Küsimus ei ole siis minu jaoks, rääkimine. Iga laps hakkab omal ajal rääkima. Sõnu ta ikka oskab, aga ennast nendega väljendada mitte. Et ei muretse sellepärast:) Mõtlen just olukordi, kus ta tahab/nõuab midagi ja siis kui sa ei saa temast aru, siis läheb närvi (loe: hakkab jonnima ja jalgu trampima jms). Kui neid olukordi on päeva jooksul päris mitukümmend + muud jonnid sinna vahele, siis ikka väsitab ära. Tahaks ise karjuda:D Nüüd siis täna tuli veel ukse paugutamine:S Kui midagi keelan, siis karjub mu peale (häälitsedes). Kui kutsun koera korrale, siis on vaja teha vahest kõvemat häält, sest ta ei taha meil siiani sõna kuulata, siis lapsele see ei sobi ja karjub ka minu peale. Löömine on päevakorda tulnud:S No mitte kõvasti, pigem pats, aga ikkagi…asi on põhimõttes.
Nii… sai vist enam-vähem kõik kirja. Kindlasti midagi ununes ka:) Tahaks nüüd nõu, et kuidas teie sellistes situatsioonides käitute/käituksite. Kas see ongi see ealine iseärasus? Või ainult minu lapse pahe? Kuidas see aeg üldse üle elada??
