Teema: Mida ütleksite lapsele?

kui räägid lapsele isast halvasti, näiteks nimetad teda jobuks, oled ise samasugune nagu lapse isa.

pigem räägi nii nagu asjad on, ilma emotsioonideta. siis annad lapsele õiguse ise otsustada, mida ta oma isast arvab.. ilma sinu mõjutusteta.

kunagi kuulsin, kuidas üks lahutatud ema üritas oma pojale selgeks teha, et viimase isa on siga ning ei taha poega enda juurde, pole kunagi tahtnud. vot seda oli kõrvalt valus kuulata, sest laps ise tahtis isa juurde väga.

Minu lapse isa pole lapsest kunagi hoolinud, ka siismitte, kui veel koos elasime. Nüüd on ta seda ka ise välja öeldes tunnistanud, et ei hooli. Laps juba suur, 13. Olen talle ausalt rääkinud, kuidas isa temaga käitus, kui ta veel pisike oli. ta on kunagi pealt kuulnud, kui olen oma õega seda meest kirunud.Samas laps kaitseb oma isa, et ma tema pale tige ei oleks jne( ka elatise teemal). Ilmselt ta kaitseb isa, sest keegi teine seda ei tee. Ma ei ole enam lapse kuuldes seda meest kirunud, lapsega rääkides ei ütle, et sinu isa, vaid nimetan nimepidi.

Ja ütlesin lapsele ka, kuidas mees tunnistas, et tal lapsest suva. Seda selleks, et kui kunagi mees avastab, et tal oleks kasulik oma lapsega suhelda( justnimelt selline mees ongi, et laps võib tema arvates kunagi kasulikuks osutuda), siis ei saa ta lihtsalt last tõmmata. Või kui saab, siis olen vähemalt last hoiatanud. Kuidagi ei taha, et ta kunagi pettuma peaks, aga ega ma ei saa ka teda sellest säästa- need saavad olema tema õppetunnid.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Minu lapse isa pole lapsest kunagi hoolinud, ka siismitte, kui veel koos elasime. Nüüd on ta seda ka ise välja öeldes tunnistanud, et ei hooli. Laps juba suur, 13. Olen talle ausalt rääkinud, kuidas isa temaga käitus, kui ta veel pisike oli. ta on kunagi pealt kuulnud, kui olen oma õega seda meest kirunud.Samas laps kaitseb oma isa, et ma tema pale tige ei oleks jne( ka elatise teemal). Ilmselt ta kaitseb isa, sest keegi teine seda ei tee. Ma ei ole enam lapse kuuldes seda meest kirunud, lapsega rääkides ei ütle, et sinu isa, vaid nimetan nimepidi.

Ja ütlesin lapsele ka, kuidas mees tunnistas, et tal lapsest suva. Seda selleks, et kui kunagi mees avastab, et tal oleks kasulik oma lapsega suhelda( justnimelt selline mees ongi, et laps võib tema arvates kunagi kasulikuks osutuda), siis ei saa ta lihtsalt last tõmmata. Või kui saab, siis olen vähemalt last hoiatanud. Kuidagi ei taha, et ta kunagi pettuma peaks, aga ega ma ei saa ka teda sellest säästa- need saavad olema tema õppetunnid. [/tsitaat]

No minu ema andis mulle ja vennale ka üsna samasuguseid õppetunde.
Tulemuseks- isal on hoolivad järeltulijate põlvkonnad olemas, ema seda enda kohta öelda ei saa, et tema lapsed temast suurt peavad ja külas käivad.
Ta lihtsalt on seal kusagil jah.
Vaata ette lapsele kalli inimese tõrvamisega, olgu sul tegelikult või 1000 korda õigus, pärast ei puhasta sa ennast sellest pigist puhtaks mida teisele kaela valasid.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

No minu ema andis mulle ja vennale ka üsna samasuguseid õppetunde.
Tulemuseks- isal on hoolivad järeltulijate põlvkonnad olemas, ema seda enda kohta öelda ei saa, et tema lapsed temast suurt peavad ja külas käivad.
Ta lihtsalt on seal kusagil jah.
Vaata ette lapsele kalli inimese tõrvamisega, olgu sul tegelikult või 1000 korda õigus, pärast ei puhasta sa ennast sellest pigist puhtaks mida teisele kaela valasid.
[/tsitaat]

Sorry, aga sa oled lihtsalt sitt laps siis, kui oled põhimõtteliselt hüljanud inimese, kes sind üksi üles kasvatas, ja samas suhtled rõõmsalt inimesega, kes ei vaevunud teid toetama.

Inimesed ei ole ideaalsed, kuigi miskipärast seda emadelt alati nõutakse. Emad on ka inimesed, ka nemad saavad haiget ja tihti üritavad nad lapsi omal moel selle valu eest kaitsta.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Tänan hoiatuse eest, nüüd siis üritan last kasvatada ka nii, et ta oskaks hinnata tõelisi väärtusi nagu inimesi, kes alati olemas on olnud.

Kas emaga mitte suhtlemisel on ka muu tagapõhi peale isast ausalt rääkimise? Kui jah, siis on hoopis teine asi, aga kui ei, siis tõesti- vähe napakad lapsed olete tal sel juhul.[/tsitaat]

Loomulikult, et suhted emaga täiskasvanu eas nullilähedased, on põhjustatud väga-väga paljudest traumeerivatest erinevatest tahkudest.
Isa vastu üles ässitamine ja kõntsaga loopimine on vaid üks väike osa neist, kuid see ei ole vähem haiget teinud või halvemini meeles (ja tunded mis tol püha tõe rääkimise ajal-milline su isa ikka TEGELIKULT on, minus tekkisid) kui kõik muu räige, alandav ja kohati ebainimlik.
Mingil ajaperioodil saavutas ema oma tahtmise- 15- aastaselt põhikooli lõpetades olin nii üles keeratud, et teatasin suure suuga- isa ma oma lõpetamisel näha ei taha.
Isa kannatas kõik välja, ootas kuni ma täiskasvanuks sain ja oma peaga mõtlema hakkasin. Seda on ta hiljem rääkinud, et valus oli küll, aga targem oli oodata kuni mu enda silmad lahti lähevad kui et püüda mu poolehoidu manipuleerimisega ja oma tõega ema kohta saavutama hakata. Isa jäi härrasmeheks,
ema tegi endale korvamatut kahju oma nn tõe lõputu kuulutamisega.
Aga aitäh, et sa küsimisega täpsustada märkasid oma valmis konservtõega lajatamise asemel, nagu alatihti ja ka ülevalpool tavaks:)

Alla 10a lapsele ütleksin, et isa on reisil vms, ei pea õigeks nii väikest \”tõega\” koormata, minule räägiti lapsest saadik, et kui paha ikka emme ja kui paha issi(vastastikku vanemad).

Kui üle 10a, räägiksin ilma igasuguse süüdistusnoodita hääles loo ära, nagu on.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]kui räägid lapsele isast halvasti, näiteks nimetad teda jobuks, oled ise samasugune nagu lapse isa.

pigem räägi nii nagu asjad on, ilma emotsioonideta. siis annad lapsele õiguse ise otsustada, mida ta oma isast arvab.. ilma sinu mõjutusteta.

kunagi kuulsin, kuidas üks lahutatud ema üritas oma pojale selgeks teha, et viimase isa on siga ning ei taha poega enda juurde, pole kunagi tahtnud. vot seda oli kõrvalt valus kuulata, sest laps ise tahtis isa juurde väga.[/tsitaat]
kui see isa tõepoolest ei tahtnud last enda juurde, siis mida oleks ema pidanud tema käitumise kohta ütlema lapsele, kes tahab väga isa juurde minna? Mida?

Lapsel on üdini vaja teada, et ta on armastatud ja hoitud mõlema vanema poolt, tuleviku enesekindlus ja tasakaalukus on selle teadmisega vältimatult seotud.
Mina valetaks ja püüaks isa näidata paremas valguses kui ma ise temast tegelikult arvan.
Lapse hingelise terviklikuse nimel.

11-aastasele räägiksin (rääkisin) täpselt nii nagu asi on. 10-sena jätsin mõned seigad välja (kriminaalsed), olude sunnil (kriminaali enda poolt loodud) aga olen pidanud vajalikuks neid nüüd mõni aasta hiljem siiski lapsele rääkida. leian, et nii suurel lapsel on piisavalt mõistust ja õigus teada, milline tont tema ellu või sellest välja tikub. ei ole nii, et \”isa\” tuleb 2-aastasele lapsele järele alkolehasena ja tahab temaga veel sõitma minna, et ollakse korduvalt kohtu all, ei maksta aastaid sentigi jja ema peaks lapsele rääkima, et see inimene on tegelikult hea ja armastav isa, lihtsalt… hetkel ei ole sa tema prioriteet (ilmselt oled siis kui ta vana ja nõrgana kuskil hoolt vajab.)

[small]kirke31 kirjutas:[/small]
[tsitaat]Mina soovitan elatusraha mitte maksvatelt ja lapsest mitte hoolivatelt isadelt ka isaõigused ära võtta, et laps ei peaks neid kunagi hooldama ja aitama hakkama.[/tsitaat]

soovitus küll hea, kuid kahjuks e ole see nii lihtne. elatusraha mittemaksmine ei ole vanemlike õiguste äravõtmiseks piisav alus.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Kust sa nii enesekindlateks väideteks aluse võtad, et
1. isa ei toetanud
2 ema üksi kasvatas
3, ma ema lausa hüljanud olen
4. et isa vastu üles keeramine oli mu lapsepõlve ainuke räige kogemus?

Miks sa räägid ja mõistad kohut olukorra üle mida kirjeldatud ei olnud ja mida olemaski ei olnud?

[/tsitaat]

Inimesed peaksid õppima end väljendama, siis juhtub tunduvalt vähem seda, et neid valesti mõistetakse. Kui sa ütled, et \”minu ema andis mulle samasuguseid õppetunde – nüüd mu ema lihtsalt on seal kuskil\”, loeb igaüks siit välja a) et emaga ei suhelda ja b) et A on otseselt tingitud lause esimesest poolest. Julgeksin isegi väita, et see mulje on tahtlikult jäetud, sest vastasel juhul oleks kohe toodud ka mingit lisainfot, sest praegu anti kommentaaris selgelt mõista, et see mittesuhtlemine on tingitud just mainitud faktoritest (mitte veel sajast asjast, millest lihtsalt rääkida ei viitsita).

Seda, et isa ei toetanud ja et ema kriitika oli asjakohane, eeldasin selle pärast, et just sellisest olukorrast räägib teemaalgatus ja ma ei eeldanud, et keegi hakkab täiesti suvalist asjasse mitte puutuvat juttu ajama, nagu Perekoolis \”alatihti ja ka ülevalpool tavaks\”.

Sellistel puhukudel imestan ma alati – võibolla naiivselt – et miks ema ei soovita lapsel ise sõbralikult isa käest küsida, miks isa teda rahaga ei aita. et \”kõigi teiste laste isad aitavad\” (teate ju küll seda \”kõigil teistel lastel on tossud/aiföönid/krtteabmiseveel).

Minu arvates see ei ole lapse teerulli alla viskamine. Lapsel oleks lihtsalt *endal* võimalus teada saada, mida isa ütleb, ilma et ema paneks ennast kummagi poole ette filtriks/kaitsjaks.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Oi, ei , mis traumad, sitt laps olin, küll Rebasemaie jube teab:)
Aga miks võtta sihtmärgiks keegi, kes leiab, et ei maksa lapse suurt usku teise lapsevanema sisse purustada,vaid pigem aidata usku hoida, sest alasti tõde teeb lapsele liiga palju haiget ja võib purustajale üldse mitte oodatud järelmõjudega olla?
Miks selle seisukohaga vaidlemise asemel hakata seisukoha kandjat ründama , sõimama ja mõtetuid oletusi tegema?
Mis vahet on, mis surmapattude pärast konkreetselt minu ema minu isa halvustas. Oluline oli, et ta tegi seda aga ei oleks pidanud. See sapp, mida teise inimese vastu õhutad, tikub endale kätte tulema, selles oli mu jutu mõte, aga liiga keeruline ilmselt.
[/tsitaat]
lapse usku lapsevanemasse? lapsevanem ei ole jõuluvana, et temasse uskuma ja lootma peab. Lapsevanema tugi oma lapsele on elementaarne inimõigus, mida laps ei pea lootma ega uskuma, vaid mis peaks olema reaalsus. Kui reaalsus on teine, siis tuleb laps sellega ka kurssi viia. See ei ole mingi muinasmaailm, vaid lapse enda reaalne elu.

Pool, õigemini 9/10 juttu jäi rääkimata, sest see oli EBAOLULINE.
Oluline oli kuidas ja mida rääkida lapsele, kui isa temaga inetult käitub.
Ma olen ikkagi seisukohal, et teise lapsevanema bläkke tuleks lapse hingehoiu nimel püüda võimalikult pehmendada ja lasta tal aegamööda ja ise oma suhtumiseni jõuda.
Ma üldiselt ei arva jänkide filmidest suurt midagi, aga juba ammu olen tähele pannud, ilmselt enda kogemusest lähtuvalt, et sealsed lahku läinud pered vähemalt filmides, s.o ideaalis, lõpetavad omavahelise kraaklemise kohe kui laps teisele vanemale üle andmisel simapiirile ilmub ja lapsele jäetakse alati alles teadmine- mõlemad vanemad on head ja armastavad.
Seda on lapsel vaja teada isegi siis kui see tegelikult nii ei ole.
Ja.. lapsevanemate lahku minemisel süüdistab laps selles ennast nagunii, alati.
Üks esimese asjana ongi lapsel selline arusaam vaja maha võtta, edasi aidata säilitada rapitud turvatunnet kinnitusega mõlema vanema väärtuslikuse kohta.
Isegi kui see nii ei ole.
Kas just otsesõnu valetada vaja, aga pehmendada nii palju kui võimalik-seda kindlasti .