Oleme mehega 7 aastat koos olnud. On olnud palju ilusaid hetki ja mälestusi. Minu poolt tõeline side. Olen alati armastanud,jumaldanud ja hoidnud seda inimest. Ma ei saaks öelda,et ta mind hoidnud ja armastanud pole, ta ilmselt ongi lihtsalt kinnisem inimene ja ta ei tee tihti armastuse avaldusi.Olen leppinud ja võtnud vastu selle mis ta andnud on. Igati tänulik!
Kaks aastat tagasi mais teatas tema,et enam ei soovi suhtes olla. Lahkus päeva pealt.
Olin meeleheitel esimesed kolm nädalat. Lihtsalt käisin tööl ja peale tööd koju nutma.
Lihtsalt ´´eksisteerisin.´´ Veidi üle kuu aja sain sõnumi,et soovib minuga rääkida.
Tuli koju,rääkisime. Ütles,et sai aru,et ei suuda siiski ilma minuta ja leppisime kokku,et nii enam ei tee, kuna ma sain tõsiselt haiget. Vahepealne aeg on läinud kenasti. Taas palju rõõmu ja armastust. Kuni nüüd taas tuli tema jutuga,et ei soovi enam koos olla kuna ei näe mõtet.(Käitumis muster on sama,eelmine kord lahkudes ütles ka,et ei kavatse tagasi tulla ja oli üldse kõige suhtes ka.oma otustes kindel ja negatiivne.)
Küsisin sellepeale,et mismoodi erineb see olukord eelmisest? Mille peale vastati,et ei erinegi. Ja nüüd ma seisan lihtsalt ja mõtlen kas oodata jälle kuu või kaks,et inimene aru saaks,et me oleme koos ja jääme kokku. Pea on tühi. Mõtteid pole. Vaid nii suur igatsus ja armastus inimese vastu keda pidasin oma ainsaks.
Kas kellegil on ehk sarnaseid olukordi olnud või mida teie teeks armsad naised?
Olen lihtsalt taas pead kaotamas ega tea enam kuhu astuda või seista paigal.
Teema: Mida teie teeksite?
Kuskohas ta sul siis käib ja ööbib niimoodi kuu kaupa?
Ta on sotsiopaat. Tean, mida räägin, mul oli ka selline. Haavu lakun siiamaani. Kusjuures nad ise ei saa aru, mida nad teisele teevad. Päris tõsiselt ei saa aru, tegelikult ka. Ses mõttes pole isegi võimalik neid süüdistada, nad ei tunne süütunnet.
Sul on suhtesõltuvus ja nii ongi. Lase sel suhtel minna, katkesta temaga kontakt ja mine edasi oma eluga. Kui ta otsib kontakti, hoia eemale (ja tead, mis ma arvan – seda enam ta hakkab sulle peale käima, et te uuesti prooviks – sest ta mängib sinuga). Kasva ise sellest suhtest välja, kuigi see tundub praegu võimatu, aga see tugevus on sinus olemas.
Räägin seda oma kogemusest. Su jutt kõlab nagu mina minevikus. Lahkuminek tiris mu lõhki, aga kokkuvõttes kasvasin nii palju, ja leian, et see oli ainuõige otsus. Ka mina üritasin tema käitumist kuidagi põhjendada, leida seletusi, miks ta nii või naa tegi.
Inimene, kes ei suuda otsustada, kas tahab sinuga koos olla või ei, mängib sinu tunnetega. Ta näeb, kuidas see sulle mõjub ja kasutab sind ära. Heas ja terves suhtes asjad nii ei käi – te mõlemad peate ennast suhtes kindlala tundma, praegu sina aga ootad järgmist hetke, mil ta kas tagasi tuleb või uuesti ära läheb. Sa lihtsalt teed endale rohkem haiget, kui sa teda lahti ei lase.
Elu on nii lühike, ja inimene, kes sinust hoolib, nagu sa seda väärid, on kindlasti kuskil olemas.
Talle teeb ilmselt rõõmu sinu elu üle kontrolli omamine. Seda enam pead sa ise vitsad oma kätte võtma.
Ja mismoodi sinu olukord erineks, kui ta ütleks, et ei teagi, äkki ikka tulen seekord ka tagasi, aga võib olla ka , et ei tule? Saad ju isegi aru, et esimesed paar kuud oled mõlemal juhul mustas augus, kui sulle antakse lootust ja ka siis, nagu praegu, kui ei anta. Edasi on võimalik vaikselt tervenema hakata ja normaalset elu elama.
Saad ju isegi aru, et see mees ei armasta sind. Oled talle mingi varuvariant, kuna ta neid naisi, keda tema suudaks armastada, kätte ei saa.
Kui sa oleksid tugev inimene, siis teeksid südame kõvaks, ajaksid selja sirgu, leinaksid seda suhet paar kuud, pool aastat, võib-olla isegi kauem. Siis oleksid paranenud ja leiaksid ehk inimese, kes ka sind vastu armastaks.
Aga kui sa oled nõrk, siis käed seal maakodu ukse taga kraapimas ja nutmas ning tagasi palumas. Kui tal villand saab, et peab ise pesu pesema ja ise pihku peksma, siis tulebki tagasi. Saad jälle kujutleda, et ehk armastab tema sind ka.
Ütleme nii, et iga paari vahel on armastust 100 %. Normaalses suhtes jagunevad need protsendid kahe vahel enam-vähem võrdselt. 60 – 40, 55 – 45, 50 – 50. Teie suhtes sinu poolt vähemalt 95% ja tema pool paar mugavuse ja halastuse protsenti.
Uuriksin välja miks ta ei näe mõtet koos olla. Mingi konkreetsem põhjus peab ju olema. Kui selle teada saad siis usun et on võimalik suhet ka jätkata
Ma suudan seda küll kujutleda. Olen olnud sellises suhtes selle mehe rollis. Oli kunagi üks mees, minusse väga armunud. Minul tema vastu kahjuks ei tekkinud tundeid. Oli lihtsalt tore mees, aga tundeid minu poolt polnud. Kui tema poolt poleks tundeid olnud, oleksime võinud olla head sõbrad. Kuna ta mulle väga peale käis, oli väga hoolitsev ja hooliv, mul ei olnud ka sel ajal ühtegi muud mehekandidaati, siis ma hakkasingi temaga käima. Eks ma muidugi lootsin ka, et tunded veel tulevad ajapikku. Käisime, elasime isegi paar aastat koos. Aeg-ajalt mulle isegi tundus, et ma armastangi teda juba. Tegelikult see oli lihtsalt tänulikkus tema vastu. Mõtlesin kogu aeg, kas nüüd jääbki nii ja kas ma ei leiagi tõelist armastust? Mõtlesin, et jätaks ta maha, et leida mees, keda ka mina armastaksin. Samas ju tema mind armastas meie mõlema eest ja oli niiiii hoolitsev! Jube raske on sellist maha jätta 🙂 Õnneks ma kohtasin ühel päeval lihtsalt meest, kellesse armusin ja jätsin tolle esimese mehe päevapealt maha. Ta sai muidugi väga haiget ja ei aidanud ka minu seletamine, et tegelikult ma ju ei armastanud sind ja sa oleksid pidanud seda ju teadma. Enda õigustuseks võin öelda, et ajal, kui me veel käisime, päris koos ei elanud, oli minu poolt korduvalt jutt, et ma ei armasta teda ega tea, kas üldse hakkangi. Tema vastas alati, et see pole oluline ja küll ma ükskord hakkan teda vastu ka armastama, tema lihtsalt teeb nii, et hakkan!
Ma üsna samastun teemaalgataja mehega. Ilmselt tema pole veel leidnud seda naist, keda ta suudaks armastada. Võib-olla on ta ausam kui mina ja üritab mõttetut suhet lõpetada ka ilma kolmandat osapoolt kaasamata. Võib-olla tal oli esimesel lahkuminekul lootus kellegi suhtes, et temaga lahus olles suhet alustada. Aga lootus ei täitunud ja tuli tagasi. Võib-olla nüüd on tal uus silmarõõm silmapiiril, aga võib-olla üritab niisama vabaks rabeleda.
Kõigi suhtes ausam on sellised suhted, kus üks pool ei armasta, ära lõpetada.
Uuriksin välja miks ta ei näe mõtet koos olla. Mingi konkreetsem põhjus peab ju olema. Kui selle teada saad siis usun et on võimalik suhet ka jätkata
Ma suudan seda küll kujutleda. Olen olnud sellises suhtes selle mehe rollis. Oli kunagi üks mees, minusse väga armunud. Minul tema vastu kahjuks ei tekkinud tundeid. Oli lihtsalt tore mees, aga tundeid minu poolt polnud. Kui tema poolt poleks tundeid olnud, oleksime võinud olla head sõbrad. Kuna ta mulle väga peale käis, oli väga hoolitsev ja hooliv, mul ei olnud ka sel ajal ühtegi muud mehekandidaati, siis ma hakkasingi temaga käima. Eks ma muidugi lootsin ka, et tunded veel tulevad ajapikku. Käisime, elasime isegi paar aastat koos. Aeg-ajalt mulle isegi tundus, et ma armastangi teda juba. Tegelikult see oli lihtsalt tänulikkus tema vastu. Mõtlesin kogu aeg, kas nüüd jääbki nii ja kas ma ei leiagi tõelist armastust? Mõtlesin, et jätaks ta maha, et leida mees, keda ka mina armastaksin. Samas ju tema mind armastas meie mõlema eest ja oli niiiii hoolitsev! Jube raske on sellist maha jätta ???? Õnneks ma kohtasin ühel päeval lihtsalt meest, kellesse armusin ja jätsin tolle esimese mehe päevapealt maha. Ta sai muidugi väga haiget ja ei aidanud ka minu seletamine, et tegelikult ma ju ei armastanud sind ja sa oleksid pidanud seda ju teadma. Enda õigustuseks võin öelda, et ajal, kui me veel käisime, päris koos ei elanud, oli minu poolt korduvalt jutt, et ma ei armasta teda ega tea, kas üldse hakkangi. Tema vastas alati, et see pole oluline ja küll ma ükskord hakkan teda vastu ka armastama, tema lihtsalt teeb nii, et hakkan!
Ma üsna samastun teemaalgataja mehega. Ilmselt tema pole veel leidnud seda naist, keda ta suudaks armastada. Võib-olla on ta ausam kui mina ja üritab mõttetut suhet lõpetada ka ilma kolmandat osapoolt kaasamata. Võib-olla tal oli esimesel lahkuminekul lootus kellegi suhtes, et temaga lahus olles suhet alustada. Aga lootus ei täitunud ja tuli tagasi. Võib-olla nüüd on tal uus silmarõõm silmapiiril, aga võib-olla üritab niisama vabaks rabeleda.
Kõigi suhtes ausam on sellised suhted, kus üks pool ei armasta, ära lõpetada.
Päris alatu värk sinu poolt ju.
Uuriksin välja miks ta ei näe mõtet koos olla. Mingi konkreetsem põhjus peab ju olema. Kui selle teada saad siis usun et on võimalik suhet ka jätkata
Ma suudan seda küll kujutleda. Olen olnud sellises suhtes selle mehe rollis. Oli kunagi üks mees, minusse väga armunud. Minul tema vastu kahjuks ei tekkinud tundeid. Oli lihtsalt tore mees, aga tundeid minu poolt polnud. Kui tema poolt poleks tundeid olnud, oleksime võinud olla head sõbrad. Kuna ta mulle väga peale käis, oli väga hoolitsev ja hooliv, mul ei olnud ka sel ajal ühtegi muud mehekandidaati, siis ma hakkasingi temaga käima. Eks ma muidugi lootsin ka, et tunded veel tulevad ajapikku. Käisime, elasime isegi paar aastat koos. Aeg-ajalt mulle isegi tundus, et ma armastangi teda juba. Tegelikult see oli lihtsalt tänulikkus tema vastu. Mõtlesin kogu aeg, kas nüüd jääbki nii ja kas ma ei leiagi tõelist armastust? Mõtlesin, et jätaks ta maha, et leida mees, keda ka mina armastaksin. Samas ju tema mind armastas meie mõlema eest ja oli niiiii hoolitsev! Jube raske on sellist maha jätta ???? Õnneks ma kohtasin ühel päeval lihtsalt meest, kellesse armusin ja jätsin tolle esimese mehe päevapealt maha. Ta sai muidugi väga haiget ja ei aidanud ka minu seletamine, et tegelikult ma ju ei armastanud sind ja sa oleksid pidanud seda ju teadma. Enda õigustuseks võin öelda, et ajal, kui me veel käisime, päris koos ei elanud, oli minu poolt korduvalt jutt, et ma ei armasta teda ega tea, kas üldse hakkangi. Tema vastas alati, et see pole oluline ja küll ma ükskord hakkan teda vastu ka armastama, tema lihtsalt teeb nii, et hakkan!
Ma üsna samastun teemaalgataja mehega. Ilmselt tema pole veel leidnud seda naist, keda ta suudaks armastada. Võib-olla on ta ausam kui mina ja üritab mõttetut suhet lõpetada ka ilma kolmandat osapoolt kaasamata. Võib-olla tal oli esimesel lahkuminekul lootus kellegi suhtes, et temaga lahus olles suhet alustada. Aga lootus ei täitunud ja tuli tagasi. Võib-olla nüüd on tal uus silmarõõm silmapiiril, aga võib-olla üritab niisama vabaks rabeleda.
Kõigi suhtes ausam on sellised suhted, kus üks pool ei armasta, ära lõpetada.
Haige eit, et üldse lootust andsid. Loodan et su praegune jätab su maha.
Karma
Päris alatu värk sinu poolt ju.
Aga kui teemaalgataja mehe poolt on sama värk? Ja ometi siin kiidame talle takka, et oota, ta tuleb veel tagasi su juurde. Kas pole alatu kütta tema lootust, kui ometi on ju selge, et see mees teda ei armasta.
Mina tollele oma austajale rääkisin korduvalt, et ma teda ei armasta ega tea, kas hakkangi armastama. Aga selle ta lasi kõrvust mööda ja ilmselt unustas kohe. Kui teemaalgataja järele mõtleks, ehk tuleks talle ka taolisi kõnelusi minevikust meelde?
Sa päriselt ka veel küsid?! Ja oled sa mingi nö. kordade arvu ka määranud, et pärast mitut lahkuminekut sa enam talle andeks ei anna? Või hakkabki teie “suhe” nüüd selline olema? Iga mõne aja tagant lähete lahku ja kui tal tuju peale tuleb (või see teine ehk enam teda ei taha?), ronib aga sinu juurde tagasi?
Ole hea ja vähemalt nii tark, et sa sellisega lapsi ometi tegema ei hakka.
Uuriksin välja miks ta ei näe mõtet koos olla. Mingi konkreetsem põhjus peab ju olema. Kui selle teada saad siis usun et on võimalik suhet ka jätkata
Väga rumal postitus. Siinkohal oleks tõesti ainuõige soovitus: lahku tuleb minna!
Kallis inimene – väärtusta ometi ennast.
Minu kogemus: kulutasin oma elust 5 aastat sellise mehe peale, tuli läks tuli läks ja mina totuke ikka lootsin ja uskusin..kuni hetkeni, mil elasime koos ja koju jõudes leidsin teise naise meie voodist. Tol hetkel oli kohutavalt raske, aga aastaid hiljem sain aru, et see oli parim lõpp, mis üldse oleks saanud olla. Siis sain tast lõpuks lahti…õnneks nii palju eneseuhkust veel alles oli, et suutsin lõpu teha. Teemaalgataja: kindel selle mehe peale enam olla ei saa. Kui sa tahad korduvalt seda südamevalu läbi elada, siis lase käia.. mina teeksin lõpu! Kindlasti tuleb su ellu mees, kes sind väärib..muideks see hirm äraminemise ees jääb alles ka uues suhtes, nii et, tee lõpp, aeg parandab haavad ja saad kindlasti veel õnnelikuks.
Päris alatu värk sinu poolt ju.
Aga kui teemaalgataja mehe poolt on sama värk? Ja ometi siin kiidame talle takka, et oota, ta tuleb veel tagasi su juurde. Kas pole alatu kütta tema lootust, kui ometi on ju selge, et see mees teda ei armasta.
Mina tollele oma austajale rääkisin korduvalt, et ma teda ei armasta ega tea, kas hakkangi armastama. Aga selle ta lasi kõrvust mööda ja ilmselt unustas kohe. Kui teemaalgataja järele mõtleks, ehk tuleks talle ka taolisi kõnelusi minevikust meelde?
Keegi ei kiida takka, et teemaalgataja oodaku veel. Mõistmatu, miks sa kasutasid ära teise inimese armastust enda vastu. Sa oleks ju saanud temaga mitte kooa elada.
Kui lapsi pole, siis lõpetaks selle jandi.
Kui on selle ajaga lapsed ka saadud, siis on lugu teine, siis küsiks mehe käest, millisena ta oma rolli näeb laste eest hoolitsemisel ja mis teda nii tugevalt ära tõmbab, et isegi see teda ei takista.
Ja ma ei tea, kui sa talle ütled, et selline edasi-tagasi rübelemine teeb kõige rohkem haiget, mida ta selle peale siis kostab?
Ma üsna samastun teemaalgataja mehega. Ilmselt tema pole veel leidnud seda naist, keda ta suudaks armastada. Võib-olla on ta ausam kui mina ja üritab mõttetut suhet lõpetada ka ilma kolmandat osapoolt kaasamata. Võib-olla tal oli esimesel lahkuminekul lootus kellegi suhtes, et temaga lahus olles suhet alustada. Aga lootus ei täitunud ja tuli tagasi.
See ongi psühhopaadi tunnus. Ei õnnestunud mujal, seega tulen tagasi. Keegi ei heida ette seda, kui üks inimene teist ei suuda armastada. Aga juba äraläinuna enam mitte uuesti tagasi tulla – see peaks olema elementaarne. Tagasitulemine on manipulatsioon, psühhokuritegu.
Uuriksin välja miks ta ei näe mõtet koos olla. Mingi konkreetsem põhjus peab ju olema. Kui selle teada saad siis usun et on võimalik suhet ka jätkata
Ma suudan seda küll kujutleda. Olen olnud sellises suhtes selle mehe rollis. Oli kunagi üks mees, minusse väga armunud. Minul tema vastu kahjuks ei tekkinud tundeid. Oli lihtsalt tore mees, aga tundeid minu poolt polnud. Kui tema poolt poleks tundeid olnud, oleksime võinud olla head sõbrad. Kuna ta mulle väga peale käis, oli väga hoolitsev ja hooliv, mul ei olnud ka sel ajal ühtegi muud mehekandidaati, siis ma hakkasingi temaga käima. Eks ma muidugi lootsin ka, et tunded veel tulevad ajapikku. Käisime, elasime isegi paar aastat koos. Aeg-ajalt mulle isegi tundus, et ma armastangi teda juba. Tegelikult see oli lihtsalt tänulikkus tema vastu. Mõtlesin kogu aeg, kas nüüd jääbki nii ja kas ma ei leiagi tõelist armastust? Mõtlesin, et jätaks ta maha, et leida mees, keda ka mina armastaksin. Samas ju tema mind armastas meie mõlema eest ja oli niiiii hoolitsev! Jube raske on sellist maha jätta ???? Õnneks ma kohtasin ühel päeval lihtsalt meest, kellesse armusin ja jätsin tolle esimese mehe päevapealt maha. Ta sai muidugi väga haiget ja ei aidanud ka minu seletamine, et tegelikult ma ju ei armastanud sind ja sa oleksid pidanud seda ju teadma. Enda õigustuseks võin öelda, et ajal, kui me veel käisime, päris koos ei elanud, oli minu poolt korduvalt jutt, et ma ei armasta teda ega tea, kas üldse hakkangi. Tema vastas alati, et see pole oluline ja küll ma ükskord hakkan teda vastu ka armastama, tema lihtsalt teeb nii, et hakkan!
Ma üsna samastun teemaalgataja mehega. Ilmselt tema pole veel leidnud seda naist, keda ta suudaks armastada. Võib-olla on ta ausam kui mina ja üritab mõttetut suhet lõpetada ka ilma kolmandat osapoolt kaasamata. Võib-olla tal oli esimesel lahkuminekul lootus kellegi suhtes, et temaga lahus olles suhet alustada. Aga lootus ei täitunud ja tuli tagasi. Võib-olla nüüd on tal uus silmarõõm silmapiiril, aga võib-olla üritab niisama vabaks rabeleda.
Kõigi suhtes ausam on sellised suhted, kus üks pool ei armasta, ära lõpetada.
Mina saan sinust aru. Enda elus on paar sellist vaimustuses meest olnud, kes kinnitavad sulle, et küll sa hakkad neid armastama, nad teevad nii, et hakkad jne. Ma küll suhtesse õnneks ei läinud, aga segadust ja pärastist klaarimist ja seletamist oli omajagu, ka vimmapidamist.
Enda kohalt tean, et olen vastutulija, tahan hea inimene olla, ei taha teisele haiget teha ja kohe järsult ära öelda ja kui siis teine kutsikavaimustusega ikka kogu aeg igasuguseid plaane välja mõtleb, siis ma lihtsalt lähen kaasa, algul vist isegi viisakusest. Sest ega neil meestel ju otseselt midagi häda ka polnud, lihtsalt minu poolt polnud armastust.
Et segu meeldidatahtmisest ja hea inimene olla tahtmisest ja kahjutundest (mul oli neist kahju, et nemad on ju nii väga vaimustuses, ma saan ju seda väikest rõõmu neile vastu pakkuda) ja kindlasti veel mingid tunded, näiteks see, et ma ei taha, et mind halvaks peetakse. Selline naiselik halastus… Ainult et, pärast on üksjagu jama.
Aga enda kogemusest ütlen, et ka need enda pealesurujad ja sellised reaalsusest irdujad võiksid veidi omavastutust omada, et kui neid ikka ei taheta, siis ei tule välja. Mitte, et ma nüüd kogu vastutuse tahaksin nende kapsaaeda ajada, aga ka neil on mõjutajana ja aktiivse pealesuruva ringisebijana oma osa.
Teemaalgatajale ei oska hästi nõu anda. Siin võib mitu asja olla. Su mees on võib-olla selline inimene, kes ei talu pikalt ühegagi koos olla, kuigi otseselt midagi halvasti pole, ta tahab suhtest puhata, no selline tugev introvert sotsiopaatse küljega, aga siis tuleb jälle tagasi.
Või üritab ta vahepeal kellegi teisega, aga ei tule välja ja siis tuleb tagasi, sest päris üksi ka nagu kogu aeg ei taha olla. See pole veel psühhopaatlus, nagu eespool öeldi, mu arust nii mõnedki elud on sellised, et üritatakse vahepeal kellegi teisega ja tullakse jälle tagasi, siin hakkab rolli mängima, milline emotsionaalne (vaimne) lähedusaste suudetakse partnerite vahel luua, see kallutab kaalukaussi.
Mind paneb pigem imestama, et sa selle mehe käest mitte midagi ei küsi. Sa kannatad vaikides 3 nädalat, elad emotsionaalselt palju läbi, sul on raske, aga mehele sa ei ütle midagi? Kui tagasi tuli, oli vaja kohe rääkida. Midagi tal ju vastata on, miks ta läks ja miks tagasi tuli.
Paarisuhte inimesed, rääkige omavahel, sõnad on ainuke viis ennast arusaadavaks teha ja teise tundeid kuulda, sa võid ju otsa vaadata ja mööda tuba käia ja tunnetada, aga sa ei tea kindlalt, kuni teine pole ütelnud, mis temaga on, mida ta konkreetsest situatsioonist mõtleb ja tunneb. Õppige oma tundeid ja mõtteid sõnadesse panema ja neid välja ütlema, vastastikku.
Hullemaks ju minna ei saa?
Teemaalgataja,ma ei oska küll nõu anda,aga äkki lohutav on seegi,et on teisigi samas olukorras.
Minu erinevus on see,et meil on 2 last ja mehel on diagnoositud depressioon,seega tema meeleolu muutused ongi seinast seina,kuid siiani olen/oleme nendest üle saanud,eks rohkem muidugi sellepärast,et mina olen leplik ja süüdistused/valu alla neelanud. Paar päeva tagasi aga pöördus kõik pea peale. Mees väitis,et on väsinud olemast lapsehoidja,et koguaeg peab tema dikteerima ja kõike tegema (täpsustan: mees on kodune,mina käin tööl,hoolitsen laste eest,kodu eest,pere koos hoidmise eest). Et tema on väsinud ja tahab olla üksi,et meie suhtes on hetkel seisak. Kaua see seisak kestab,mis põhjusel ja kas üldse midagi muutub,ta ei osanud vastata. Ma olen täiesti meeleheitel. Temaga rääkida ei saa,siis ärritub… lihtsalt üks “sõrmenips” ja armastatud naisest sai korterikaaslane. Ära ta ei lähe,sest meil on lapsed ja kunagi ta mainis,et kui me peaks lahku minema,siis uut isa ega ema meie lastele ei tule ja tema hakkab väga tihedalt meid külastama. Ise ma ka ära minna ei saa,sest ei ela Eestis ja laste koolis,lasteaias käimisega pole see lihtsalt võimalik ja tutvus ringkonda mul siin pole.
Ma ei tea mida teha,nutt on pidevalt kurgus. Olengi rohkem teises toas laste juures või omaette. Lihtsalt nii valus on.
Ta on sotsiopaat. Tean, mida räägin, mul oli ka selline. Haavu lakun siiamaani. Kusjuures nad ise ei saa aru, mida nad teisele teevad. Päris tõsiselt ei saa aru, tegelikult ka. Ses mõttes pole isegi võimalik neid süüdistada, nad ei tunne süütunnet.
sotsiopaat tunneb süütunnet, psühhopaat on see, kes ei tunne.
ei ole mõeldud norimiseks vaid harimiseks.
https://tervis.postimees.ee/3398053/fakte-psuhhopaatide-kohta-mida-sa-ei-teadnud
https://sobranna.postimees.ee/4068765/kaheksa-marki-et-su-kallim-on-sotsiopaat
aga teemaalgatajale seda, et mõtle, kas tahad tõesti kogu oma elu elada nagu nugadel, et äkki läheb jälle ära ja siis oodata, et äkki ikka tuleb jälle tagasi. aga äkki ei tule?
las läheb ja Sina mitte ära oota vaid mine oma eluga edasi.
kirjutasin selle kommetaari ära ja läksin FB-s ühte gruppi, kuhu värskelt lisati üks uus postitus ja ma ei saa seda siia kopimata jätta, see on täpselt see, mida vaja.
Siin on see küll lahkujale, aga sobib sama hästi ka jääjale.
Lahkudes -minegi!
Ärge jätke võimalusi. Ärge jätke lootust, ärge lõhkuge detailidega seda olukorda veelgi. Ärge kunagi helistage ega kirjutage. Kustutage ära aadress. Ärge pöörake ümber ning ärge naeratage. Ärge jätke võimalust tulla tagasi. Vaadake kogu aeg edasi. Põletage sillad. Või muul juhul -jääge!
Elulife
Tal on vanematel maakodu kus viibib iga nädalavahetus.
Elab ja on seal. Kuskil mujal ei käi, seda ma tean. Alati on olnud aus isegi kui asi väga halb.
Kuskohas ta sul siis käib ja ööbib niimoodi kuu kaupa?
Ha-ha! See on see, mida sa oma armastava südamega tund tahad.
Ööbib ndv? Aga nädala sees?
On aus, isegi, kui asi on VÄGA HALB? Siis on seda jama ju palju teil?
“On pisut kinnisem”, ei tea, kas niiväga on hoidnud ja armastanud, oled leppinud… Kuule, tee silmad lahti! Saada seenele see ärakasutaja ja hakka ise elama!
Oleme mehega 7 aastat koos olnud. On olnud palju ilusaid hetki ja mälestusi. Minu poolt tõeline side. Olen alati armastanud,jumaldanud ja hoidnud seda inimest. Ma ei saaks öelda,et ta mind hoidnud ja armastanud pole, ta ilmselt ongi lihtsalt kinnisem inimene ja ta ei tee tihti armastuse avaldusi.Olen leppinud ja võtnud vastu selle mis ta andnud on. Igati tänulik!
Kaks aastat tagasi mais teatas tema,et enam ei soovi suhtes olla. Lahkus päeva pealt.
Olin meeleheitel esimesed kolm nädalat. Lihtsalt käisin tööl ja peale tööd koju nutma.
Lihtsalt ´´eksisteerisin.´´ Veidi üle kuu aja sain sõnumi,et soovib minuga rääkida.
Tuli koju,rääkisime. Ütles,et sai aru,et ei suuda siiski ilma minuta ja leppisime kokku,et nii enam ei tee, kuna ma sain tõsiselt haiget. Vahepealne aeg on läinud kenasti. Taas palju rõõmu ja armastust. Kuni nüüd taas tuli tema jutuga,et ei soovi enam koos olla kuna ei näe mõtet.(Käitumis muster on sama,eelmine kord lahkudes ütles ka,et ei kavatse tagasi tulla ja oli üldse kõige suhtes ka.oma otustes kindel ja negatiivne.)
Küsisin sellepeale,et mismoodi erineb see olukord eelmisest? Mille peale vastati,et ei erinegi. Ja nüüd ma seisan lihtsalt ja mõtlen kas oodata jälle kuu või kaks,et inimene aru saaks,et me oleme koos ja jääme kokku. Pea on tühi. Mõtteid pole. Vaid nii suur igatsus ja armastus inimese vastu keda pidasin oma ainsaks.
Kas kellegil on ehk sarnaseid olukordi olnud või mida teie teeks armsad naised?
Olen lihtsalt taas pead kaotamas ega tea enam kuhu astuda või seista paigal.
Kujutan ette, et šokk on suur kogu sellest olukorrast aga kui lased inimestel endaga halvasti käituda, siis nad hakkavad arvama, et see ongi normaalne. Kogu kokku oma lugupidamine enda suhtes, löö selg sirgu ja pane oma sõna maksma. Milline see sinu sõna on pead sa ise teadma. Ma saan aru, et on raske, sest tegu on armastatud inimesega aga kõige esimesena peab inimene ennast armastama ja alles siis teisi. Kui mees mõistab sinu armastuse ulatust on tal hea ju iga kord saba sorgu lasta, sest sa andestad talle, sa ju armastad teda. Pean kahjuks tõdema, et ise just lõpetasin suhte, kus mees hakkas endale liiga palju lubama, iga seelik lõi tal ikka kupli korralikult segi. Loomulikult oli raske lahkuda aga seni kuni oled elus on võimalik kõigest üle saada. Kui inimene end ei paranda ja see hakkab korduma, hakkad sina ennast iga kord halvemini tundma ja inimese ning naisena ei jää su enesehinnangust enam midagi järele. Loodan, et sul läheb paremini, sest mina andestasin korduvalt ja tundus, et kõik saab korda aga ei saanud, sama jama hakkas jälle pihta ja ma lihtsalt pesin oma käed sellest lõpuks puhtaks.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
