Olen täielikus paanikas hetkel, arvan, et olen kondoomi kasutades rasedaks jäänud, testi teinud veel pole aga olen selletagi täiesti kindel. Olen abielus ja meil on 2 tütart, 3 ja 7. Leppisime juba ammu mehega kokku, et tahame vaid kahte last ja kolm on meie jaoks liiga palju ja et kui peaks juhtuma, et kaitsevahend veab alt siis ilmselt teeks aborti. Nüüd see siis juhtuski, oleme kasutanud kondoomi 10 aastat ja see pole meid kordagi alt vedanud ja ma ei saa aru, kuidas see nüüd siis juhtus, katki ei läinud, aegunud ei olnud, olen hämmingus ja shokis. Arvasin küll, et kui peaksin planeerimatult rasedaks jääma siis ma ei saaks seda last aga nüüd, kus ma olen selles olukorras tunnen, et ma tahan seda last, ei kujutaks ette, et lähen aborti tegema. Pole mehele veel rääkinud, kardan ta reaktsiooni, olen enam kui kindel, et ta soovib aborti. Mida ma siis teen? Läheme lahku ja lõhume perekonna? Aga vastumeelselt ju ka aborti ei tee? Olen nii endast väljas ja hetkel tundub, et häid lahendusi ei ole. Meie suhe on muidu tugev ja majanduslikult saaksime 3 lapsega hakkama aga ma tunnen oma meest ja ma ei usu ealeski, et ta seda last soovib. On keegi sellises olukorras olnud, mis sai?
Teema: Mida teie teeksite minu asemel?
Ma arvan, et esimese sammuna pead siiski mehega rääkima, aga alles siis, kui rasedus on kinnitust leidnud. Võib ka nüüd, et kahtlustad, et oled ja selgitad, miks nii arvad, näiteks, et teatud lõhnad ajavad südame pahaks vms.
Aga miks inimene piinab end nii? Krutib end üles ilma kindlalt teadmata. Millal oli vahekord, millal viimased päevad?
Kommentaar eemaldatud.
3.2. Vältida tuleb pahatahtliku ja halvustava arutelu algatamist ning jätkamist.
Perekooli Moderaator
Olen täielikus paanikas hetkel, arvan, et olen kondoomi kasutades rasedaks jäänud, testi teinud veel pole aga olen selletagi täiesti kindel. Olen abielus ja meil on 2 tütart, 3 ja 7. Leppisime juba ammu mehega kokku, et tahame vaid kahte last ja kolm on meie jaoks liiga palju ja et kui peaks juhtuma, et kaitsevahend veab alt siis ilmselt teeks aborti. Nüüd see siis juhtuski, oleme kasutanud kondoomi 10 aastat ja see pole meid kordagi alt vedanud ja ma ei saa aru, kuidas see nüüd siis juhtus, katki ei läinud, aegunud ei olnud, olen hämmingus ja shokis. Arvasin küll, et kui peaksin planeerimatult rasedaks jääma siis ma ei saaks seda last aga nüüd, kus ma olen selles olukorras tunnen, et ma tahan seda last, ei kujutaks ette, et lähen aborti tegema. Pole mehele veel rääkinud, kardan ta reaktsiooni, olen enam kui kindel, et ta soovib aborti. Mida ma siis teen? Läheme lahku ja lõhume perekonna? Aga vastumeelselt ju ka aborti ei tee? Olen nii endast väljas ja hetkel tundub, et häid lahendusi ei ole. Meie suhe on muidu tugev ja majanduslikult saaksime 3 lapsega hakkama aga ma tunnen oma meest ja ma ei usu ealeski, et ta seda last soovib. On keegi sellises olukorras olnud, mis sai?
Selle jaoks on SOS pillid
Mina sinu asemel
1) teeksin rasedustesti
Päriselt, test on vajalik, isegi kui oled varem rase olnud. Ja kui test on negatiivne, siis kohe arstile kurtma sümptomeid, mis sind kahtlustama panid.
2) räägiksin mehele
Räägiks ära, et oled rase (pärast testi tegemist!!) ja su tunded on segased, et tead, et te ei tahtnud kolmandat last, aga nüüd sellised ja sellised tunded. Ja siis vaatad, mida ta ütleb ja kuidas reageerib. Teil mõlemal peab olema veidigi aega, et seda kõike seedida.
3) lähtuvalt mehe reaktsioonist vaataks edasi, AGA seda ei ole mõtet teha enne esimest 2 sammu.
Ma räägin ju, et kondoom ei purunenud, miks ma neid sos pille oleks pidanud võtma? Me ei saanud midagi aru, et oleks valesti läinud.
Küsin veelkord – miks Sa meest kardad?
Kommentaar eemaldatud.
Ei ole 10 aasta jooksul olnud ühtegi kõrvalsuhet. Kardan, sest arvan, et ta soovib aborti aga ma tunnen, et ei suudaks seda teha. Jah ma tean, et kondoomiga ei jääda rasedaks, me alguses alati teeme ilma ja siis paneme kondoomi peale, 10 aasta jooksul on see toiminud.
Kui alguses ilma teete, ei ole poole pealt ka mõtet seda enam peale tõmmata. Oled Sa ikka kindlas suhtes kahe lapse ema?
Kommentaar eemaldatud.
Ei ole 10 aasta jooksul olnud ühtegi kõrvalsuhet. Kardan, sest arvan, et ta soovib aborti aga ma tunnen, et ei suudaks seda teha. Jah ma tean, et kondoomiga ei jääda rasedaks, me alguses alati teeme ilma ja siis paneme kondoomi peale, 10 aasta jooksul on see toiminud.
Päriselt? Ok…
Aga tee palun test. Mul on tunne, et sa naudid pigem enese piinamist ja soovid tähelepanu.
Tegin ara testi, olin juba mitu paeva tagasi valmis ostnud aga ei julenud teha enne ja nagu arvasin kindlalt positiivne.
Nüüd siis õhtul mehega jutuajamine. Ära karda selle tulemust, sul ei ole vaja kolm sammu ette mõelda, et mis saab siis kui. Võta üks samm korraga. Praegu on järgmine samm mehega rääkida.
Ja räägi ausalt oma tunnetest, segadusest, hirmust. Anna mehele aega seedida asja päev-paar ja siis rääkige uuesti, mis variandid on.
Ja siis tuled ja küsid, et mis edasi. Praegu pole vaja ette mõelda, sest sul pole põhilist infot – mehe suhtumist.
Ma loodan, et seda teemat loevad mõned teised naised ka kes nii “kindlal” meetodil kondoomi kasutavad. See on hämmastavalt sage. Tõesti – mis tast siis poolepealtki peale panna kui juba alguses ilma teha.
Ma loodan, et seda teemat loevad mõned teised naised ka kes nii “kindlal” meetodil kondoomi kasutavad. See on hämmastavalt sage. Tõesti – mis tast siis poolepealtki peale panna kui juba alguses ilma teha.
Ja kui mees päris teiselt planeedilt pärit pole, siis ta on ise ka viimased 10 aastat aru saanud, et iga hetk võib uuesti isaks saada sellist meetodit kasutada. Seega kui üllatunud ta ikka olla saab.
Jah ma tean, et kondoomiga ei jääda rasedaks, me alguses alati teeme ilma ja siis paneme kondoomi peale, 10 aasta jooksul on see toiminud.
Appi!
Selle asemel, et spiraal panna viitsib keegi lollustega tegeleda?
+ äkki tuleb poiss, aga 3 tütart oleks ka vägev
+ hakkad saama lastetoetust 500
Mina sünnitaks. Kolm pole kuus. Pärast mahasaamist steriliseeriks
Jah ma tean, et kondoomiga ei jääda rasedaks, me alguses alati teeme ilma ja siis paneme kondoomi peale, 10 aasta jooksul on see toiminud.
Appi!
Selle asemel, et spiraal panna viitsib keegi lollustega tegeleda?
Kahjuks pole kondoomist paremat varianti leidnud, parast esimest last panin spiraali ja see muutis mu tsukli nii vererohkeks et mul tekkis tugev aneemia, lisaks kestsid paevad 10 paeva ja meeletud valud seega pidin laskma eemaldada, koigile kahjuks ei sobi ja hormonaalseid vahendeid ei saa samuti kasutada sest mul on nooruses olnud hormonaalsed probleemid ja arst keelas ara. Mis siis alles jaab? Kondoom!
Arstid ei saa midagi ära keelata vaid saavad soovitada. Enne kondoomi kasutamist on jah teinekord hea teha endale selgeks kuidas kondoomi õigesti kasutada.
Hea, et veel perekoolis kirjutamise vahel jõudsid rasedustesti ära teha – kuigi seda jah soovitatakse teha hommikul.
Olen täielikus paanikas hetkel, arvan, et olen kondoomi kasutades rasedaks jäänud, testi teinud veel pole aga olen selletagi täiesti kindel. Olen abielus ja meil on 2 tütart, 3 ja 7. Leppisime juba ammu mehega kokku, et tahame vaid kahte last ja kolm on meie jaoks liiga palju ja et kui peaks juhtuma, et kaitsevahend veab alt siis ilmselt teeks aborti. Nüüd see siis juhtuski, oleme kasutanud kondoomi 10 aastat ja see pole meid kordagi alt vedanud ja ma ei saa aru, kuidas see nüüd siis juhtus, katki ei läinud, aegunud ei olnud, olen hämmingus ja shokis. Arvasin küll, et kui peaksin planeerimatult rasedaks jääma siis ma ei saaks seda last aga nüüd, kus ma olen selles olukorras tunnen, et ma tahan seda last, ei kujutaks ette, et lähen aborti tegema. Pole mehele veel rääkinud, kardan ta reaktsiooni, olen enam kui kindel, et ta soovib aborti. Mida ma siis teen? Läheme lahku ja lõhume perekonna? Aga vastumeelselt ju ka aborti ei tee? Olen nii endast väljas ja hetkel tundub, et häid lahendusi ei ole. Meie suhe on muidu tugev ja majanduslikult saaksime 3 lapsega hakkama aga ma tunnen oma meest ja ma ei usu ealeski, et ta seda last soovib. On keegi sellises olukorras olnud, mis sai?
1) Teeksin aborti. Teil oli kokkulepe, et 2 last, seega mida siin arutadagi on? Mehele räägiksin, et nii on kahjuks juhtunud, aga ei sunniks talle mingit last peale. Kokkulepe oli kokkulepe ja siiani oled ka kindel olnud, et kui vahend veab alt, teeksid aborti. Miks sa nüüd siis oma arvamust muudad? Üsna debiilne arvamus, et mina sünnitan, kasvõi isegi siis kui me peaks lahku minema. Sünnita kui tahad, aga ära siis palun mehelt elatist nõua, ka mitte nende kahe olemasoleva lapse eest. Sul pole mingit õigust mehe elu ära rikkuda.
2) Kasutaks mingeid normaalseid rasestumisvastaseid vahendeid. Mis vahend see kondoom on? Püsisuhtes??? Jutt, et spiraaliga vererohked päevad- no ja siis? Mingi aja on jah vererohkemad ja siis läheb normaalsemaks.
Siin võtavad nüüd sõnad teiste elude üle otsustajad. Ta ei taha teha aborti, sest tal on süda sees. Kümme aastat tagasi tehtud kokkulepped ei päde. Astu dialoogi oma mehega, Teie olete pere. Koos võtate otsuse vastu. Aborti ta nõuda ei saa. Selle järgi lähete siis edaspidi perena laiali. Eelmise käo alimentide mittenõudmise nõue on sulaselge lollus+provo. Seda tüüpi inimesed naudiksid ka linna keskväljakul ülespoomist või peade maharaiumist, kui oleks keskaeg. Jumalale tänu, pole keskaeg. Aga vaimsed pervod on ikka olemas.
Kondoom sellisel viisil, poole akti pealt, ilmselgelt oma eesmärki ei täida, seda võiks ikka tänapäeval kõik teada. Seega on mees selles raseduses sama palju asjaosaline, kui sina. Räägi talle nüüd ilusti ära, ega enam ei ole midagi teha. Ja peale kolmandat last tuleks siis emmal-kummal steriliseerimine ette võtta.
Ja peadki olema mõnes mõttes egoist. Neid ups-lapsi ikka sünnib. Ei tea kedagi, kes kahetseks. Niikuinii on uuringud jne ees, võid olla fakti ees, et PEAD katkestama.
Kas Teie pere majanduslik seis on nii vilets, et oled sunnitud aborti tegema? Kas olemasolevad lapsed on nii vastikud pärdikud, et kolmas selline oleks katastroof? Mõtle suts võimendet mustrites ja välista täielik nõmedus. Aga jh, kondoomi kasutamises oled rumal küll, möönan.
Ja MIS tegelikult selles loos RIKUB lootusetult Su mehe elu? Rikkumine on toimunud seega juba nüüd, kahe lapse tegemisega. Kui ta mõtleb sellises võtmes, siis Te koos niikuini ei jätka. Kannad ja sünnitad ju sina. Jah, koolitate küll ühiselt, loodan, aga… see on mägede taga värk.
Aborti ei teeks, kui suhe on tugev, suudaksin mehe ümberveenda. Samas kui mees nõuaks minu lapse tapmist – siis ei oleks ta ka minu mees. Ok, meil oli korraks sama teema, olime kaitsmata vahekorras (just oli spiraal väljavõetud ja uut veel ei pandud, võtsime riski, arvasin, et ohutu aeg ja vanust ka juba-41) ja ups rasedaks. Kui mees pakkus aborti, siis küsisin ka ta tahab näha, kuidas laps tükk haaval välja tõmmatakse, et temal on lihtne otsustada, aga mina pean selle nii füüsiliselt, kui emotsionaalselt üleelama.
Ühesõnaga on meil nüüd tore tütretirts ja mees on korra ka öelnud, et abort oleks olnud meeletu viga, aga sel hetkel ei mõelnud ta üldse lapsest selliselt nagu mõtlesin mina naisena.
Mina olen samasugune, et kahtlen ja kõhklen, kui mees ei taha, kaaluks aborti jne. Aga olen teiste pealt näinud, et hästi elavad ikka pigem teerullid. Tahan last, teen. Kui mees algul ei taha, mis siis. Kui laps on olemas, ilmselt lepib ja mõtleb ümber. Olen küll ja küll selliseid naisi näinud ja neil läheb väga hästi.
Täiesti ok on ümber mõelda. Sa ei pea tundma end süüdi et kunagi hüpoteetiliselt arutasite, et rohkem lapsi ei saa. Nüüd on olukord käes ja tunded võivad muutuda. Muidugi ei saa nõuda mehelt sama, aga inimesed ikka arenevad reageerivad jne.
Kas steriliseerimist ei arutanud omavahel enne variandina? Kui rohkem lapsi ei taha, on see ainus kaitse.
Kui mina tahaksin seda last saada, siis ma saaksin selle lapse, mingi mees ei tule mulle ütlema, et nüüd teed aborti.
Ennem läheksin mehest lahku ja sünnitaksin selle lapse üksi, elaksin edasi üksikemana, kui et vastu enda tahtmist aborti teeksin. Selline asi paneb ikka jõhkra põntsu nii vaimsele kui hingelisele poolele.
