Esileht Koolilaps Mida teha ülikooliga (rakenduskeemia eriala)?

Näitan 20 postitust - vahemik 31 kuni 50 (kokku 50 )

Teema: Mida teha ülikooliga (rakenduskeemia eriala)?

Postitas:
Kägu

Vaheaastal käisin palju reisimas, töötasin veidi, kogu vaheaastat töö alla kindlasti ei soovinud panna ning vōtsin Taltechi laia matemaatika lisakursuse, kuna soovisin eksami uuesti teha. Sain laia eksami eelneva 71 asemel 98 punkti, seega tasus see ennast ära.

Rakenduskeemia/geenitehnoloogia valisin puhtalt sellepärast, et viirushaigustega tegelemine tundus huvitav ja see eriala tundus kõige lähem sellele, kuid paraku ikka ei ole. Pean kahjuks nõustuma mõnega siin, et kui mul motivatsiooni pole, kukun tõenäoliselt nii kui nii välja.

Noorust raisata ka ei taha, seega tundub mulle ainuke mõistlik lahendus võtta veel üks vaheaasta ja mõelda korralikult välja, mida soovin teha oma eluga. Sest null neljaks õppida midagi lihtsalt selleks, et aastat mitte raisku lasta ei ole mõttekas, kuna pean sellega kogu tuleviku veetma. Lõppkokkuvõttes tundub mulle, et see 1 aasta ei määra enam suures pildis midagi, kui suudan valida õige eriala.

Jah, aga kas suudad? Ühe aasta juba ju mõtlesid ja ikka otsustasid pärast kaht päeva, et see ala pole sulle. Soovitaksin selle aasta täita erinevate õppeainete ja kursustega, ehk on sellest abi – paljast mõtlemisest kardetavasti ei ole.

+7
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Enne kui kooli pooleli jätad, mine käi koolis õppenõustajaga rääkimas. Õppenõustaja ehk oskab sulle konkreetsema pildi anda, mis ees ootab, mis võimalused seal on jms. Äkki saab koostada mingi individuaalsema õppekava, saad teada, kas sul selles koolis oleks edaspidi, kõrgemal kursusel midagi õppida või mis võimalused on selle ülikooli kaudu minna edasi välismaale õppima.

Septembri esimesel nädalal midagi katki jätta on ikka väga mage. See ei ole kaalutletud otsus, vaid puhtalt mingi emotsiooni pealt tehtud.

 

+7
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Inimene tahab TÖÖTADA piloodina, mitte lennumänguasja sussutada!

Tahab jah, me saame sellest kõk aru, et ta tahab. Aga kui tal siiski on Aspergeri sündroom, siis ta peab endale aru andma, et selle konditsiooniga ei saa iga ametit pidada ja piloodi amet on üks nendest, mis paraku jääb talle tema seisundi tõttu kättesaamatuks.

Ma tahan ka igasuguseid asju, aga ei saa kõike, mida tahad. Tahan olla Inglismaa kuninganna!

Kõike saab, kui ainult tahta. Aspergerid suudavad väga kenasti kuulata. Ma olen autistide, aspergerite ja ADHD-ga inimestega palju kokku puutunud. Nende inimeste diagnoos on päris raskete vaimuhaigete tegevuse tulemus. Need päris rasked on narsissistid, psühhopaadid ja sotsiopaadid – enamasti kõik diagnoosimata ja ühiskonnas lugupeetud isikud. Sellised s…vadki normaalsete inimeste igapäevaelu täis ja õigust jääb sellistel veel ülegi. Moodne ühiskond imetleb selliseid perverte veel pealegi. Neile ei tehta ühiskonnas milleski takistusi, kuigi nende konditsioon ja teod on 10x hullemad kui mistahes autismispektrihäirega inimesel.

Läänes saadakse aru, et ühiskond koosnebki juba 70% ulatuses vaimuhaigetest, kes on diagnoosimata ja kes diagnoositud. Kui diagnoosimata hulludel on õigus ja suured inimõigused oma perverssete häiretega ringi käia ja teisi ümberringi hulluks ajada, siis peavad ka diagnoositutel olema samad õigused.

EV on lihtsalt selline vastik ja mõttetu riik, kus reegleid täidetakse saksa täpsuse ja vene lollusega, kuigi on ka erandeid, kui mõelda perekond Kallastele.

+1
-4
Please wait...
Kommentaarist on juba teavitatud
Postitas:
Kägu

Ma saan aru, et Sinu unistus oli saada lenduriks, ja kuna see plaan ei teostunud, siis oled praegu veel n-ö leina faasis.

Aga miks sa arvad, et see eriala, mille praegu omandad, peaks jääma sulle kogu eluks ja määrama kogu ülejäänud elu suuna? Elukestvast õppest oled kuulnud? Inimesed vahetavad ala tihti, ka aastaid samal kohal töötanuna võib ühel hetkel midagi muutuda – nt tunneb, et enam ei meeldi, või tekib mingi terviseprobleem, mille tõttu enam ei saa oma ametisse jääda vms.

Ma ise astusin kunagi algklasside õpetaja erialale. Esimene semester olin vaimustuses, õppida oli nii tore ja huvitav! Kuid esimene praktika mõjus kainestavalt. Lapsed olid tegelikult toredad, kuid mina olen introvert ega naudi lihtsalt suure seltskonna ees seismist ja esinemist. Tundsin, kuidas kümned silmapaarid minul kutsuvad minus esile paanikahoo. Ma ei tundnud end mugavalt ja olin klassi ees kogu aeg pinges. Ehkki põhjus polnud üldsegi mitte lastes. Saabus teinegi praktika-aeg, lootsin, et läheb paremaks ja harjun ära, aga ei läinud, pigem süvenes. Lõpuks sain aru, et minust algklasside õpetajat siiski ei saa. Ema kehutas diplomit ära tegema, lubas majanduslikult toetada jne – no olgu, tegingi.

Pärast lõpetamist viisin otsekohe paberid ülikoolis teisele erialale. Lõpetasin ka selle ja nüüd ongi mul 2 eriala. Ja  elu on kujunenud nii, et mul on koolituskeskus, kus töötades olen ühendanud sujuvalt oma mõlemad erialad. Olen väga rahul.

Tasapisi hellitan siin praegu mõtet minna omandama ka kolmandat kõrgharidust. Lapsed on juba suured, tundub tore taas midagi uut õppida. Hoiab vaimu treenituna ja lisab võimalusi ka tööjõuturul.

+7
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mainin vaid seda, et hobi korras lendamine ei ole nii ulmekallis, kui purilennust alustada. Minu teadmised pole värsked, aga instruktoriga koos sai vanasti lendamist proovida mitte väga suure summa eest. Purilenduri litsentsi jaksab ka suht keskmise palgaga töö kõrvalt ehk ära teha.

Inimene tahab TÖÖTADA piloodina, mitte lennumänguasja sussutada!

Paistab et sa ei tea lennundusest midagi, kui purilendu “mänguasjaga sussutamiseks” nimetad. Kõik need kursused mida peab purilenduri litsetsi  tegemiseks läbima, on kohustuslikud ka pärislenduritele. Tegelikult kasutataksegi pilootide väljaõppel ka purilennukeid. Purilenduri koolituse läbinud inimesel on lennundusest juba üsna hea arusaam ja siis saaks talle ehk ka paremini selgeks, kas ta tahab sellega edasi minna ja päris piloodiks saada.

+5
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kui kohe ükski soovitus ei sobi ja nö tavapiloodiks ei saa, siis äkki hoopis õhuväkke?

+2
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Selle erialaga annab meeletult kõrgele tõusta. See on arenev ala. Ka tööpõld on lai.

+5
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Vaevalt kaks päeva ülikoolis täiesti uut ja tundmatut eriala õppides sulle kohe “õige” pildi annavad, millega tegu! Pigem ongi alguses tihtipeale selline faas, et appi!, see pole üldse mulle. Ja siis tasapisi sisusse süvenedes tekib see tegelik äratundmina. Kahe päevaga seda tekkida ei saa. Pigem üritad siin otsida endale põhjuseid, miks õppimine pooleli jätta ja vaba inimese elu edasi nautida.

+4
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Selle erialaga annab meeletult kõrgele tõusta. See on arenev ala. Ka tööpõld on lai.

Palun loe üles need meeletult kõrged kohad ja ametid, kuhu keemia erialaga tõusta võib!

+1
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

No Andrus Ansip on Euroopa Komisjoni tõusnud.

+2
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Tulevikuväljavaated on just suurepärased, sest Eestis aetakse keemikuid tikutulega taga ning üritatakse võimalusel üle osta! Mina soovitaksin võtta rahulikult ja vaadata, kas see asi hakkab sobima või mitte, sest erialaliselt oled sa kullasoonel!

+5
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Njah

Kahe päevaga ei saa eluilmas erialast ja tulevikuväljavaadetest pilti ette ja palgatase on keemiatööstustes korralik kui latt laborandikohast pisut kõrgemale seada.

Eesti keemiatööstuses võetakse tööle paraku ainult venekeele väga hea oskusega, või siis  ehk vaid koristajaks. Kogu know-how on venekeelsete käes. Mu laps hakkab Taltechist keemiatehnoloogiks varsti saama ja täitsa hapu lugu sä praktikakohagi leidmisega. Vene keelt ta koolis tõesti ei viitsinud õppida.

+2
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mis puudutab alternatiive, siis olen soovinud lapsest saadik piloodiks saada, kuna on väga suur huvi lennunduse vastu.

Nagu ma ütlesin: lennata saad sa ka hobi korras, harrastusena.

Kui sind huvitab väga just lennundus, siis uurigi selliseid erialasid, mis on lennundusega seotud, aga ei ole piloodi eriala. Aspergeri sündroom võib olla küll takistuseks piloodi ameti juures, seal on vaja teinekord teha kriisiolukorras kiireid otsuseid, lugeda emotsioone jms. Ei piisa ainult sellest, et sul on muidu tervis korras ja silmanägemine terav. Sa ei ole seal piloodikabiinis üksinda, seal on palju sotsiaalset suhtlust ja ka ootamatuid olukordi.

Sissejuhatavad ained on absoluutselt igal erialal igas ülikoolis.

Arvan, et sulle tundub see praegune eriala mittesobivus ületamatu just seetõttu, et sul on Asperger, kuna selle sündroomiga inimestele ongi omane see, et kui miski eriliselt huvi ei paku, siis tundub võimatu sellega üldse tegeleda. Paraku on 100% kõikide ülikoolide kõikidel erialadel selliseid aineid, mis on igavad, tüütud, tunduvad ebavajalikud. Igal pool õpetatakse ka laiemat tausta, ei saa kohe otse keskenduda ainult sellele kitsale alale, mis konkreetselt huvitab.

Su loos on point. Mu väga tark ja siiani piloodikutsest unistanud poeg, kes ilmselt on diagnoosimata ATH või Aspergeri, et tema ikkagi ei sobiks piloodiks, sest temal on teda huvitavate asjade vastu hüperfookus, see aitab teda hästi olümpiaadidel, kuid piloodil on vaja olla paindliku mõtlemisega.

Olen algpostituse tegija.

Ma reaalselt ei teagi, kas suudan aasta lõpuni ülikoolis vastu pidada selle erialaga. Probleem ongi selles, et see pole isegi ligilähedale, mis ma eeldasin, et see on ning sellepärast on ülimalt keeruline leida motivatsiooni selle õppimiseks. Jah, üks asi on see aasta või kolm aastat ära kannatada, aga ma ei kujuta ette ennast sellele erialale tööle minna ja igapäevaselt sellega tegeleda. Lihtsalt niisama EAP-sid koguda ei tunda ka mõttekas, sest neid saab edasi kanda siiski erialale, mille õppekavas on samad ained, mida praegu õpin. Vaatasin need üle ja üldiselt on need kõik sama kallakuga nagu rakenduskeemia ja ma sügavalt kahtlen nende sobivuses.

Mis puudutab alternatiive, siis olen soovinud lapsest saadik piloodiks saada, kuna on väga suur huvi lennunduse vastu. Oli motivatsiooni ka Lennuakadeemiasse sisse saada (kandideeris üle saja, vastu võeti alla kümne), kuid ma ei vasta piloodi tervisenõuetele. Asi läks transpordiametini välja, kes ka teisel korral keeldus vastvat tõendit väljastamast. Probleem siis selles, et mul on lapsest saadik määratud Aspergeri sündroom. Praegu olen eluga igati väga hästi toimetulev inimene, elan ka 17-aastaselt saadik ilma vanemateta. Käisin eelmine aasta kogu suve erinevate psühhiaatrite vastuvõttudel, tegin kõik testid, et tõestada, et olen igati toimetulev ja sobin antud ametile, kuid ka peale kõike seda Transpordiamet ei olnud nõus seda tõendit väljastama. Esitasin ka sel suvel otsusele apellatsiooni, aga ei. Nende seisukoht on, et kui tuleb mõni ootamatu olukord, ei pruugi ma osata sellele reageerida. Mulle endale tundub siin juba see, et antud vaneminspektor, kes selle otsuse teeb, ei soovi võtta endale riski selle tõendi väljastamisega, sest kui midagi peaks tõesti juhtuma, vaatavad kõik tema otsa. Olen teinud erinevaid päringuid erinevate EU-riikide lennundusmeditsiinikeskustesse ja saanud vastuseks, et Aspergeri sündroomi korral on võimalik saada klass 1 tervisetõend, kui läbida vajalikus testid psühhiaatrite juures ja tulemus on korras. Millegipärast on aga Transpordiametiga ikkagi käärid.

Igatahes jah mulle endale tundub, et ainus lahendus antud hetkel on mõelda välja, mida ma reaalselt tulevikus teha tahan ja alles siis minna ülikooli.

Tohutult kurb sinust. Mu poeg oli lapsepõlvest peale sama unistusega, mistõttu mina keeldusin ise õpetajana samuti igasugustest Ehise kannetest ja diagnoosimisest ja võimalikest toevajadustest kusagil registris, sest kartsin seda sama olukorda, et kui ta kord oma unistusele lähedal on, siis kaevatakse see kõik välja ja ta jäetakse kõrvale. Olime väikeses maakoolide ja tundsin, et saan siiski tema jamadega hakkama ilma ametlikuks asja ajamata. Õnneks olid mõistvad kolleegid ja endal kannatust ja usku lapsesse. Mu pojal väljendus. erivajadus põhiliselt kirjutamisel, sest käekiri oli loetamatu, kuid mina talle seda üldtuge registrisse kirja panna ei lubanud ja ta seetõttu ka õpiabi selles osas ei saanud. Ka teadsin tema ATH-d ja võimalikku Aspergerit, sest ta on minu laps ja nägin, et osalt pidi ta vaevlema samade hädadega mis mina kunagi ja hiljem eripedagoogikat õppides olen teada saanud, et mul ilmselt oli/on ka diagnoosivääriline seisund. Praegu on ta juba gümnaasiumis ja seal pojal enam probleeme pole. Suudab ka isegi  loetavalt kirjutada ja reaalainetes on kooli targim ja emotsioone suudab taltsutada. Paraku ütles ta hiljaaegu ise piloodi ameti kohta, et talle see ikkagi ei sobiks, sest tal on hüperfookus asjadel, mis teda huvitavad, see küll aitab väga palju olümpiaadidel, kuid piloodiametis võib viia õnnetuseni, sest piloot peab olema samal ajal ka paindliku mõtlemisega. Saan aru, et ta on oma peas selle otsuse ära teinud ja tõenäoliselt lähebki pigem keemiat või matemaatikat või midagi nendega seotut õppima. Võimalik, et Sul sellist segavat asja pole. Kahju, et transpordiamet end psühholoogide testidest targemaks peab, usun, et kui ise tunned ja ka testid nii näitavad, siis on olukord sinu jaoks tõesti ebaõiglane.

0
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mis puudutab alternatiive, siis olen soovinud lapsest saadik piloodiks saada, kuna on väga suur huvi lennunduse vastu.

Nagu ma ütlesin: lennata saad sa ka hobi korras, harrastusena.

Kui sind huvitab väga just lennundus, siis uurigi selliseid erialasid, mis on lennundusega seotud, aga ei ole piloodi eriala. Aspergeri sündroom võib olla küll takistuseks piloodi ameti juures, seal on vaja teinekord teha kriisiolukorras kiireid otsuseid, lugeda emotsioone jms. Ei piisa ainult sellest, et sul on muidu tervis korras ja silmanägemine terav. Sa ei ole seal piloodikabiinis üksinda, seal on palju sotsiaalset suhtlust ja ka ootamatuid olukordi.

Sissejuhatavad ained on absoluutselt igal erialal igas ülikoolis.

Arvan, et sulle tundub see praegune eriala mittesobivus ületamatu just seetõttu, et sul on Asperger, kuna selle sündroomiga inimestele ongi omane see, et kui miski eriliselt huvi ei paku, siis tundub võimatu sellega üldse tegeleda. Paraku on 100% kõikide ülikoolide kõikidel erialadel selliseid aineid, mis on igavad, tüütud, tunduvad ebavajalikud. Igal pool õpetatakse ka laiemat tausta, ei saa kohe otse keskenduda ainult sellele kitsale alale, mis konkreetselt huvitab.

Su loos on point. Mu väga tark ja siiani piloodikutsest unistanud poeg, kes ilmselt on diagnoosimata ATH või Aspergeri, et tema ikkagi ei sobiks piloodiks, sest temal on teda huvitavate asjade vastu hüperfookus, see aitab teda hästi olümpiaadidel, kuid piloodil on vaja olla paindliku mõtlemisega.

Olen algpostituse tegija.

Ma reaalselt ei teagi, kas suudan aasta lõpuni ülikoolis vastu pidada selle erialaga. Probleem ongi selles, et see pole isegi ligilähedale, mis ma eeldasin, et see on ning sellepärast on ülimalt keeruline leida motivatsiooni selle õppimiseks. Jah, üks asi on see aasta või kolm aastat ära kannatada, aga ma ei kujuta ette ennast sellele erialale tööle minna ja igapäevaselt sellega tegeleda. Lihtsalt niisama EAP-sid koguda ei tunda ka mõttekas, sest neid saab edasi kanda siiski erialale, mille õppekavas on samad ained, mida praegu õpin. Vaatasin need üle ja üldiselt on need kõik sama kallakuga nagu rakenduskeemia ja ma sügavalt kahtlen nende sobivuses.

Mis puudutab alternatiive, siis olen soovinud lapsest saadik piloodiks saada, kuna on väga suur huvi lennunduse vastu. Oli motivatsiooni ka Lennuakadeemiasse sisse saada (kandideeris üle saja, vastu võeti alla kümne), kuid ma ei vasta piloodi tervisenõuetele. Asi läks transpordiametini välja, kes ka teisel korral keeldus vastvat tõendit väljastamast. Probleem siis selles, et mul on lapsest saadik määratud Aspergeri sündroom. Praegu olen eluga igati väga hästi toimetulev inimene, elan ka 17-aastaselt saadik ilma vanemateta. Käisin eelmine aasta kogu suve erinevate psühhiaatrite vastuvõttudel, tegin kõik testid, et tõestada, et olen igati toimetulev ja sobin antud ametile, kuid ka peale kõike seda Transpordiamet ei olnud nõus seda tõendit väljastama. Esitasin ka sel suvel otsusele apellatsiooni, aga ei. Nende seisukoht on, et kui tuleb mõni ootamatu olukord, ei pruugi ma osata sellele reageerida. Mulle endale tundub siin juba see, et antud vaneminspektor, kes selle otsuse teeb, ei soovi võtta endale riski selle tõendi väljastamisega, sest kui midagi peaks tõesti juhtuma, vaatavad kõik tema otsa. Olen teinud erinevaid päringuid erinevate EU-riikide lennundusmeditsiinikeskustesse ja saanud vastuseks, et Aspergeri sündroomi korral on võimalik saada klass 1 tervisetõend, kui läbida vajalikus testid psühhiaatrite juures ja tulemus on korras. Millegipärast on aga Transpordiametiga ikkagi käärid.

Igatahes jah mulle endale tundub, et ainus lahendus antud hetkel on mõelda välja, mida ma reaalselt tulevikus teha tahan ja alles siis minna ülikooli.

Tohutult kurb sinust. Mu poeg oli lapsepõlvest peale sama unistusega, mistõttu mina keeldusin ise õpetajana samuti igasugustest Ehise kannetest ja diagnoosimisest ja võimalikest toevajadustest kusagil registris, sest kartsin seda sama olukorda, et kui ta kord oma unistusele lähedal on, siis kaevatakse see kõik välja ja ta jäetakse kõrvale. Olime väikeses maakoolide ja tundsin, et saan siiski tema jamadega hakkama ilma ametlikuks asja ajamata. Õnneks olid mõistvad kolleegid ja endal kannatust ja usku lapsesse. Mu pojal väljendus. erivajadus põhiliselt kirjutamisel, sest käekiri oli loetamatu, kuid mina talle seda üldtuge registrisse kirja panna ei lubanud ja ta seetõttu ka õpiabi selles osas ei saanud. Ka teadsin tema ATH-d ja võimalikku Aspergerit, sest ta on minu laps ja nägin, et osalt pidi ta vaevlema samade hädadega mis mina kunagi ja hiljem eripedagoogikat õppides olen teada saanud, et mul ilmselt oli/on ka diagnoosivääriline seisund. Praegu on ta juba gümnaasiumis ja seal pojal enam probleeme pole. Suudab ka isegi loetavalt kirjutada ja reaalainetes on kooli targim ja emotsioone suudab taltsutada. Paraku ütles ta hiljaaegu ise piloodi ameti kohta, et talle see ikkagi ei sobiks, sest tal on hüperfookus asjadel, mis teda huvitavad, see küll aitab väga palju olümpiaadidel, kuid piloodiametis võib viia õnnetuseni, sest piloot peab olema samal ajal ka paindliku mõtlemisega. Saan aru, et ta on oma peas selle otsuse ära teinud ja tõenäoliselt lähebki pigem keemiat või matemaatikat või midagi nendega seotut õppima. Võimalik, et Sul sellist segavat asja pole. Kahju, et transpordiamet end psühholoogide testidest targemaks peab, usun, et kui ise tunned ja ka testid nii näitavad, siis on olukord sinu jaoks tõesti ebaõiglane.

Vabandust kirjavigade pärast. Kogemata olin “saada” vajutanud. Ei plaaninud kirjutatut üldse saatagi, aga kustutada ei saa. No ma pole normaalne ju, saan ise ka aru 🙁

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kahe päevaga ei saa eluilmas erialast ja tulevikuväljavaadetest pilti ette ja palgatase on keemiatööstustes korralik kui latt laborandikohast pisut kõrgemale seada.

Eesti keemiatööstuses võetakse tööle paraku ainult venekeele väga hea oskusega, või siis ehk vaid koristajaks. Kogu know-how on venekeelsete käes. Mu laps hakkab Taltechist keemiatehnoloogiks varsti saama ja täitsa hapu lugu sä praktikakohagi leidmisega. Vene keelt ta koolis tõesti ei viitsinud õppida.

Palun, kas võiksite anda mulle oma mõne (mitte)ametliku meiliaadressi. Tahaksin Teie kui lapsevanemaga samuti arutada keemiatehnoloogia eriala väljavaateid ja vene keele oskuse vajalikkust. Selles osas on täielik infovaakum, keegi kellelegi midagi ei räägi. Ka minu laps on selle eriala väljavaadete pärast väga mures. Kullasoonest on asi ikka väga kaugel, kui just doktorikraadi ei suuda endale välja võidelda.

+1
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kahe päevaga ei saa eluilmas erialast ja tulevikuväljavaadetest pilti ette ja palgatase on keemiatööstustes korralik kui latt laborandikohast pisut kõrgemale seada.

Eesti keemiatööstuses võetakse tööle paraku ainult venekeele väga hea oskusega, või siis ehk vaid koristajaks. Kogu know-how on venekeelsete käes. Mu laps hakkab Taltechist keemiatehnoloogiks varsti saama ja täitsa hapu lugu sä praktikakohagi leidmisega. Vene keelt ta koolis tõesti ei viitsinud õppida.

Palun, kas võiksite anda mulle oma mõne (mitte)ametliku meiliaadressi. Tahaksin Teie kui lapsevanemaga samuti arutada keemiatehnoloogia eriala väljavaateid ja vene keele oskuse vajalikkust. Selles osas on täielik infovaakum, keegi kellelegi midagi ei räägi. Ka minu laps on selle eriala väljavaadete pärast väga mures. Kullasoonest on asi ikka väga kaugel, kui just doktorikraadi ei suuda endale välja võidelda.

Tegi ajutise paar päeva töötava meili

fojedu@afia.pro

Võite kirjutada sinna.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kahe päevaga ei saa eluilmas erialast ja tulevikuväljavaadetest pilti ette ja palgatase on keemiatööstustes korralik kui latt laborandikohast pisut kõrgemale seada.

Eesti keemiatööstuses võetakse tööle paraku ainult venekeele väga hea oskusega, või siis ehk vaid koristajaks. Kogu know-how on venekeelsete käes. Mu laps hakkab Taltechist keemiatehnoloogiks varsti saama ja täitsa hapu lugu sä praktikakohagi leidmisega. Vene keelt ta koolis tõesti ei viitsinud õppida.

Kust selline valearusaam? Tõsi, olen olnud pikalt seotud keemiavaldkonnaga Eestis (st. väljaspool Tallinna) ning ainus töökeel peale eesti keele on inglise keel. Vene keele oskusega inimesed teevad vajadusel vaid venekeelsetes nn. teadustöödes (pole maailmas tunnustatud, nn. venekeelsed vene enda “ajakirjad”) aeg-ajalt seiret ja selle töö täidavad meil ära ukrainlased (alates aastast 2014). Kiire arutelu ka ühe Tallina kollegiga andis ka vastuseks, et vene keel pole vajalik, kuid inglise keel on nõutav.

+2
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kahe päevaga ei saa eluilmas erialast ja tulevikuväljavaadetest pilti ette ja palgatase on keemiatööstustes korralik kui latt laborandikohast pisut kõrgemale seada.

Eesti keemiatööstuses võetakse tööle paraku ainult venekeele väga hea oskusega, või siis ehk vaid koristajaks. Kogu know-how on venekeelsete käes. Mu laps hakkab Taltechist keemiatehnoloogiks varsti saama ja täitsa hapu lugu sä praktikakohagi leidmisega. Vene keelt ta koolis tõesti ei viitsinud õppida.

Kust selline valearusaam? Tõsi, olen olnud pikalt seotud keemiavaldkonnaga Eestis (st. väljaspool Tallinna) ning ainus töökeel peale eesti keele on inglise keel. Vene keele oskusega inimesed teevad vajadusel vaid venekeelsetes nn. teadustöödes (pole maailmas tunnustatud, nn. venekeelsed vene enda “ajakirjad”) aeg-ajalt seiret ja selle töö täidavad meil ära ukrainlased (alates aastast 2014). Kiire arutelu ka ühe Tallina kollegiga andis ka vastuseks, et vene keel pole vajalik, kuid inglise keel on nõutav.

Väljaspool Tallinna on loomulikult TÜ-ga seotud keemia. Seal on peale inglise keele oskuse esmatingimuseks veel ultraliberaalne maailmavaade. No ikka nii ultraliberaalne, et igasugune südametunnistus tuleb üldse ära unustada.

0
-8
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kahe päevaga ei saa eluilmas erialast ja tulevikuväljavaadetest pilti ette ja palgatase on keemiatööstustes korralik kui latt laborandikohast pisut kõrgemale seada.

Eesti keemiatööstuses võetakse tööle paraku ainult venekeele väga hea oskusega, või siis ehk vaid koristajaks. Kogu know-how on venekeelsete käes. Mu laps hakkab Taltechist keemiatehnoloogiks varsti saama ja täitsa hapu lugu sä praktikakohagi leidmisega. Vene keelt ta koolis tõesti ei viitsinud õppida.

Kust selline valearusaam? Tõsi, olen olnud pikalt seotud keemiavaldkonnaga Eestis (st. väljaspool Tallinna) ning ainus töökeel peale eesti keele on inglise keel. Vene keele oskusega inimesed teevad vajadusel vaid venekeelsetes nn. teadustöödes (pole maailmas tunnustatud, nn. venekeelsed vene enda “ajakirjad”) aeg-ajalt seiret ja selle töö täidavad meil ära ukrainlased (alates aastast 2014). Kiire arutelu ka ühe Tallina kollegiga andis ka vastuseks, et vene keel pole vajalik, kuid inglise keel on nõutav.

Ida-Viru keemiatööstuses ainult vene keel. Muud ettevõtmised vast mastaabilt väiksemad ja nende kohta ei oska tõesti arvata. See pole vale arusaam, sest inglise keel oleks tööle-praktikale soovijal võtta kõrgtasemel. Aga hea teada, et vähemalt Ida-Virust kaugemal on lootust.

+1
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Esiteks kui õpitav eriala ei tundu kuidagi sobivat, siis pole ju pingutamisel mõtet. Üldjuhul siis kooli ikka ei lõpetata, sest lõputöö eeldab üsna süvitsi minekut.

Lennunduse osas ära jää kinni piloodi ametisse. Saab õppida ka nt õhusõiduki mehhaanikuks, kes muide teenivad hästi ja nendest on pidev puudus. Õhusõidukites töötavad ka stjuuardid, stjuardessid…spetsiifilisemates ka operaator-vaatlejad, pinnaltpäästjad ja vintsioperaatorid. Neid töökuulutsi ikka kohati on. Maapealine tugi veel lisaks.

0
0
Please wait...

Näitan 20 postitust - vahemik 31 kuni 50 (kokku 50 )


Esileht Koolilaps Mida teha ülikooliga (rakenduskeemia eriala)?