Teema: Mida Teie arvaksite sellisest teemas…

Hea soovitus – ära topi oma nina mehe vanemate rahaasjadesse ja pärandi jagamisele.  Meil suutis ämm ka peale äia surma teha tohutu teema pärimisest – arvas et kõik läheb kohe otse temale jne.  Helistas ka minule, et ma uuriksin tuttava notari käest jne Saatsin ta enda notari juurde, et küll seal selgeks tehakse mis ja kuidas. Meie mehega mingit vara ei taha ja palusime, et ämm teeks kohe ka testamendi teisele pojale ära.

#4178116:

Kui su mees on korteri eest maksnud ainult väikse osa laenumaksete näol, siis mõnes mõttes on see arusaadav, et mehe õde näeb seda ebaõiglasena. Kui ämm oleks ostnud enda nimele, siis pärandusega oleks ilmselt pooleks läinud ta vara lihtsalt. Nüüd jääks korter ainult ühele. Samas arusaadav, et see ilmselt oligi kokkuleppe põhinõudeks, et su mees üldse selle laenu võtmisega nõustuks.

Kui ämm tahab pärandusega kuidagi olukorda võrdsustada, siis saab ju oma ülejäänud vara mehe õele jätta.

Aga kas ema lapsevanemana ei või ise otsustada kellele ta oma raha annab? Huvitaval kombel on kogu meedia täis neid naiste algatatud teemasid, kus jurist vastab, kas naine ikka saab oma mehe vara sellisel või tollel moel endale.

Kui ema andis pojale korteri sisseostuks raha, siis oli see tema tahe ja soov, tütrel pole midagi nõuda, oleks siis võinud emale parem laps olla vms. Korter on selle oma kellele ta ametlikult kuulub ja kellegi sularaha sissemakseks tegelikult ei loe. Kingitusi viisakas inimene hiljem tagasi ei küsi.

#4178116:

Kui ämm tahab pärandusega kuidagi olukorda võrdsustada, siis saab ju oma ülejäänud vara mehe õele jätta.

Nii oleks ehk õiglane küll, kui üldse mingit vara emal veel peale selle korteri on.

#4178186:

Oma pere vahel ei ole väga oluline, kuidas ametlikult asjad on. Kui sugulased on õiglased ja tahavad normaalseid suhteid, siis käitiutakse ka õiglaselt.

Väga oluline on, kuidas asjad ametlikult on, sest nagu näha, on inimestel õiglusest väga erinev arusaam.

#4178392:

Aga äkki tütar saab ema ehted endale ja see teeb tasa?

Oleneb, kui väärtuslik on korter. Isegi alevites on juba korterid suht kalliks läinud. Palju sellel emal neid ehteid ikka on.

Kui emal on kaks last ja üks korter, mille eest ema on ise maksnud, siis oleks õiglane peale ema surma see korter maha müüa ja raha laste vahel pooleks jagada.  Need mõned maksed, mis vend on ise maksnud selle korteri eest, võetakse lihtsalt summast maha. Väga vale oleks õde ilma jätta. Nii pole aus.

#4178405:

On mul meeski maksnud seda korterit kui ämm ise ei saanud aga mehe õde pole sentigi sinna korterisse pannud.

Kui ämm peaks homme surema, kas mees maksaks laenu edasi või müüks korteri maha?

Ma saan aru, et korter on küll mehe oma, aga MAKSNUD on selle eest algusest peale ämm. Maksis sissemakse ja tasub laenumakseid ning ainult mõnikord on mees mõne laenumakse eest tasunud. Sisuliselt on see ämma korter ja eks muidugi oleks aus kui ta selle mõlema lapse vahel jagaks, mitte ainult pojale ei annaks. Samas on see tema raha ja kui tema tahab ainult poega toetada (klassika – sest tütar saab ise hakkama ja ise hakkama saamist karistatakse sellega, et omalt poolt ei toetata), siis on tal see õigus.

Sina ei peaks ennast aga üldse nende omavahelistesse asjadesse segama.

Kui õde ostis endale korteri ise, ämm elab mehe poolt võetud pangalaenuga ostetud korteris, mille eest maksab ämm, kus teie ise siis elate?

Tean, et saan  tänapäeva saamis- ja pärandusootuste ühiskonnas meeletult miinuseid oma arvamuse pärast, aga… Päris õudne on näha kõrvalt neid pärandiootusi ja kuidas õed-vennad (nende elukaaslased),  lapsed – vanemad ühel hetkel üksteisele kui vihavaenlased on. Jaga seda võimalikku pärandit kuidas tahad või toeta elu jooksul oma lapsi kuidas tahad, ikka pole ühel hetkel õigelane ja keegi arvab, et tema peaks saama rohkem.

Olen õnnelik oma vanemate ja nende õdede/vendade ja oma venna üle (ja hetkel tundub, et  ka meie laste üle), et meid on üles kasvatatud nii, et keegi ei ela pärandiootuses ja elame oma elu  nii nagu ise jaksame endale võimaldada ja aksepteerime kellegi pärandijagamise (elu ajal aitamise) ostuseid ning loobutakse  rahumeelselt ka kellegi kasuks, sest nii oli kellegi soov, nii tundub kellegi jaoks õigem, vajalikum jne.   Ehk minu jaoks ilmselt oleks see nö selle ämma ja mehe vaheline otsus ja nii jääb.  Ise elan nii kuidas ma oma töö ja teenimisega jõuan oma ellu panustada. Olen siimaani panustanud ja  valmis edaspidigi oma  lapsele/oma kõikidele lähedastele väga palju panustama. Kas ja kui palju sõltub ju minu enda  võimetest  ja soovidest ning kindlasti ei saa teised  minult nõudes midagi meeletuid panuseid eeldada.  Panuseid nõudes saab ainult kaotada (nii panustes), lõpuks ka oma lähedased.

Kas see ämm oma teist last üleüldse kunagi pole mitte millegagi aidanud ja toetanud?  See küll on nüüd minu ja mu pere (vanemate ja venna) ja nähtud tuttavate  kogemuse põhjal, et üldjuhul ikkagi  mingil ajal aidatakse mõlemaid/kõiki lapsi  millegagi(kellel kortreri alustuseks, kellel pikemate õpingute ajal pikemaajalisem ülalpidamine, kellel abiks hoopis tegudega näiteks lapsehoidmiste näol, jne). Sissemakse võib olla ka miinimum summa ja ega see võimalik “pärand “(sissemakse  summa, mitte kogu kortteri summa) läheks ju ka ilmselt jagamisele vähemalt kaheks õe ja venna vahel.

Aga vähegi  võõrmana (mehe naisena) ma sellesse võimalikku vaidlusesse/jagamistesse ei sekkuks. See pigem asjaosaliste enda asi rahumeelselt läbi arutada ja aksepteerida võimalikke otsuseid või omavahel riidu minna.

Aus oleks mehele tema panus tagasi maksta ja ülejäänu jagada võrdselt.

Aga kahju, et enne surma juba hakatakse hammast ihuma sellele, mis vanema käest küll varanduslikult saada on ja kas ikka igaüks sama suure tüki saab. Tuleb hästi välja inimeste tõeline pale.

#4178776:

Ma ütleks, et võtke seal tuure maha, sest ämm elab ja tundub, et saab veel iseseisvalt hakkama. Selle ajani, kuni tegelikult päranduse jagamiseks läheb, võib veel mõndagi muutuda. Näiteks võib juhtuda, et enne pärandust tuleb veel mitu aastat hooldekodu, kui vanainimene enam hakkama ei saa. Kumma lapse pere hakkab hooldekodu maksma, kas õde ja vend saavad hooldekodu maksmise osas kokkuleppele, kas on vanainimesel selleks omal piisavad säästud, kas tuleb ehk korter hoopis hooldekodu koha tasuiseks maha müüa? Need on kõik valikud, mis siin mängu muutma hakkavad.

Või kui eakas ema jääb kodusele hooldusele, kas hakkab teda hooldama siis tütre või poja pere? Kui tütar ta enda hooldusele võtab, siis sellega kasvab ta õigus pärandisosale märkimisväärselt, aga kas vend seda tunnistab, maja on ju venna nimel? Või on poeg, või sina pojanaisena valmmis vanainimesel mähkmeid vahetama ja ta järele valvama, ka näiteks juhul, kui ta on voodihaige või dementne? Siis poleks õel tõesti enam midagi kobiseda.

Igatahes keerulised ja ebameeldivad on sellised segased pärandiasjad.

Kas mitte KOV ei pidanud juulikuust hakkama maksma puuduolevat osa hooldeasutusele? Mis pensist puudu jääb.

Ausalt öelda on jube kui eluajal juba pärandit oodatakse ja seda lausa jagama hakatakse.

St inimene ise peab eluajal otsustama kuidas ta oma vara tahab pärandada – kui lapsed pole enam alaealised siis pole tegelikult mingit õiglustatud ootust, et nüüd kindlasti peavad pärima ja pooleks ja õiglaselt. Võib kasvõi kogu oma vara koerte varjupaigale pärandada ja kõik ilma jätta. See muidugi liialdus.

Minu jaoks pole vahet, et ema andis sissemakse ja on nt seda korterit jaganud, jusiis kui laenu võtmiseks läks ema otustas nii, et saab mehe nimele ja see oli sel hetkel parim valik. Umbes sama võrdlus, et kui ema oleks kogu perioodi laenu asemel üüri maksnud poleks mingit ootust pärandit saada – aga kuskil kuklas ikka kripeldab, et krt, ma pidin ise ja vend saab ehk korteri endale, et tema saab rohkem vmt. Ehk nii kui on võimalik kuskilt natukenegi saada siis kindlasti kohe on seda vaja…

Päris jube seda elus oleva inimese vara noolimist lugeda. TA veel täiesti kõrvaline. Loodetavasti saab ämm seal ikka lõpuni elada, suure tüliga üldse korterit maha ei müüa.