Teema: Mida teha kui lapse isa ajab närvi?

#3978600:

Tere!

Mul on üsnagi kummaline olukord. Olen rase ja hakkan varsti varsti sünnitama. Lapse isaga koos ei ole. Meil on kokkulepe, et kasvatan last peamiselt üksi. Ühe erandiga. Ta lubas esimesed kuu aega abis olla, niikaua kui sünnitusest taastun.

Nüüd ongi sünnitus kohe-kohe kätte jõudmas ja varsti tuleb lapse isa minu juurde elama selleks kuuks ajaks (eraldi elada pole võimalik, sest ta tuleb kaugelt). Kui me kunagi koos olime siis ajasid väga mitmed asjad tema juures mind närvi. Nüüd mõtlengi, et kuidas teda tolerereerida. Ta ei tee meelega midagi. Lihtsalt ongi selline, kes ei tea asju, ei pane tähele, unustab ära mis räägitud. Ei pea lubadustest kinni. Empaatia üsna puudulik. Kogu elu on olnud selline, midagi pole teha.

Nt kui koos olime siis isegi kui reisil olles olin palavikus arvas ta, et kindlasti on vaja restoranis võtta mitu käiku ja viivitada kohvitamise ja arve küsimisega. Kuigi ütlesin, et teeme kiiresti, mul on paha olla tahan hotelli puhkama minna. Kardan, et kui olen pärast sünnitust täiesti läbi hakkab ta ka samalaadselt käituma, sest ta lihtsalt ei saa minu seisust aru. Tavaliselt ka seletamine tema puhul ei aita. Isegi kui ütlen, et on vaja nüüd puhata, ta ei mõista.

Ja vahel ta jutust on näha, et tal on väga puudulikud arusaamad sünnitusest, lapse hooldusest jne. Samuti pole ta valmis tegema eriti midagi asjalikku, nt leidma lastearsti lapsele, registreerimas käima vms. Ta ei saa aru miks ta peaks seda tegema. Tahab vist lihtsalt beebit näha, aga mitte millegi tõsisemaga aidata. Tal vastutustunnet pole kunagi väga olnud. Kui tekib probleem, siis tavaliselt ta jääb ootama ja istuma et keegi teine selle lahendaks.

Juba kõigest sellest mõtlemine ajab mul ihukarvad püsti. Kohati mõtlen, et kas üksi oleks lihtsam? Vähemalt ei peaks temaga vaidlema. Samas kardan ka. Kõik ümberringi ütlevad, et üksi pole võimalik hakkama saada alguses.

Mingi kasu tast võib muidugi olla, ehk vahetab vahel mähkmeid. Süüa ta oskab ka midagi teha.

Oleks vaja nõuandeid kuidas ennast rahustada kui ta närvi ajab rumala jutu ja minu vajaduste ignoreerimisega. Ma tean, et see mõjub mulle väga raskelt, kui olen haavatavas seisus ja pean temaga võitlema. Eks varasemalt andsin alati alla ja kannatasin, tegin asju mis olid mulle kahjulikud sest võidelda temaga lõpuks enam ei jaksanud. Nüüd ei taha enam ei võidelda ega ka tema pilli järgi tantsida.

Loodan väga, et see teema on liba. Sellise kirjelduse põhjal tuleks küll lapse emal hoolega enne mõelda, kas antud mees on parim abiline vastsündinu eest hoolitsemisel.

Armas TA – mul on küll ainult üks laps ja seetõttu mu kogemus pole väga laiapõhjaline, aga ühe lapsega nüüd mingit meeletut abi küll vaja pole. Muidugi võib olla, et oled kuidagi katki ja ei suuda käia, aga seda väga tihti ka ei juhtu. Kui sul mingi sõbranna on lähedal ja kes on valmis aitama, siis sünnitusmajast koju jõudes on sul tema näol olemas inimene, kes poes käiks ja sulle nädala toidu tooks. Rohkem polegi vaja. Kõige muuga saab ikka ise hakkama. Kui peaks laps olema väga klammerduv ja natuke raha on, siis hangi kiirelt kandelina – mind päästis see.

Lapse isa võib ju ka korra läbi käia ja tegelikult, kui kaval oled, siis annadki talle POE NIMEKIRJA (võibolla ka apteegikraam) ja las käib ühe korra poes ja toob kõik vajalikud asjad (k.a. mähkmekuhi). Ja üle kahe päeva pole teda sinna jõlkuma vaja. Las tuleb uuesti paari nädala pärast korraks läbi ja jällegi koos vajalike poest toodud asjadega (nimekirja saadad sõnumiga). Kui mehel on auto, siis lased ennast sõidutada vajalikesse kohtadesse just siis, kui ta jälle kaheks päevaks külas käimas on: lapsele nime panema, arsti juurde kontrolli ja ega tegelikult sul ju väga muid eluliselt vajalikke käike polegi.

Eelnevalt antud soovitused, et magad siis, kui lapski on üliõiged.

Lugesin nüüd kõik kommentaarid läbi ka. Ärge nüüd seda meest väga materdage. Jah, võibolla on ATH ja tõenäoliselt komplektis  autismispektriga. Või on ainult autismispekter (empaatia puudus). See polegi üldse oluline. Mees on selline nagu ta on ja TA on väga teadlik tema puudustest. Tubli!

TA-le palju õnne emaks saamise puhul. Pane laps esikohale ja lapse isaga suhted järgivad seda.

#3978987:

#3978954:

Milliseid majapidamistöid? Toidupoes käimine, toidu tegemine, tolmuvõtmine, põrandate pesemine, pesupesemine, prügi viimine jne – kes teab, mis töid veel teha vaja on. Igatahes, ma usun, et sa saad aru, mida ma mõtlen. See kõik on kurnav.

Näha on, et peale on kasvanud ikka tõsine lumehelbekeste põlvkond.

Ma just ühe teise teema all tõin näite, et minu õde pesi pärast sünnitust palati põrandat. Palatis oli mitu naist ja kõik pesid iga päev kordamööda põrandat. Ja sel ajal (80ndate keskpaik-lõpu poole) oli see veel tavaline.

Sellest rääkimata, et kodus puudusid mugavusi pakkuvad kodumasinad alustades pesumasinast lõpetades teiste masinatega. Ühekordseid mähkmeid polnud. Ja kui siis ükskord need 90ndatel lõpuks tulid, olid need lihtsalt nii kallid, et olid vaid rikaste lõbu. Jah, elatigi nii, et veepang oli nurgas. Pesu pesti käsitsi. Enne tassiti veepanged tuppa, vesi tuli ise soojaks ajada jne.

Jumal tänatud, et tänapäeva noored ei pea nii elama!

Minu lastel küll isa olemas, aga mingit ekstra abi ma talt küll pole pärast sünnitust vajanud. Kõik need majapidamistööd jõuavad nädalakese oodata ka kuni taastud. Ei pea küll iga päev põrandat pesema ja tolmuimejaga ringi laskma. Pesu peseb vast pesumasin ikka. Toidukraami saab poest koju tellida, ei pea ise midagi vedama. Ainult söögi tegemine jääbki, aga saab ju ka teha mitmeks toidukorraks korraga ja lihtsaid asju, mis ei võta palju aega ja vaeva. Esimesed paar nädalat beebid enamus aega nagunii magavad, raskeks läheb alles siis, kui gaasivalud hakkavad

#3979153:

Ega lastetu mees ei teagi muffigi lapsekasvatamisest, ammugi sünnitamisest.

Kui pääsed keisrist ja rebenditest, siis oled juba päris kõbus haiglast koju tulleski, pole enam probleemi istumise ja astumisega (samas tita on veel nii väike, et teda kohe õue viia ei saa, seega keegi peab poes käima jms ka). Muidugi kellegist lastega sõbrannast või emast vms oleks sul rohkem abi kui võhikust mehest, aga ehk ta ikka üritab abiks olla. Kui ise ei taipa, anna inimesele konkreetsed ülesanded.

Kõik mehed saavad ju esimest korda isaks ja paljud neist on selleks ettevalmistatud. Kui ise sünnitasin, siis olin ikka väga läbi, meil oli perepalat – mees oli see, kes kantseldas esimesed kaks päeva last ning sai hakkama. Enne seda 0 kogemust.

Selleks, et üksi hakkama saada – peab olema sul tugiisik, kelle juurde saad lapse viia sel ajal , kui käid poes või apteegis u. esimesel nädalal. Samas võid ka söögi koju tellida ja kõik muu vajaliku enne ära osta. Edaspidiselt saad ju ise poes käia. Mina käisin lapsega poes just hommiku poole, vähem oli rahvast – panin turvahälli ratastele ning nii mõnus oli  –  shoppasin, käisin söömas jne.

#3979554:

vastsündinule tuleb seda tralli teha iga 2-3 tunni tagant, mis tähendas, et juba oli aeg käes teda uuesti äratama hakata

vabandust, et teemat vast rikun, aga miks on vaja magavat last üles äratada? kui kaaluiive on positiivne.

#3979682:

#3979554:

vastsündinule tuleb seda tralli teha iga 2-3 tunni tagant, mis tähendas, et juba oli aeg käes teda uuesti äratama hakata

vabandust, et teemat vast rikun, aga miks on vaja magavat last üles äratada? kui kaaluiive on positiivne.

Jah, kui kaal tõusma hakkab, on kõik korras, aga kuna minu titt ei jaksanud kohe pärast sündi nö piima lahti tõmmata, siis hakkas kaal kukkuma ja laps jääb sedasi nõrgaks. Sünnitusmajas vaadatakse, kui suur kaalukadu algul on, ja kui mingist protsendist rohkem, siis on vaja hakata toitmisega vaeva nägema. Kui 3-päevane magab öö läbi, ise pole piisavalt süüa saanud, siis võivad tagajärjed üsna tõsised olla. Ja kuna minu eesmärk oli rinnapiim, mitte piimaasendaja, siis võimlesingi sellega. Käisin imetamisnõustamisel jne. Imiku äratamine oli tõesti karm, parema meelega poleks ma seda teinud. Õnneks saime järje peale.

#3979554:

Kõik räägivad, et pole see asi nii hull midagi, et tänapäeval on kordades lihtsam ja nii. Kõik on õige, aga on paar asja, millega peaks veel arvestama. Esiteks ei pruugi kogu titemajandus olla niivõrd füüsiliselt kui just emotsionaalselt raske. Inimene on siiski karjaloom ja on harjunud teiste abile toetuma. Me võime endid ise ju supertugevateks pidada, aga kui aeg käes, võib selguda, et kohanemine on raskem kui arvasime.

Teine asi on imetamine. Seda pole keegi maininud, aga sellega võib algul hull möllamine olla. Minul oli esialgu väga keeruline jõuda niikaugele, et esimene laps suudaks ise rinnast piima välja imeda ja ma polnud sellega arvestanud. Aga ma tahtsin last rinnaga toita. Algul oli hullumaja: ärata laps üles, kaalu, pane rinnale (ega ta seal niisama ka olla ei taha, kui midagi kätte ei saa), siis jooda talle süstlaga sisse eelnevalt sõõrutatud piim ja siis arvuta, palju veel puudu on ja anna piimasegu juurde, siis kaalu jälle, et kas sai piisavalt süüa, siis katsu laps kuidagi magama saada (minu oma magamasaamine oli jube töö), seejärel hakka ruttu jälle rinnast piima sõõrutama järgmiseks korraks (jube vaevaline oli see mul, aga seda on kergem teha kas imetamise ajal või vahetult pärast seda), siis vaata kähku, et vetsus saaks käia, vahel pesemas, siis midagi hamba alla ja arvesta, et vastsündinule tuleb seda tralli teha iga 2-3 tunni tagant, mis tähendas, et juba oli aeg käes teda uuesti äratama hakata, aga ise pole magada veel saanudki… Nädal pärast sünnitust olin juba nii kurnatud, et ühel hetkel ma ei saanudki aru, kas ma olin ärkvel või mitte. Kaal langes kolinal, olin nagu surmavari. Jah, kui oleks varasemalt kogemust olnud, siis oleks asja ehk osanud kergemalt võtta. Aga kui mul poleks teist inimest kõrval olnud, siis ma küll ei tea, mis oleks saanud. Kui juba lapsega õues sai käima hakata, siis oli ka hull võimlemine ta enne magams saada, kui sain ta vankrisse tõsta, sest ise ta seal mgama ei jäänud, ainult karjus.

Kes ei viitsi rinnaga toitmisega mässata, sellel on ilmselt lihtsam, aga mina olin pähe võtnud, et ma pean saama seda lapsele pakkuda. Mingist majapidamisest polnud juttugi.

Ma ei arva, et nüüd kõigil nii on või et TA-ga ka nii läheb, aga see on näide asjast, millega verivärske ema ei olnud osanud arvestada. Mõnel on lihtne – lasp tissi otsa, 10 min ja valmis, voodisse, magab. Ja ärkab ise nagu kellavärk. Minu esimene laps oli rinna otsas pool tundi kuni tund, samal ajal tuli jälgida, et ta seal ikks “tööd ka teeks”, mitte lihtsalt ei magaks. Ja kui rinna otsast ära võtsin, siis jälle ei tahtnud magada.

Nii et ootamatuid raskusi võib esineda küll ja see kurnab noore ema ära.

Seega mina soovitaksin TA-l küll mees appi võtta, aga kokkulepe peab olema selge, et ikka aitab, mitte ei ela tasuta kostil.

Mul on täpselt samasugune kogemus, aga kaksikutega. Kuu aega pumpasin, andsin süstlast, äratasin iga 2-3 tunni tagant. Lõpuks 1,5 kuu pealt sain juba tissi otsa. Aga ma ei olnud selle peale surmavari. Küllap oleneb inimese vastupanuvõimest ja suhtumisest ka palju. Minu jaoks oli see väljakutse ja ma mõtlesin, et oi kui ma sellega praegu hakkama saan, siis ma olen võimas. Ning saingi ja siiamaani olen rõõmsameelne, magan vähe ning olen õnnelik.

#3979171:

Jumal tänatud, et tänapäeva noored ei pea nii elama!

Jah, see on tõesti hea! Seda enam on kummaline kuulata hädaldamist stiilis, kuidas noor ema muutub mitmeks kuuks täiesti teovõimetuks. Lausa nii, et ei suuda kuude kaupa toidupoodigi minna.

Selliseid näiteid võiks veel tuua. Siis saavad ka tänapäeva lumehelbekesest noor-emad teada, kui palju neil on vedanud.

#3980060:

Vaid sellisel juhul võib naist mehe kohalolek ärritada, sest kõik need ülesanded, mida sa varem oma mehe jaoks tegid, on nüüd järsku lisakoorem, mida teha ei suuda. Ja sellepärast tunned mehe ees süütunnet – et sa ei jaksagi järsku mehele enam süüa teha ja puhtaid sokke kätte tuua. Aga mees on ju harjunud ja ootab samasugust teenindamist.

Kui mees selle eest raha annab, et ta ei haiseks, mis pole tema huvides – haiseda – siis miks mitte. On võimalik osta ka valmistoitu. Kõik naisedki ei oska süüa teha ja siis nad lihtsalt ei tee, häbita, aga mehelt seda ka ei nõua. Selle mehelt saadava rahaga palkab lapsehoidja, maksab ämmale, kogub, mida iganes.

No vaevalt see su tsiteeritav naisterahvas on, see on sokihaisu varjav ja valmistoidust elatuv lahutatud jorss, kes “ei vaja mingit koristamist”. Lapsed teda näha ei taha ja igasugune edasipüüdlikkus on saatanast (“edasijõudmatuse” pärast nainegi ta maha jättis, keda vihkab südamest, sest naine leidis uue ja edukama)  sest tema ise ei püüdle mitte kuhugi.

#3980303:

No vaevalt see su tsiteeritav naisterahvas on, see on sokihaisu varjav ja valmistoidust elatuv lahutatud jorss, kes “ei vaja mingit koristamist”. Lapsed teda näha ei taha ja igasugune edasipüüdlikkus on saatanast (“edasijõudmatuse” pärast nainegi ta maha jättis, keda vihkab südamest, sest naine leidis uue ja edukama) sest tema ise ei püüdle mitte kuhugi.

Olen väga pikalt teinud teenija tööd ja selle eest palka saanud. Ma ei mõista, miks naised seda tasuta teevad.

Kui ma rase olen olnud on iga pisiasi mu mehe juures mind meeletult närvi ajanud. Ikka kõik noh! Ta pole tohtinud mu kõrval süüa ka, kuna mind ajab ta söömine närvi! 😀 Olin ka valmis lahku minema ja üksikvanemaks hakkama esimese lapsega, õnneks mõistus tuli vahele. Peale hormoonide rahunemist on kõik OK ja meil on kolm last ning oleme 16a abielus. 😀 Järgmiste rasedustega juba teadsin seda ette, et kõik närvi ajab ja asi minus on. Üldse ei imesta kui te ka lõpuks paarina lõpetate.