Teema: Mida teha ülikooliga (rakenduskeemia eriala)?

Lihtsalt pooleli jätta vast ei tasu. Kõige lihtsam on eriala vahetada oma ülikooli siseselt. Kuna õppekavas on ilmselt paras ports vaba- ja valikaineid, siis äkki alustagi nende valimisega. Saad EAPsid tehtud (saan aru, et õppekava vahetamiseks peab TalTechis olema vähemalt 30 punkti tehtud) ja võibolla leiad hoopis mõne põneva valdkonna, mida veel kaalunud polegi.

Võid ka uurida, kas sul oleks äkki võimalik asja arutada ülikooli psühholoogi või mõne teise tugitöötajaga. Mõni selline peaks tänapäeval küll igas ülikoolis olema, et aidatagi just selliste küsimustega kimpus üliõpilasi.

Kahe päevaga ei saa eluilmas erialast ja tulevikuväljavaadetest pilti ette ja palgatase on keemiatööstustes korralik kui latt laborandikohast pisut kõrgemale seada.

Esimesel aastal on tavaliselt sissejuhatavad ained, see asi, mis sind kitsamalt selle eriala juures huvitaks, võib tulla hoopis hiljem. Praegu mingi paari päeva pealt on veel vara mingeid põhjapanevaid otsuseid teha.

Soovitan esialgu sellel kursusel edasi käia ja vaikselt uurida näiteks võimalusi, missugusele erialale sa saaksid üle minna või siis ka seda, missugused võimalused sul oleks aastaks välismaale õppima minna. Paljudes ülikoolides on sellised vahetusprogrammid (esmakursuslastele neid ei pakuta).

Ma arvan, et kui tulevikus läheksid tööle farmaatsiatööstusesse, siis see on küll niisugune valdkond, mis niipea maailmast ära ei kao ja mida alati on vaja. Ka toidutööstuses ja igal pool mujal on see ju päris kasulik eriala.

Muidugi on omaette teema see, et sa soovisid saada piloodiks ja ilmselt sa ei suuda praegu veel leppida sellega, et sa seda eriala õppida ei saa. Lahenduseks võiks pakkuda selle, et hakka lendamisega tegelema hobi korras, sa ei pea olema elukutseline piloot. Olen ise varem lennunduses töötanud (küll ametnikuna) aga võin kinnitada, et piloodi amet on suures osas siiski lihtsalt nagu rekkamehe amet. Sa sõidad masinaga ühest punktist teise, kindlad reeglid, kindel graafik. Jah, see on äge, pilvede vahel lennata, ükski piloot, keda ma oma töös kohtasin, ei kahetsenud ametivalikut, räägiti ka ikka igasugustest keerulistest ja ka ohtlikest olukordadest, isegi UFOde nägemine tuli mõnel korral jutuks, aga lõppude lõpuks on see enamaltjaolt siiski rutiinne lihttöö. Kõik piloodid kinnitasid seda, et näiteks autoga on palju keerulisem sõita.

Harrastuspiloodina saad endale teha piloodipaberid. Rakenduskeemikuna saaksid aga edaspidi minna ju ka lennundusvaldkonda, raketiteadlaseks? Palju coolim. Lennukite/rakettide materjalid, kütus, kosmoses vastupidav kraam jms, see peaks kõik ju keemiaga otsapidi seotud olema. Toit kosmoses, see on ju täitsa keemiaga seotud?

Igal juhul praegu on sul vara, saba lidus, minema joosta. Tutvu rahulikult olukorraga ja hakka vaikselt mõtlema, mis valdkonnale sa tahaksid edaspidi spetsialiseeruda. Rakenduslik keemia on kindlasti palju loomingulisem ala kui piloodiks olemine, kuid eks pead ise endale niši leidma valdkonnas, mis sul silma särama paneb.

Võid guugeldada ‘aerospace chemistry’

Siin ka mõned artiklid: https://www.chemistryworld.com/aerospace/1725.tag

Mina sinu asemel jätkaks kindlasti ülikoolis käimist kuni oled leidnud reaalselt muu variandi, mille peale üle minna. Kui mitte millegi muu pärast, siis vähemalt kogud ainepunkte, mida muul erialal kasvõi vabaaineteks üle kanda.

Esimesel aastal on igal erialal ainult mõttetud sissejuhatavad ained, nende alusel küll ei saa eriala kohta mingeid järeldusi teha. Ükskõik mida sa läheksid õppima, siis esimese aasta õppekava on see kõige igavam ja kasutum osa. Kas oled juba jõudnud käia erialastel konverentsidel, praktikatel ja intervjuudel, et oskad midagi arvata väljavaadete kohta? Ma õppisin juurat ja selle ala peal võiks ju arvata, et töökohad on enamvähem teada – advokaat, prokurör, kohtunik, ametnik – aga tegelikult esmakursuslasena mul ei olnud veel 80% võimalustest halli aimugi, eriti erasektorist. Igal erialal võib ähvardada see kulleripalk, kui inimene oma erialast ei huvitu ja ise võimalusi ei otsi. Ka IT-s, juuras ja meditsiinis on mõnel see nn kulleripalk. Ja samamoodi on igal erialal võimalik teenida 5k+ kuupalka või oma ettevõttega veel palju rohkem, kui huvi ja pealehakkamist on.

Mina jätkaks ülikooli ja teeks ained lõpuni kuni leiad muu konkreetse võimaluse õppimiseks. Teiseks otsiksin startup inkubaatoreid ja osaleksin nende üritustel ja töötubades, kus pannakse kokku tiime. Kui sul juba oleks oma idee ja tiim, siis oleksid ka ürituste võimalused laiemad, näiteks pitchimisvõistlused. Aga esmakursuslastel tavaliselt ei ole kunagi oma ideid, sest nad lihtsalt ei tea veel mitte midagi oma erialast.

Kuidas toimub ideede tiimide koostamine ehk häkaton: https://startuplab.ut.ee/projektid/starter

Äsja oli võimalus teha koostööd Samyang Chemical Corporationiga Koreas, kui sul oleks oma idee ja tiim juba koos: https://eas.ee/latitude-59-pitching-voistlusel-selgitatakse-valja-parima-aasia-potentsiaaliga-idufirma/

Muidugi võib leppida ka vähesemaga ja mitte näha suuremaid võimalusi, võid minna Synlabi tehnikuks ja arvata, et muud selle haridusega teha ei annagi.

Suur tänu kõigile väga asjalike vastuste eest, sain omale mõtteid juurde ja pea veidi selgemaks.

Viimaselt küsiks, mida enne õppejõuks saamist tegite ning kas õppejõuks oli juba magistrit tehes soov saada või tuli see mõte alles hiljem?

Ma käiks esimese aasta lõpuni, mõistlike pingutustega. Kui jooksvalt ikka saab aina selgemaks, et pole sinu ala siis paneks auru rohkem üldistele ainetele (filosoofia jms mis tavaliselt ikka baka programmis enamikel on) või nendele mis reaalselt huvi pakuvad, midagi ikka vast on. Järgmisel aastal siis vahetaks eriala, kas poole pealt v astuks uuesti sisse ja kannaks üle mis saab. Ise tegin sama kui esimese aasta jõuluks oli selge, et olen täiesti ämbrisse pannud ala valikuga. Uus esimene aasta järgneval aastal oli sellevõrra kergem, sain rohkem huvipakkuvaid valikaineid võtta ning indu oli rohkemgi nii et tegin 2a baka ära seal, et kokkuvõttes ei läinudki kauem.

Olen algpostituse tegija.

Ma reaalselt ei teagi, kas suudan aasta lõpuni ülikoolis vastu pidada selle erialaga. Probleem ongi selles, et see pole isegi ligilähedale, mis ma eeldasin, et see on ning sellepärast on ülimalt keeruline leida motivatsiooni selle õppimiseks. Jah, üks asi on see aasta või kolm aastat ära kannatada, aga ma ei kujuta ette ennast sellele erialale tööle minna ja igapäevaselt sellega tegeleda. Lihtsalt niisama EAP-sid koguda ei tunda ka mõttekas, sest neid saab edasi kanda siiski erialale, mille õppekavas on samad ained, mida praegu õpin. Vaatasin need üle ja üldiselt on need kõik sama kallakuga nagu rakenduskeemia ja ma sügavalt kahtlen nende sobivuses.

Mis puudutab alternatiive, siis olen soovinud lapsest saadik piloodiks saada, kuna on väga suur huvi lennunduse vastu. Oli motivatsiooni ka Lennuakadeemiasse sisse saada (kandideeris üle saja, vastu võeti alla kümne), kuid ma ei vasta piloodi tervisenõuetele. Asi läks transpordiametini välja, kes ka teisel korral keeldus vastvat tõendit väljastamast. Probleem siis selles, et mul on lapsest saadik määratud Aspergeri sündroom. Praegu olen eluga igati väga hästi toimetulev inimene, elan ka 17-aastaselt saadik ilma vanemateta. Käisin eelmine aasta kogu suve erinevate psühhiaatrite vastuvõttudel, tegin kõik testid, et tõestada, et olen igati toimetulev ja sobin antud ametile, kuid ka peale kõike seda Transpordiamet ei olnud nõus seda tõendit väljastama. Esitasin ka sel suvel otsusele apellatsiooni, aga ei. Nende seisukoht on, et kui tuleb mõni ootamatu olukord, ei pruugi ma osata sellele reageerida. Mulle endale tundub siin juba see, et antud vaneminspektor, kes selle otsuse teeb, ei soovi võtta endale riski selle tõendi väljastamisega, sest kui midagi peaks tõesti juhtuma, vaatavad kõik tema otsa. Olen teinud erinevaid päringuid erinevate EU-riikide lennundusmeditsiinikeskustesse ja saanud vastuseks, et Aspergeri sündroomi korral on võimalik saada klass 1 tervisetõend, kui läbida vajalikus testid psühhiaatrite juures ja tulemus on korras. Millegipärast on aga Transpordiametiga ikkagi käärid.

Igatahes jah mulle endale tundub, et ainus lahendus antud hetkel on mõelda välja, mida ma reaalselt tulevikus teha tahan ja alles siis minna ülikooli.

Ttü on enamasti esimesel-teisel aastal enamus ained kõigil samad nö üldained (mata, keemia, füüsika, algebra, mikro-makro, erialane võõrkeel jne). Alles 3aastal tulid päris eriala ained.

Lisaks on ju õppekavad netis olemas, kas enne üldse ei vaadanud, et mis ained tuleb läbida, mis järjekorras, et pole päris nii, et kohe esimene nädal teed eriala asju.

Hetkel soovitan ikka rahus ained ära teha, vaadata erinevaid õppekavas, et kui see ei sobi, saad muu valida ja eap ümbertõsta.

Mainin vaid seda, et hobi korras lendamine ei ole nii ulmekallis, kui purilennust alustada. Minu teadmised pole värsked, aga instruktoriga koos sai vanasti lendamist proovida mitte väga suure summa eest. Purilenduri litsentsi jaksab ka suht keskmise palgaga töö kõrvalt ehk ära teha.

#4232519:

Siit tuleb teha veel järeldus: vaimsete probleemidega psühhiaatri ja psühholoogi poole pöördumine ei ole ikkagi nii OK

Mina siiski ei tahaks olla selles lennukis, mille piloot on mentaalsete probleemidega ja mul on hea meel selle üle, et vaimset tervist pilootide puhul kontrollitakse teravdatud tähelepanuga mitte see ei ole nii nagu maanteel, et iga suvakas saab autojuhiload.

Pilootide tervist tulebki kontrollida kõrgendatud nõudmistega, sest kui lennuk alla kukub, siis see on ikka 99,9% fataalne õnnetus. Aspergeri puhul on aga mitmeid selliseid tegureid, mis tõepoolest võivad olla takistuseks kutselise piloodina töötamisel. Hobi korras oma rõõmuks lendamisel seda takistust ei tohiks olla, kui just reisijaid vedada ei soovi. Ega siis lennukit ei pea endale päriseks ostma. Purilennukiga saab lendamas käia lennuklubide juures.

Mul ei ole mingeid piloodipabereid, aga ma olen käinud purilennukiga lendamas. Seal tavainimese jaoks on selline variant, et on kahekohaline lennuk. Piloot istub sinu selja taga. sina istud ees. Teine lennuk tõmbab purilennuki õhku ja laseb lahti. Ja siis sa seal hõljud õhus, kõik on vaikne, miski ei mürise, sest purilennukil sa lendad tuulehoovustega. Ja saad endale vägagi niisuguse lennukogemuse nagu oleksid üksinda lennukis ja piloodi toolil, sest sa istud ju ees. Avar vaade, imeline rahu ja vaikus.

Võimalusi, kuidas saab harrastuslendur olla, on erinevaid, purilendamine on vaid üks variant paljudest. Ei ole vaja kohe vastu vaidlema hakata, et see on täiesti ilmvõimatu asi ja maksab hingehinda. Jah, kallis on see siis, kui tahad endale osta isikliku helikopteri. Aga kui soov on lihtsalt pilvede vahel lennata ja seda mitte reisilennuki kabiinis, siis on hobilendamiseks erinevaid võimalusi küll.

#4232546:

#4232519:

Siit tuleb teha veel järeldus: vaimsete probleemidega psühhiaatri ja psühholoogi poole pöördumine ei ole ikkagi nii OK

Mina siiski ei tahaks olla selles lennukis, mille piloot on mentaalsete probleemidega ja mul on hea meel selle üle, et vaimset tervist pilootide puhul kontrollitakse teravdatud tähelepanuga mitte see ei ole nii nagu maanteel, et iga suvakas saab autojuhiload.

Pilootide tervist tulebki kontrollida kõrgendatud nõudmistega, sest kui lennuk alla kukub, siis see on ikka 99,9% fataalne õnnetus. Aspergeri puhul on aga mitmeid selliseid tegureid, mis tõepoolest võivad olla takistuseks kutselise piloodina töötamisel. Hobi korras oma rõõmuks lendamisel seda takistust ei tohiks olla, kui just reisijaid vedada ei soovi. Ega siis lennukit ei pea endale päriseks ostma. Purilennukiga saab lendamas käia lennuklubide juures.

Mul ei ole mingeid piloodipabereid, aga ma olen käinud purilennukiga lendamas. Seal tavainimese jaoks on selline variant, et on kahekohaline lennuk. Piloot istub sinu selja taga. sina istud ees. Teine lennuk tõmbab purilennuki õhku ja laseb lahti. Ja siis sa seal hõljud õhus, kõik on vaikne, miski ei mürise, sest purilennukil sa lendad tuulehoovustega. Ja saad endale vägagi niisuguse lennukogemuse nagu oleksid üksinda lennukis ja piloodi toolil, sest sa istud ju ees. Avar vaade, imeline rahu ja vaikus.

Võimalusi, kuidas saab harrastuslendur olla, on erinevaid, purilendamine on vaid üks variant paljudest. Ei ole vaja kohe vastu vaidlema hakata, et see on täiesti ilmvõimatu asi ja maksab hingehinda. Jah, kallis on see siis, kui tahad endale osta isikliku helikopteri. Aga kui soov on lihtsalt pilvede vahel lennata ja seda mitte reisilennuki kabiinis, siis on hobilendamiseks erinevaid võimalusi küll.

TA ei muretse mitte enda hobi pärast, vaid oma tulevase elukutse ja eneseteostuse pärast. Mul on tunne, et sa oma kinnisideega purilendamisest oled rohkem autist kui see diagnoosiga aspergerist teemaalgataja.

Rääkides vaimsetest probleemidest, siis mina ka ei takaks töötada psühhopaadist direktori või nartsissistidest tinidest koosnevas kontoris, ometi on nii juhtunud. Ametlikku diagnoosi neil hulludel pole olnud (sest nad pole seda lihtsalt endale panna lasknud), hullud on nad olnud ometigi. Samuti ei tahaks ma, et mina või mu lähedased õpiks ülikoolis psühhopaatidest õppejõudude käe all, ometigi on see nii. Ülikoolid, eriti TÜ, on diagnoosimata vaimsete häiretega õppejõude täis!

Kõigepealt väidad, et rekkajuhtimine on ka keerulisem kui autopiloodi peal sõitev lennuk ja siis väidad, et sa ikka ei tahaks vaimsete häiretega piloodiga lennata!

Eesti on ikka “imeline” maa: ühest küljest kopeerib Lääne pealt kõik jõledused maha, aga kõige inimlikuma osa jätab kopeerimata. Nt üldhariduskoolis vohab meil ülim liberastia, kuid libeririikide ühte olulisimat põhiõigust (saata ebaadekvaatne märatsev õpilane ilma vanemate nõusolekuta psühhiaatri-psühholoogi vastuvõtule) ei võeta meil põikpäiselt vastu. Sama on selle aspergeri ja piloodipaberitega. Ühiskond viimasel ajal ainult häbitundeta hulludest koosnebki (see peegeldub ka siin PK-s), aga juuksekarva hakkame lõhestama ikka aspergeri ja tema piloodipaberitega.

Ja ei, selles teemas ei ole teemaalgataja head nõu saanud. PK-s ei anta IIALGI head nõu. Hea, kui siin lihtsalt mõnitama ja alandama ei hakata. Siin on aetud vaid poliitkorrektset ametnikupläma. Elus pole iial mõtet midagi vastumeelselt, oksemaik suus teha. Kui ei meeldi eriala, tuleb ära tulla. Eriti oluline on enda soove kuulata eriala valikul. Kui ikka keemia ei meeldi ja inimene ei seosta sellega vähimalgi määral oma tulevikku, tuleb sellelt erialalt ära tulla. Noorus pole raiskamiseks, tõepoolest.

Kommentaar eemaldatud.

2.14 Kasutatud vulgaarset eneseväljendust.

Perekooli moderaator.

#4232617:

TA ei muretse mitte enda hobi pärast, vaid oma tulevase elukutse ja eneseteostuse pärast.

Ja ma soovitangi tal otsida teistsugune amet, mis on samuti lennundusega seotud. Samuti räägin talle, et kui ta ei saa ameti poolest piloot olla, siis hobi korras ta seda saaks siiski. Purilend on vaid üks näide sellest, aga tundub, et sa ei saa näidetest eriti hästi aru.

Ja kui aspergeri sündroomiga või autistist piloot on reisijateveo puldis, siis juhtuvadki seal samamoodi sellised möödarääkimised ja situatsioonid, kus üks ei saa teisest lihtsalt aru. Niisugust asja ei tohi lasta õhus juhtuda. Kogu tiim peab olema koostöövõimeline juba poolelt sõnalt, mitte nii et siis peab piloodile olukorda kuidagi süvitsi veel selgitama hakkama.

Rekkadel, muide, on tänapäeval samuti võimalik kasutada autopilooti. Sõltub masina uudsusest.

Mida sa vaheaastal tegid? Töötasid või tsillisid niisama?

Miks sa valisid selle keemia erial, kui see sind mitte sugugi ei kõneta?

Vägisi eriala õppida ei ole mõtet, kui motivatsiooni üldse leida ei suuda. Kardetavasti kukud lõpuks niikuinii välja ja võib juhtuda, et saad depresiivse seisundi aastataeks. Leia endale töökoht ja jõua selgusele, mida tegelikult tahad. Kui tahtmine piloodiks saada on kindel, aga otsetee on püsti ees, siis kasuta kõrvalteid, häid nõuandeid on siin juba antud.