Teema: mida teha – mees häirib

Sa pole mitte halb inimene, vaid sa ei armasta teda.
Mine lahku ja ära piina nii ennast kui ka meest.

autor kirjutas:
Miks ma keskendun ainult vigadele? Tegelikult on tal palju häid omadusi, lausa ülekaalus, aga viimasel ajal ma justkui ise teeks kõik, et meil suhe allamäge jookseks.

aga võta ennast kokku ja hakka teisiti nägem
siis muutub kõik

mina ütlen sulle ilma mingi kibestumiseta, et minge lahku. kui mees istub, astub, sööb ja magab valesti, siis võid oma pihiku kasvõi lõhki pingutada, aga asja sellest suhtest enam ei saa. parimal juhul hakkad tema vastu tundma kaastundesegust poolehoidu, aga armastust sa suure tööga valmis ei tee. võid ka poolkõva variandi valida ja võtta nö aeg maha. mõningane lahusolek aitab vahel ka.

veel üks hea variant on olla enda vastu lõpuni aus ja mõelda, milles tegelikult on probleem. ma ei usu, et sa sisimas soovid mehe muutumist, kindlasti on midagi muud, mis teeb sind rahulolematuks oma praeguse eluga ja kuna sa ei suuda/taha/julge tegeliku probleemiga tegeleda, siis hakkad mehes vigu otsima. teise kõri kallal närida on ju palju kergem kui iseenda vastu aus olla.

(lugesin uuesti ja no jeerum küll milline taskupsühholoog minust on saanud)

Võibolla väike lahusolek kulub sulle ära? Ja äkki tegeled rohkem iseendaga (tee sporti vms), siis näed teda vähem ja ei mõtle nendele vigadele.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Ütlesin talle eile, et ei tea mida ma tunnen jne. Ta oli suhteliselt shokis, mõtleb, kas tahab üldse sellises ebastabiilses suhtes jätkata. Nüüd ma tunnen, et olen ikka halb ja ise oma hädades ka süüdi, kui ta mind maha otsustab jätta. Selge on see, et miski pole vist enam endine.

Näeme niigi kord kuus ühe nädala jooksul. Viimane kord ta nüüd ise märkas ka, et mulle midagi ei meeldi mis ta teeb, kuidas ta käitub jne.

Ega see kõik pole kaua kestnud, ehk annaks midagi muuta veel. Kui vaid saaks.[/tsitaat]
sa ei austa oma meest grammigi. ma ei taha pikalt kirjutama hakata, aga tegelikult ma ei usu, et asjast enam asja saab, kui sa ei suuda oma partnerist ugu pidada just sellisena nagu ta on. ära nüüd arva, et mina suutsin. ka ei suutnud. aga ma austasin ennast nii palju, et astusin sellest suhtest välja.

Minul on ka mehe juures asju, mis mind häirivad, kuid pole kordagi mõelnud, et peaks seetõttu lahku minema. Olen lihtsalt rääkinud sellest ja minu juuresolekul ta ei tee nii enam, et see mind häiriks. Toon näiteid:
– mind häirib kui muna kooritakse kraanikaussi, st munakoored jäävad sinna,
– häirib, kui ta sööb/imeb klaaskommi (lagrits miski),
– häirib, kui ta nt kartul-kaste-salat toidu puhul võtab toitu nii, et kaste enne, siis kartul sinna kastme peale ja siis toorsalat selle kuhja otsa,
– häirib, et kodus/vabal hetkel ta käib natuke küürus, st mitte otseselt küürus, aga pea on nagu kehast eespool. Tööasju ajades, ülikonnas, ta iial nii ei käi,
– häirib, et ta loeb ca 5-6 raamatut korraga :o) (imelik, mis see teiste asi on, kuidas inimene raamatuid loeb), kuigi loeb need kõik alati läbi.

Ilmselt on veel selliseid asju, mis häirivad. Huvitav on see, et ta on pärit miskist peenest ja rangest perekonnast, kus oli iga lauakomme ja asi viimse peensuseni lihvitud.

Ma olen aga põhjendanud iga häirivat asja väga põhjalikult. Selgitanud, miks mind häirib, mitte lihtsalt ei ütle, et häirib. Suhe toimib kenasti ja enamasti ta minu juuresolekul ei \”häirita\” mind enam.

Mees (koos üle 10a) häirib ka mind. Sest:
– joob igal õhtul 4-6 pudelit õlut
– õllekõht ripub üle püksiääre
– on ahelsuitsetaja
– peeretab ja röhitseb kodus segamatult
– kitkub ninast karvu
– sügab tagumikku
– arvab, et tähtsaim asi elus on tema hobi koorilaul
– kiidab oma täiskasvanud poega, kes enamiku asjadest elus on pooleli jätnud
– ei kiida 10a poega, kes õpib muusikakoolis, on koolis viieline, mängib korvpalli, laulab kooris.
Kusjuures me kooselu algul ta ainult suitsetas, kuid tegi sporti, käisime palju väljas ja eelpoolnimetatud asju ei teinud kunagi.
Kõige kohta ütleb: jah, olen muutunud jas sul tuleb sellega kas leppida või mitte.

Tundub, et enda elu on sul soikus. Igavusest tulevad sellised tühised probleemid. Loomulikult oli mees shokis, kui kuulis, et naist tema isiksus häirib. See on maru solvav. Oled siis haletsusest temaga koos? Kui leiad, et mingi tundekübe on säilinud ja sa tahad temaga veel koos olla, siis hakka iseenda kallal vaeva nägema. Kui arvad, et pole mõtet, siis tee mehele teene ja mine lahku, et ta saaks endale õige naise leida.

Kui leiad, et mingi tundekübe on säilinud ja sa tahad temaga veel koos olla, siis hakka iseenda kallal vaeva nägema.

ja see toimib !!!

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Ei maksa autori kallal õiendada, ta on niigi endast väljas ja üldsegi kõiges on süüdi meie kliima! 🙂
Mul siin taustaks käib vana hea india film, kus naised on rõõmsad, laulavad, tantsivad ja on jumekad, mitte nagu meie põhjamaa naised – tigedad ja sinised nagu paksud sardellid. Selline ilm ajabki ju lolliks!
🙂
[/tsitaat]Iga kell elaksin enne Eestis kui Indias!

Ma olen vist rikutud inimene, aga minu jaoks on need tavalised tunded lähedaste puhul. Ikka käib teine inimene natuke närvidele, eriti kui on elus närviline ja raske aeg. Mind isiklikult häiriks ilmselt rohkem kui mees ei kitkuks ninakarvu ja ei saaks endale ise vajadusel toitu tõstetud, aga see selleks. Ühesõnaga, teised ei käitu 100 prossa meie maitsele ja kui nad on meiega koos, käib see närvidele. Kooselu tähendabki minu jaoks seda, et lepitakse vigadega, parandatakse, mida peab prandama, et koos eksisteerida, vahel elatakse end üksteise peal välja (see ei ole hea, aga on ilmselt paratamatu teatud isiksuste puhul), aga üldiselt ikka saadakse läbi ja hinnatakse ka üksteist ja hoolitakse. Nii et lihtsalt ära nääguta. Teadlikult hoia end tagasi. Kõigil elu ilusam.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Olen avastanud end olukorrast, kus kaalun tõsiselt praeguse olukorra muutmist. Eelkõige iseenda muutmist, sest nähtavasti on asi minus. Kuigi sisimas tahan, et mees muutuks, aga mul on absurdsed nõudmised.

Mind häirib kuidas mees sööb, kuidas istub valesti, räägib võõras keeles minu jaoks ärritataval moel jne. Häirivad erinevad pisiasjad, maneerid. Pööran tihti tähelepanu tema puudustele, nt viiele lisakilole mis kogunenud keskkohta jne. Kõik ei tulegi kohe meelde, aga nääklen ta kallal väga tihti. Ma lähen seest keema ja ei saa vait olla.

Tahaks, et kõik oleks teisiti. Tahaks olla parem inimene. Miks ma keskendun ainult vigadele? Tegelikult on tal palju häid omadusi, lausa ülekaalus, aga viimasel ajal ma justkui ise teeks kõik, et meil suhe allamäge jookseks.

Kas asi võib olla selles, et mul ei ole ta jaoks piisavalt tundeid? Kui me koos ei ole, siis igatsen teda jne. Mida rohkem koos oleme, seda rohkem ta mind häirib. Häirib kõnnak, häirib figuur tagantvaates, häirib peakuju jne.

Olen halb inimene :([/tsitaat]
Järjekordne heast elust lolliks läinud naine. Põhjused võivad olla lihtsalt igavus, depressioon või algav vaimuhaigus. Mine psühholoogile ja katsu enda jaoks oma rahulolematuse põhjus välja selgitada.

Su mees on natuke mats, aga ära sina ka kuninganna ole..

Mees jääb vanemaks ja sa ise jääd ka vanemaks, mida lapsed teist mõtlema hakkavad??

[small]MerleImre kirjutas:[/small]
[tsitaat] Asja üks tuum on kindlasti selles, et olete niipalju lahus ning siis äkki keegi laiutab sinu isiklikus ruumis ja segab sinu väljakujunenud rutiini, äkki peab kellegi teisega arvestama. Ma ei usu, et otseselt oleks armastus otsa saanud.[/tsitaat]
jep. arvan ka, et teie elukorraldus ei ole omavahel kohanemiseks kõige parem.
võimalik ju, et kui elaksite koos, siis ei paneks enam neid pisikesi asju tähelegi.

Teemaalgataja, kas sa oled ise kaunitar või?