Minu koju ei tule:
Valgeid seinu. Ega ka mitte väga tumedaid (näit. kärtspunast) efektseinu. Mulle meeldib, kui kõik seinad on kahvatut, pastelset ja looduslähedast tooni tapeediga (tubades) või värviga (köögis).
Lambanahku vm. nahku põrandal – staatilne elekter tekib sinna ja koguvad tolmu karva vahele, ebameeldivad puhastada. Samal põhjusel ei taha ka pika karvaga vaipu.
Päevatekke, ilupatju ega pleede voodite peal. Ma ei viitsiks nedi iga päev peale ja maha tõsta, sättida jne. Hommikul tõmban teki sirgu – ja kõik.
Tekstiga jalamatti. Näit. et jalamatle on kirjutataud “Sweet home” (või töökoha puhul asutuse logo) ja siis sa tallud sellel “armsa kodu” või asutuse logo peal ja pühid jalgu – veider kuidagi…
Tahvleid lausejuppidega või mingite sõnadega (love, home) .
Tüllkardin võib mitte olla, aga võib ka olla. Kui on vaja näit. aknast sissevaatamist takistada). Oleneb elukohast.
Maani aknaid magamistoas. Magamistuba peab mitte just pime urg, aga pigem väiksema aknaga, jah.
Veel on selline asi, et tänapäeval on palju neid, kes teevad hobi korras (või ka tööna) igasugust keraamikat. Mina seda kunagi ei osta. Lihtsalt ei ole kodus ruumi – mõningaid nõusid ja iluasju on eelmisest põlvedest säilinud ja pole neid uusi kuhugi panna – niimoodi, et iga riiuliserv on keraamikat täis, mina ka ei taha.
Nõudepesumasin… See on olemas. Aga iga kord tuleb kõigepealt nõusid paigutada ning kui on mitte ühte tüüpi, vaid väga paljude eri kujudega nõud, siis on see isegi tüütu (et midagi kokku kõlksuks). Pärast aga pesta filtrit rasvasest ollusest nõudepesuvahendiga puhtaks . Vahel mõtlen ka, et ah, ajaga, mis ma neile toimingutele kulutan, oleks mul käsitsi juba suurem osa nõusid puhtad… Lapsed kasvavad – võibolla neile on teismelistena tundub nõudepesumasin vajalik (siis ta jääb), muidu enda poolest võiks ka loobuda ja sahtliboksiga asendada.