Mis puudutab alternatiive, siis olen soovinud lapsest saadik piloodiks saada, kuna on väga suur huvi lennunduse vastu.
Nagu ma ütlesin: lennata saad sa ka hobi korras, harrastusena.
Kui sind huvitab väga just lennundus, siis uurigi selliseid erialasid, mis on lennundusega seotud, aga ei ole piloodi eriala. Aspergeri sündroom võib olla küll takistuseks piloodi ameti juures, seal on vaja teinekord teha kriisiolukorras kiireid otsuseid, lugeda emotsioone jms. Ei piisa ainult sellest, et sul on muidu tervis korras ja silmanägemine terav. Sa ei ole seal piloodikabiinis üksinda, seal on palju sotsiaalset suhtlust ja ka ootamatuid olukordi.
Sissejuhatavad ained on absoluutselt igal erialal igas ülikoolis.
Arvan, et sulle tundub see praegune eriala mittesobivus ületamatu just seetõttu, et sul on Asperger, kuna selle sündroomiga inimestele ongi omane see, et kui miski eriliselt huvi ei paku, siis tundub võimatu sellega üldse tegeleda. Paraku on 100% kõikide ülikoolide kõikidel erialadel selliseid aineid, mis on igavad, tüütud, tunduvad ebavajalikud. Igal pool õpetatakse ka laiemat tausta, ei saa kohe otse keskenduda ainult sellele kitsale alale, mis konkreetselt huvitab.
Su loos on point. Mu väga tark ja siiani piloodikutsest unistanud poeg, kes ilmselt on diagnoosimata ATH või Aspergeri, et tema ikkagi ei sobiks piloodiks, sest temal on teda huvitavate asjade vastu hüperfookus, see aitab teda hästi olümpiaadidel, kuid piloodil on vaja olla paindliku mõtlemisega.
Olen algpostituse tegija.
Ma reaalselt ei teagi, kas suudan aasta lõpuni ülikoolis vastu pidada selle erialaga. Probleem ongi selles, et see pole isegi ligilähedale, mis ma eeldasin, et see on ning sellepärast on ülimalt keeruline leida motivatsiooni selle õppimiseks. Jah, üks asi on see aasta või kolm aastat ära kannatada, aga ma ei kujuta ette ennast sellele erialale tööle minna ja igapäevaselt sellega tegeleda. Lihtsalt niisama EAP-sid koguda ei tunda ka mõttekas, sest neid saab edasi kanda siiski erialale, mille õppekavas on samad ained, mida praegu õpin. Vaatasin need üle ja üldiselt on need kõik sama kallakuga nagu rakenduskeemia ja ma sügavalt kahtlen nende sobivuses.
Mis puudutab alternatiive, siis olen soovinud lapsest saadik piloodiks saada, kuna on väga suur huvi lennunduse vastu. Oli motivatsiooni ka Lennuakadeemiasse sisse saada (kandideeris üle saja, vastu võeti alla kümne), kuid ma ei vasta piloodi tervisenõuetele. Asi läks transpordiametini välja, kes ka teisel korral keeldus vastvat tõendit väljastamast. Probleem siis selles, et mul on lapsest saadik määratud Aspergeri sündroom. Praegu olen eluga igati väga hästi toimetulev inimene, elan ka 17-aastaselt saadik ilma vanemateta. Käisin eelmine aasta kogu suve erinevate psühhiaatrite vastuvõttudel, tegin kõik testid, et tõestada, et olen igati toimetulev ja sobin antud ametile, kuid ka peale kõike seda Transpordiamet ei olnud nõus seda tõendit väljastama. Esitasin ka sel suvel otsusele apellatsiooni, aga ei. Nende seisukoht on, et kui tuleb mõni ootamatu olukord, ei pruugi ma osata sellele reageerida. Mulle endale tundub siin juba see, et antud vaneminspektor, kes selle otsuse teeb, ei soovi võtta endale riski selle tõendi väljastamisega, sest kui midagi peaks tõesti juhtuma, vaatavad kõik tema otsa. Olen teinud erinevaid päringuid erinevate EU-riikide lennundusmeditsiinikeskustesse ja saanud vastuseks, et Aspergeri sündroomi korral on võimalik saada klass 1 tervisetõend, kui läbida vajalikus testid psühhiaatrite juures ja tulemus on korras. Millegipärast on aga Transpordiametiga ikkagi käärid.
Igatahes jah mulle endale tundub, et ainus lahendus antud hetkel on mõelda välja, mida ma reaalselt tulevikus teha tahan ja alles siis minna ülikooli.
Tohutult kurb sinust. Mu poeg oli lapsepõlvest peale sama unistusega, mistõttu mina keeldusin ise õpetajana samuti igasugustest Ehise kannetest ja diagnoosimisest ja võimalikest toevajadustest kusagil registris, sest kartsin seda sama olukorda, et kui ta kord oma unistusele lähedal on, siis kaevatakse see kõik välja ja ta jäetakse kõrvale. Olime väikeses maakoolide ja tundsin, et saan siiski tema jamadega hakkama ilma ametlikuks asja ajamata. Õnneks olid mõistvad kolleegid ja endal kannatust ja usku lapsesse. Mu pojal väljendus. erivajadus põhiliselt kirjutamisel, sest käekiri oli loetamatu, kuid mina talle seda üldtuge registrisse kirja panna ei lubanud ja ta seetõttu ka õpiabi selles osas ei saanud. Ka teadsin tema ATH-d ja võimalikku Aspergerit, sest ta on minu laps ja nägin, et osalt pidi ta vaevlema samade hädadega mis mina kunagi ja hiljem eripedagoogikat õppides olen teada saanud, et mul ilmselt oli/on ka diagnoosivääriline seisund. Praegu on ta juba gümnaasiumis ja seal pojal enam probleeme pole. Suudab ka isegi loetavalt kirjutada ja reaalainetes on kooli targim ja emotsioone suudab taltsutada. Paraku ütles ta hiljaaegu ise piloodi ameti kohta, et talle see ikkagi ei sobiks, sest tal on hüperfookus asjadel, mis teda huvitavad, see küll aitab väga palju olümpiaadidel, kuid piloodiametis võib viia õnnetuseni, sest piloot peab olema samal ajal ka paindliku mõtlemisega. Saan aru, et ta on oma peas selle otsuse ära teinud ja tõenäoliselt lähebki pigem keemiat või matemaatikat või midagi nendega seotut õppima. Võimalik, et Sul sellist segavat asja pole. Kahju, et transpordiamet end psühholoogide testidest targemaks peab, usun, et kui ise tunned ja ka testid nii näitavad, siis on olukord sinu jaoks tõesti ebaõiglane.
