigla palatist taksosse sain ikka omal jalal mindud ja kodus ikka ka pisitasa toimetasin. Mis seal ikka nii väga ka teha – pikutad koos beebiga voodis, tissitad, vahepeal mähkmevahetus ja enda söök – kevadist suurpuhastust ei pea ju selleks ajaks plaanima 🙂 Toidupoest saad vajadusel ka kraami koju tellida või tellida endale valmis toidu.

Sellisest mehest on rohkem närvikulu ja tüli, kui reaalset abi. Kuu aega on ilmselgelt liiga pikk aeg, ei taastu sa sellest sünnitusest tõenäoliselt nii kaua. Kui sul pole sinuga samas linnas elamas mõnd lähedast sugulast või head sõbrannat, kes saaks aidata haiglast kojutulekul ja esimestel kodu-päevadel sinu poolt korraks läbi tulla ja vajadusel aidata, siis muidugi võib lapse isa tulla, aga leppige esialgu kokku maksimaalselt nädalaks ja kui siis tõesti tekib vajadus ja suuremaid probleeme pole tekkinud, siis võib ju aega pikendada.

Leia keegi, kes on nõus sul mõned tunnid päevas abiks käima raha eest ja las ta maksab need kinni.

Ega sellel mehel ATH ole? Kui on

#3978600:

Ta ei tee meelega midagi. Lihtsalt ongi selline, kes ei tea asju, ei pane tähele, unustab ära mis räägitud. Ei pea lubadustest kinni. Empaatia üsna puudulik. Kogu elu on olnud selline, midagi pole teha.

ATH? Palju õnne, see on pärilik.

Olen teemaalgataja. Aitäh kommeentaaride eest. Hea kuulda, et füüsiliselt ei pruugi asi olla nii hull kui kardan. Kartsin et kurnatus on nii hull et ei jaksa midagi. Esimene laps. Paljud ümberringi räägivad, et üksi ikka täitsa võimatu. Et isegi normaalse mehega raske. Koduabiline on hea mõte.

Vastuseks neile kes küsivad miks üldse sellise lolluse ette võtsin…. Oli olukord kus arst ütles, et kas saad lapse nüüd või tõenäoliselt ei iial. Doonorit ei tahtnud. Tahtsin, et lapsel oleks teada kes on isa. Selle ajakavaga mis mulle anti uut meest ei leidnud. Niiet jah, pole ideaalolukord kindlasti. Mees pole ka totaalne imbetsill nagu keegi siin kommenteeris. Tööl on asjalik inimene. Pole ka täielik loll. Lihtsalt empaatia ja teistega arvestamine pole talle väga loomulik.

Kui neid asju planeerisin olin vist positiivsem.

Huvitav on lugeda kui inimesed saavad anonüümselt kirjutada. Saab teada mida tegelikult arvatakse. Sest keegi otse selliseid asju näkku ei ütle. Vbl küsitakse, et kuidas siis üksi ja öeldakse ahah, selline valik siis… Vangutatakse pead, et raske saab sul olema.

#3978836:

Off topic, aga

Paneb mõtlema, kui ebaõiglane on elu. Suvaline naine võib otsustada, et teeb suvalise mehega lapse. Ükskõik, kasvõi põhjusel, et kas nüüd või mitte kunagi. Kuna on igav, ei taha vanaduses täitsa üksi olla, ja tahaks ka ennast paljundada. Kuigi suhet luua ja seda hoida ei oska.

Meestel sellist võimalust pole. Nel on paljudel juhtudel võimalus… ainult maksta.

Arvan, et laste saamisel ei mõelda vanas eas seltsi pakkuvale inimesele. Nagunii ei ela enamik lapsi pärast ülikooli vanema-(te)ga ja helistavad kord kuus, kokku saavad ca 100h aastas, kui hästi läheb.

Paljud suhted on sellised enamvähem suhted, mis rahuldavad ka mehe. Mees võib kondoomi kasutada, kui naisega last ei soovi.

#3978836:

Off topic, aga

Paneb mõtlema, kui ebaõiglane on elu. Suvaline naine võib otsustada, et teeb suvalise mehega lapse. Ükskõik, kasvõi põhjusel, et kas nüüd või mitte kunagi. Kuna on igav, ei taha vanaduses täitsa üksi olla, ja tahaks ka ennast paljundada. Kuigi suhet luua ja seda hoida ei oska.

Täiesti asjakohatu ja ülekohtune tänitus. Vaata ometi ringi, kui paljud paarid lähevad lahku, seda ka väikelaste kõrvalt. Siis oleks parem, kui see naine oleks selle lapse isaga nii sundkorras ikka 2-5 aastat koos püsinud?

Arvad reaalselt, et kõik need ülejäänud paarid, kes lapsi saavad on jube heades ja toimivates suhetes?

Kui paljud üldse püsivad koos just pigem laste või mugavuse tõttu. Või kui paljud saavad järgmised lapsed pigem selleks, et mingi kindel soovitud laste arv peas või tahaks esimesele õde-venda. Sealhulgas suhe ise maha käinud.

Lapsi saadaksegi tegelikult alati ju ikka enda pärast. Tohoh imet et naine nüüd julges lapse saada. Igavusest. Huvitav mis põhjustel teised siis lapsi saavad? Sest armastavad oma meest nii väga, et tahavad talle lapse kinkida? See oleks kuidagi õigem põhjus?

Lapsi saadakse ikka ju alati sellepärast, et inimene ise tahab. Ja kui vanus juba sealmaal on sellega ka kiire.

Lisaks – isegi kui on superhea suhe ja kaaslane, siis mitte miski ei garanteeri, et ka pärast laste sündi kokku jäädakse ja see suhe heaks jääb. Kahjuks ei tea kunagi, milline mees lapsevanemana on, enne kui pole seda hetke käes.

#3978807:

Ega sellel mehel ATH ole? Kui on

#3978600:

Ta ei tee meelega midagi. Lihtsalt ongi selline, kes ei tea asju, ei pane tähele, unustab ära mis räägitud. Ei pea lubadustest kinni. Empaatia üsna puudulik. Kogu elu on olnud selline, midagi pole teha.

ATH? Palju õnne, see on pärilik.

Tee omale kõigepealt selgeks, mis on ATH

#3978938:

#3978600:

tal on väga puudulikud arusaamad sünnitusest, lapse hooldusest jne. Samuti pole ta valmis tegema eriti midagi asjalikku, nt leidma lastearsti lapsele, registreerimas käima vms.

Mehele, kes saab elus esimest korda (vist?) isaks, ei saagi ju seda pahaks panna, et tal on neis asjus puudulikud teadmised. Sa ju ka ei tea veel kõiki asju, mis lapse sünniga kaasneb. Näed, arvad ju isegi, et oled pärast sünnitust kuu aega teovõimetu. No ei ole! Normaalse sünnituse puhul tõused juba paari tunni pärast püsti. Ja juba samal päeval saad lapse eest hoolitsema hakata. Need sõbrannad, kes sulle ütlevad, et üksinda hakkama saada on võimatu, peavad silmas ilmselt üldist väsimust ja seda, et lihtsam on, kui keegi aitab, mitte seda, et sa oled füüsiliselt pärast sünnitust teovõimetu ja ei jaksa voodist tõusta.

Mu mees ka ei lugenud enne meie laste sündi sünnituse käsiraamatuid ega õppinud lapse hooldamist. Kõik tuli asja käigus, loomulikult, iseenesest.

Pärast sünnitust on ikka väga ränk hakata ise kõiki majapidamistöid tegema. Keha taastub tegelikult veel mitmeid mitmeid kuid.

#3978950:

#3978947:

Pärast sünnitust on ikka väga ränk hakata ise kõiki majapidamistöid tegema. Keha taastub tegelikult veel mitmeid mitmeid kuid.

Mis tohutuid majapidamistöid sellisel väikesel perel, kus vaid ema ja vastsündinu, siis ikka nii väga teha on?

Keha taastub küll veel mitu kuud, kuid kohe kindlasti ei ole selle ajal keelatud end füüsiliselt liigutada – tolmuimejat kasutada või nõusid pesta/masinasse asetada. Ei tasu nüüd nii üledramatiseerida ka asju.

Milliseid majapidamistöid? Toidupoes käimine, toidu tegemine, tolmuvõtmine, põrandate pesemine, pesupesemine, prügi viimine jne – kes teab, mis töid veel teha vaja on. Igatahes, ma usun, et sa saad aru, mida ma mõtlen. See kõik on kurnav.

#3978956:

#3978954:

Milliseid majapidamistöid? Toidupoes käimine, toidu tegemine, tolmuvõtmine, põrandate pesemine, pesupesemine, prügi viimine jne – kes teab, mis töid veel teha vaja on. Igatahes, ma usun, et sa saad aru, mida ma mõtlen. See kõik on kurnav.

Jah, saan aru küll. Mul on neli last ja nende kõrvalt on saadud kõik need ja lisaks veel paljud loetelust välja jäänud tööd tehtud. Sel ajal nimelt ei olnud olemas veel pesumasinat ega nõudepesumasinat. Ei olnud pamperseid. Ja konkreetselt minu elamises ei olnud sel ajal ka kraani ega jooksvat vett. Nii et pesin ja keetsin marlimähkmeid käsitsi.

Ma olin esimese lapse sündides 18-aastane. Ja mees läks kohe pärast lapse sündi mitmeks kuuks komandeeringusse. Seega, kujutan täiesti reaalselt ette, kuidas käib üksinda vastsündinuga tegelemine. Ma tegin samal ajal veel poole kohaga tööd. Ei surnudki kurnatusse. Samuti ei arva, et see oleks olnud mingi üüratu kangelastegu või jõupingutus. Minu jaoks oli hull vaid emotsionaalne pool, sest igatsesin meest väga. Aga teemaalgatajal ei ole ka seda muret.

Saan aru, sa tahad kiitust saada. Selge. Aga kõigil naistel ei taastu paraku keha ja vaim samamoodi. Võib-olla oli TA sõbrannadel sünnitusjärgseid komplikatsioone, ma ei tea.

#3978959:

Saan aru, sa tahad kiitust saada. Selge. Aga kõigil naistel ei taastu paraku keha ja vaim samamoodi. Võib-olla oli TA sõbrannadel sünnitusjärgseid komplikatsioone, ma ei tea.

Vastupidi, ei oota mingit kiitust. Kirjutasingi ju, et ma ei arva, et see oleks olnud mingi üüratu kangelastegu või jõupingutus. Niisuguses rütmis elasid paljud tollal sünnitanud naised, kes olid üksikemad ja/või kel puudus sotsiaalne tugivõrgustik.

Rääkida sellest, et keha paraneb sünnitusest väga kaua ja sel ajal ei saa, ei tohi füüsiliselt midagi teha, on ilmselge liialdus.

Ei saa aru mis mees see on siis. Apaatne  ükskõikne, hajameelne, kellega tuleb vaielda ja kelle pilli järgi tantsida, nii ma loen su kirjeldusest.