… kui mu mehel on korter aga mis nagu ei ole ka päriselt tema oma.
Korter on mehe nimel aga suusõnalise kokkuleppe alusel selle kasutusõigus on ämmal, sest ämm maksis kunagi sissemaksu laenule. Nüüd mehe õde on juba mitu korda maininud kui ebaõiglane see on, sest omal ajal tema ostis omale kodu 100% iseseisvalt ja kui nüüd kunagi ämm lahkub siis korter jääb lihtsalt ta vennale aga tema arvab, et oleks aus ikka kui tema saaks ka oma lastele sealt osa ja siis rahana ( tema soov oleks, et korter siis maha müüdaks ja raha tehakse pooleks ).
Tol ajal aga ämm tahtis seda korterit nii väga, sest ta tütar ostis ka omale korteri aga kuna ta oma vanuse poolest laenu ei saanud vajalikku summat siis palus minu meest. Ega ilma ema palumiseta mu mees polekski üldse võtnud mingit laenu ja korterit ostnud.
Mis teie arvate kuidas oleks õiglane?
On mul meeski maksnud seda korterit kui ämm ise ei saanud aga mehe õde pole sentigi sinna korterisse pannud.
Esileht › Pereelu ja suhted › Mida Teie arvaksite sellisest teemas…
Teema: Mida Teie arvaksite sellisest teemas…
See on loomulikult su mehe korter, tahtku see õde mida tahes.
Hea soovitus – ära topi oma nina mehe vanemate rahaasjadesse ja pärandi jagamisele. Meil suutis ämm ka peale äia surma teha tohutu teema pärimisest – arvas et kõik läheb kohe otse temale jne. Helistas ka minule, et ma uuriksin tuttava notari käest jne Saatsin ta enda notari juurde, et küll seal selgeks tehakse mis ja kuidas. Meie mehega mingit vara ei taha ja palusime, et ämm teeks kohe ka testamendi teisele pojale ära.
Kui su mees on korteri eest maksnud ainult väikse osa laenumaksete näol, siis mõnes mõttes on see arusaadav, et mehe õde näeb seda ebaõiglasena. Kui ämm oleks ostnud enda nimele, siis pärandusega oleks ilmselt pooleks läinud ta vara lihtsalt. Nüüd jääks korter ainult ühele. Samas arusaadav, et see ilmselt oligi kokkuleppe põhinõudeks, et su mees üldse selle laenu võtmisega nõustuks.
Kui ämm tahab pärandusega kuidagi olukorda võrdsustada, siis saab ju oma ülejäänud vara mehe õele jätta.
Kui su mees on korteri eest maksnud ainult väikse osa laenumaksete näol, siis mõnes mõttes on see arusaadav, et mehe õde näeb seda ebaõiglasena. Kui ämm oleks ostnud enda nimele, siis pärandusega oleks ilmselt pooleks läinud ta vara lihtsalt. Nüüd jääks korter ainult ühele. Samas arusaadav, et see ilmselt oligi kokkuleppe põhinõudeks, et su mees üldse selle laenu võtmisega nõustuks.
Kui ämm tahab pärandusega kuidagi olukorda võrdsustada, siis saab ju oma ülejäänud vara mehe õele jätta.
Aga kas ema lapsevanemana ei või ise otsustada kellele ta oma raha annab? Huvitaval kombel on kogu meedia täis neid naiste algatatud teemasid, kus jurist vastab, kas naine ikka saab oma mehe vara sellisel või tollel moel endale.
Kui ema andis pojale korteri sisseostuks raha, siis oli see tema tahe ja soov, tütrel pole midagi nõuda, oleks siis võinud emale parem laps olla vms. Korter on selle oma kellele ta ametlikult kuulub ja kellegi sularaha sissemakseks tegelikult ei loe. Kingitusi viisakas inimene hiljem tagasi ei küsi.
Ametlikult ei ole õel mingit õigust midagi saada, sest korter on venna nimel. Kui nüüd ema ise seda laenu maksab ja on oma raha ka sissemaksuks andnud, siis moraalselt on muidugi õde solvunud, sest tema ju sai omale korteri ilma ema rahalise abita. Ema peab oma tütrega asjad ise selgeks tegema, teistel pole hea sinna vahele torkida.
Kui ämm tahab pärandusega kuidagi olukorda võrdsustada, siis saab ju oma ülejäänud vara mehe õele jätta.
Nii oleks ehk õiglane küll, kui üldse mingit vara emal veel peale selle korteri on.
Oma pere vahel ei ole väga oluline, kuidas ametlikult asjad on. Kui sugulased on õiglased ja tahavad normaalseid suhteid, siis käitiutakse ka õiglaselt.
Oma pere vahel ei ole väga oluline, kuidas ametlikult asjad on. Kui sugulased on õiglased ja tahavad normaalseid suhteid, siis käitiutakse ka õiglaselt.
Väga oluline on, kuidas asjad ametlikult on, sest nagu näha, on inimestel õiglusest väga erinev arusaam.
Noh eks pere vaates on jah nats ebaõiglane. Aga äkki tütar saab ema ehted endale ja see teeb tasa?
Aga äkki tütar saab ema ehted endale ja see teeb tasa?
Oleneb, kui väärtuslik on korter. Isegi alevites on juba korterid suht kalliks läinud. Palju sellel emal neid ehteid ikka on.
… kui mu mehel on korter aga mis nagu ei ole ka päriselt tema oma.
Korter on mehe nimel aga suusõnalise kokkuleppe alusel selle kasutusõigus on ämmal, sest ämm maksis kunagi sissemaksu laenule. Nüüd mehe õde on juba mitu korda maininud kui ebaõiglane see on, sest omal ajal tema ostis omale kodu 100% iseseisvalt ja kui nüüd kunagi ämm lahkub siis korter jääb lihtsalt ta vennale aga tema arvab, et oleks aus ikka kui tema saaks ka oma lastele sealt osa ja siis rahana ( tema soov oleks, et korter siis maha müüdaks ja raha tehakse pooleks ).
Tol ajal aga ämm tahtis seda korterit nii väga, sest ta tütar ostis ka omale korteri aga kuna ta oma vanuse poolest laenu ei saanud vajalikku summat siis palus minu meest. Ega ilma ema palumiseta mu mees polekski üldse võtnud mingit laenu ja korterit ostnud.
Mis teie arvate kuidas oleks õiglane?
On mul meeski maksnud seda korterit kui ämm ise ei saanud aga mehe õde pole sentigi sinna korterisse pannud.
Mis see sinu asi on teiste raha- ja pärimisasjades ussitada?
Kui emal on kaks last ja üks korter, mille eest ema on ise maksnud, siis oleks õiglane peale ema surma see korter maha müüa ja raha laste vahel pooleks jagada. Need mõned maksed, mis vend on ise maksnud selle korteri eest, võetakse lihtsalt summast maha. Väga vale oleks õde ilma jätta. Nii pole aus.
See on loomulikult su mehe korter, tahtku see õde mida tahes.
Juriidiliselt küll, aga elab ju seal ema, kelle jaoks mees selle laenu võttiski, aga kes seda siiski ise maksab.
On mul meeski maksnud seda korterit kui ämm ise ei saanud aga mehe õde pole sentigi sinna korterisse pannud.
Kui ämm peaks homme surema, kas mees maksaks laenu edasi või müüks korteri maha?
On mul meeski maksnud seda korterit kui ämm ise ei saanud aga mehe õde pole sentigi sinna korterisse pannud.
Kõik su mehe maksed võetakse pärast korteri müügisummast maha. Nii et ei jääks ta oma rahast ilma. Ega ta ometi sularahas ei maksnud?
Ma saan aru, et korter on küll mehe oma, aga MAKSNUD on selle eest algusest peale ämm. Maksis sissemakse ja tasub laenumakseid ning ainult mõnikord on mees mõne laenumakse eest tasunud. Sisuliselt on see ämma korter ja eks muidugi oleks aus kui ta selle mõlema lapse vahel jagaks, mitte ainult pojale ei annaks. Samas on see tema raha ja kui tema tahab ainult poega toetada (klassika – sest tütar saab ise hakkama ja ise hakkama saamist karistatakse sellega, et omalt poolt ei toetata), siis on tal see õigus.
Sina ei peaks ennast aga üldse nende omavahelistesse asjadesse segama.
Saan aru, et siin on jälle kohal teatud inimesed, kes sarnastes teemades hakkavad kohe raiuma, et see on ämma otsus ja teistel pole siin sõnaõigust.
Tegelikult võib olla ka nii, et normaalsetes peresuhetes tahavad vanemad käituda kõikide laste suhtes võrdselt. Ja mingeid seesuguseid otsuseid tehes nad lihtsalt ei oska mõelda, et kui nad talitavad nii, siis võib see teiste laste suhtes olla ebavõrdne. Ja nad võib-olla ise ei soovikski seda ebavõrdsust. Lihtsalt, tavaline inimene ei tea kõiki selliseid juriidilisi nüansse, mis elu hiljem ühe või teise liigutuse tagajärjel kaasa toob.
Nii et lõppolukord ei pruugigi olla alati vanemate oma tahe, vaid mõtlemata tehtud otsus, millel oleks hiljem ka nende endi arvates ebasoovitav tagajärg.
Kui õde ostis endale korteri ise, ämm elab mehe poolt võetud pangalaenuga ostetud korteris, mille eest maksab ämm, kus teie ise siis elate?
Kus ämm enne elas? Läks mehest lahku ja tahtis korterit osta? Või müüs eelmise kodu maha, et korterit osta? Sel juhul saan mina aru õest, sest see ongi ju tegelikult ämma kinnisvara kui ämm sissemaksu maksis ja laenu maksab. Juriidiliselt on see sinu mehe oma. Need asjad tasub omavahel õel-vennal-emal selgeks rääkida ema eluajal. Kui just polegi täiesti ükskõik teineteisest õel-vennal ja suhtluse kadumine kedagi ei huvitagi. TA tasuks mõelda teistpidi, et kuidas nemad käituks vastupidisel korral? Kui tema mees oleks omale kodu ise ostnud ja õele jääks korter mida ema maksab? Kas siis oleks täiesti ükskõik sellest? Eks siin mängib palju rolli see, kus on korteri asukoht, hind, kui suur oli sissemaks ja jne.
Tean, et saan tänapäeva saamis- ja pärandusootuste ühiskonnas meeletult miinuseid oma arvamuse pärast, aga… Päris õudne on näha kõrvalt neid pärandiootusi ja kuidas õed-vennad (nende elukaaslased), lapsed – vanemad ühel hetkel üksteisele kui vihavaenlased on. Jaga seda võimalikku pärandit kuidas tahad või toeta elu jooksul oma lapsi kuidas tahad, ikka pole ühel hetkel õigelane ja keegi arvab, et tema peaks saama rohkem.
Olen õnnelik oma vanemate ja nende õdede/vendade ja oma venna üle (ja hetkel tundub, et ka meie laste üle), et meid on üles kasvatatud nii, et keegi ei ela pärandiootuses ja elame oma elu nii nagu ise jaksame endale võimaldada ja aksepteerime kellegi pärandijagamise (elu ajal aitamise) ostuseid ning loobutakse rahumeelselt ka kellegi kasuks, sest nii oli kellegi soov, nii tundub kellegi jaoks õigem, vajalikum jne. Ehk minu jaoks ilmselt oleks see nö selle ämma ja mehe vaheline otsus ja nii jääb. Ise elan nii kuidas ma oma töö ja teenimisega jõuan oma ellu panustada. Olen siimaani panustanud ja valmis edaspidigi oma lapsele/oma kõikidele lähedastele väga palju panustama. Kas ja kui palju sõltub ju minu enda võimetest ja soovidest ning kindlasti ei saa teised minult nõudes midagi meeletuid panuseid eeldada. Panuseid nõudes saab ainult kaotada (nii panustes), lõpuks ka oma lähedased.
Kas see ämm oma teist last üleüldse kunagi pole mitte millegagi aidanud ja toetanud? See küll on nüüd minu ja mu pere (vanemate ja venna) ja nähtud tuttavate kogemuse põhjal, et üldjuhul ikkagi mingil ajal aidatakse mõlemaid/kõiki lapsi millegagi(kellel kortreri alustuseks, kellel pikemate õpingute ajal pikemaajalisem ülalpidamine, kellel abiks hoopis tegudega näiteks lapsehoidmiste näol, jne). Sissemakse võib olla ka miinimum summa ja ega see võimalik “pärand “(sissemakse summa, mitte kogu kortteri summa) läheks ju ka ilmselt jagamisele vähemalt kaheks õe ja venna vahel.
Aga vähegi võõrmana (mehe naisena) ma sellesse võimalikku vaidlusesse/jagamistesse ei sekkuks. See pigem asjaosaliste enda asi rahumeelselt läbi arutada ja aksepteerida võimalikke otsuseid või omavahel riidu minna.
Õiglusest on inimestel erinev arusaam. Mina pean õigluseks ka seda, et korteri müügil võtab igaüks maha selle, mida tema on sinna pannud. Ja ülejäänud osa on kahe lapse vahel jagamiseks. Panuseks on rahalised maksed. Pluss see muu osa, mis on teada, et üks osapool on sinna panustanud, kas ajaliselt või tööga. Ja nnn moraalne osa, milleks võiks olla see, et väimees aitas pangalaenu võtta ehk ise võttis. Kuid maksja oli ämm. Kui palju väimees maksis, on ju näha.
Peres lähedased peakisd teadma, kuidas aus oleks. Alati juriidiline otsus ei ole õiglane, aga inimesed ise saavad omavahel seda õiglasemaks muuta.
Olen ise selle läbi teinud. Ja ka ämma korter.
Aus oleks mehele tema panus tagasi maksta ja ülejäänu jagada võrdselt.
Aga kahju, et enne surma juba hakatakse hammast ihuma sellele, mis vanema käest küll varanduslikult saada on ja kas ikka igaüks sama suure tüki saab. Tuleb hästi välja inimeste tõeline pale.
Ma ütleks, et võtke seal tuure maha, sest ämm elab ja tundub, et saab veel iseseisvalt hakkama. Selle ajani, kuni tegelikult päranduse jagamiseks läheb, võib veel mõndagi muutuda. Näiteks võib juhtuda, et enne pärandust tuleb veel mitu aastat hooldekodu, kui vanainimene enam hakkama ei saa. Kumma lapse pere hakkab hooldekodu maksma, kas õde ja vend saavad hooldekodu maksmise osas kokkuleppele, kas on vanainimesel selleks omal piisavad säästud, kas tuleb ehk korter hoopis hooldekodu koha tasuiseks maha müüa? Need on kõik valikud, mis siin mängu muutma hakkavad.
Või kui eakas ema jääb kodusele hooldusele, kas hakkab teda hooldama siis tütre või poja pere? Kui tütar ta enda hooldusele võtab, siis sellega kasvab ta õigus pärandisosale märkimisväärselt, aga kas vend seda tunnistab, maja on ju venna nimel? Või on poeg, või sina pojanaisena valmmis vanainimesel mähkmeid vahetama ja ta järele valvama, ka näiteks juhul, kui ta on voodihaige või dementne? Siis poleks õel tõesti enam midagi kobiseda.
Igatahes keerulised ja ebameeldivad on sellised segased pärandiasjad.
Ma ütleks, et võtke seal tuure maha, sest ämm elab ja tundub, et saab veel iseseisvalt hakkama. Selle ajani, kuni tegelikult päranduse jagamiseks läheb, võib veel mõndagi muutuda. Näiteks võib juhtuda, et enne pärandust tuleb veel mitu aastat hooldekodu, kui vanainimene enam hakkama ei saa. Kumma lapse pere hakkab hooldekodu maksma, kas õde ja vend saavad hooldekodu maksmise osas kokkuleppele, kas on vanainimesel selleks omal piisavad säästud, kas tuleb ehk korter hoopis hooldekodu koha tasuiseks maha müüa? Need on kõik valikud, mis siin mängu muutma hakkavad.
Või kui eakas ema jääb kodusele hooldusele, kas hakkab teda hooldama siis tütre või poja pere? Kui tütar ta enda hooldusele võtab, siis sellega kasvab ta õigus pärandisosale märkimisväärselt, aga kas vend seda tunnistab, maja on ju venna nimel? Või on poeg, või sina pojanaisena valmmis vanainimesel mähkmeid vahetama ja ta järele valvama, ka näiteks juhul, kui ta on voodihaige või dementne? Siis poleks õel tõesti enam midagi kobiseda.
Igatahes keerulised ja ebameeldivad on sellised segased pärandiasjad.
Kas mitte KOV ei pidanud juulikuust hakkama maksma puuduolevat osa hooldeasutusele? Mis pensist puudu jääb.
Minul on vähemalt kaks tuttavat läinud pärandi pärast nii riidu, et vend ei tunne venda ja õde õde. Lihtsalt kohutav, kuidas vara ja vale kasvatus rikub suhteid. Üks tuttav läks vennaga riidu pärast seda, kui vennanaisele ütles, et sina jaga oma vanemate vara, mitte ämm-äia, kusjuures ämm ja äi tegid suht mõistliku ja võrdse lahenduse, aga ikka oli minia arvates vähe.
See on ema ja tema laste vaheline teema, oleks õiglane, et õde saaks sealt osa, aga nagu eelpool öeldud – emake on veel elus ja terve ning vara on vara jagada, kui vend kannab kõik emaga soetud hooldamiskulud (mis võivad olla) siis oleks õiglane.
Ausalt öelda on jube kui eluajal juba pärandit oodatakse ja seda lausa jagama hakatakse.
St inimene ise peab eluajal otsustama kuidas ta oma vara tahab pärandada – kui lapsed pole enam alaealised siis pole tegelikult mingit õiglustatud ootust, et nüüd kindlasti peavad pärima ja pooleks ja õiglaselt. Võib kasvõi kogu oma vara koerte varjupaigale pärandada ja kõik ilma jätta. See muidugi liialdus.
Minu jaoks pole vahet, et ema andis sissemakse ja on nt seda korterit jaganud, jusiis kui laenu võtmiseks läks ema otustas nii, et saab mehe nimele ja see oli sel hetkel parim valik. Umbes sama võrdlus, et kui ema oleks kogu perioodi laenu asemel üüri maksnud poleks mingit ootust pärandit saada – aga kuskil kuklas ikka kripeldab, et krt, ma pidin ise ja vend saab ehk korteri endale, et tema saab rohkem vmt. Ehk nii kui on võimalik kuskilt natukenegi saada siis kindlasti kohe on seda vaja…
Arvan seda, et ema ja tema lapsed peavad selle teema ise slegeks rääkima, nemad tevada täpselt, kes kuhu palju maksnud on jne, see pole lehmalellepoegade ega pojanaiste asi, et teemasid teha ja mingit õigust otsida veel võhivõõrastelt kägudelt, kes nagunii asjast nohhigi ei tea. Ideaalis võiks juriidika ja õiglus siiski klappida.
Päris jube seda elus oleva inimese vara noolimist lugeda. TA veel täiesti kõrvaline. Loodetavasti saab ämm seal ikka lõpuni elada, suure tüliga üldse korterit maha ei müüa.
… kui mu mehel on korter aga mis nagu ei ole ka päriselt tema oma.
Korter on mehe nimel aga suusõnalise kokkuleppe alusel selle kasutusõigus on ämmal, sest ämm maksis kunagi sissemaksu laenule. Nüüd mehe õde on juba mitu korda maininud kui ebaõiglane see on, sest omal ajal tema ostis omale kodu 100% iseseisvalt ja kui nüüd kunagi ämm lahkub siis korter jääb lihtsalt ta vennale aga tema arvab, et oleks aus ikka kui tema saaks ka oma lastele sealt osa ja siis rahana ( tema soov oleks, et korter siis maha müüdaks ja raha tehakse pooleks ).
Tol ajal aga ämm tahtis seda korterit nii väga, sest ta tütar ostis ka omale korteri aga kuna ta oma vanuse poolest laenu ei saanud vajalikku summat siis palus minu meest. Ega ilma ema palumiseta mu mees polekski üldse võtnud mingit laenu ja korterit ostnud.
Mis teie arvate kuidas oleks õiglane?
On mul meeski maksnud seda korterit kui ämm ise ei saanud aga mehe õde pole sentigi sinna korterisse pannud.
Mitte midagi ei saa aru. Kas korter on mehe nimel ja ämm suusõnalise kokkuleppe alusel kasutab seda korterit või on korter ämma nimel ja kuulub mehele suusõnalise kokkuleppe alusel?
Esileht › Pereelu ja suhted › Mida Teie arvaksite sellisest teemas…
