Esileht Koolilaps Mida ütleksite oma lapse kiusajale kiusamise lõpetamiseks?

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 42 )

Teema: Mida ütleksite oma lapse kiusajale kiusamise lõpetamiseks?

Postitas:
Simone2

Hüpoteetiline olukord – kui teie laps kannataks koolikiusamise all ja ainus võimalus kiusamise lõpetamiseks oleks kiusajaga otse rääkimine, siis mida te talle ütleksite?

 

+1
0
Please wait...
Kommentaarist on juba teavitatud
Postitas:
km70

Minu ütlemine ei muudaks midagi. Kiusatav ise peab ütlema. Seega ei ütleks ma midagi.

+6
-24
Please wait...

Postitas:
semikonduktor

ähvardaks väga kurjalt.  hiljuti oli teise klassi pojaga see teema – helistasin kaks kiusajat läbi, olin väga kuri ja ähvardasin. asi ei kordunud.

ise olen kunagi kiusanud, lõpetasin, kui ema kurjalt sekkus.

ninnu-nännu unustage ära.

jaksu ja meelekindlust!

<iframe id=”fskey-iframe” class=”fskey-autofill-dlg” style=”display: none;” sandbox=”allow-same-origin”></iframe>

+29
-2
Please wait...

Postitas:
Simone2

ähvardaks väga kurjalt. hiljuti oli teise klassi pojaga see teema – helistasin kaks kiusajat läbi, olin väga kuri ja ähvardasin. asi ei kordunud.

ise olen kunagi kiusanud, lõpetasin, kui ema kurjalt sekkus.

ninnu-nännu unustage ära.

jaksu ja meelekindlust!

<iframe id=”fskey-iframe” class=”fskey-autofill-dlg” style=”display: none;” sandbox=”allow-same-origin”></iframe>

Millega sa ähvardasid?

+5
0
Please wait...

Postitas:
triin265

Silmast silma vestlus mõjuks kahtlemata palju paremini. Usun, et enamus kiusajaid lööks juba sellest vedelaks, kui satud nendega nende jaoks ootamatult kokku, vaatad neile otse silma ja ütled midagi rahulikul, kuid resoluutsel toonil. Sellisel juhul ei ole mingit ähvardamist vajagi. Piisab sellest, kui nad saavad aru, et kiusatava vanem (ja ehk keegi veel) teab asjast ja on vajadusel valmis tegutsema…

Mul endal oli kord lapsega selline juhus. Mul on puudega laps. Sõitsime linnaliini bussis. Peale tulid kaks tema koolivenda, kes teadsid, et ta on teistmoodi laps. Me ei olnud lapsega koos, vaid mina istusin ja laps seisis kuskil natukene eemal. Poisid hakkasid minu last norima. Ma kohe ei sekkunud, vaid lihtsalt jälgisin, mis edasi saab. Ehkki buss oli üsna täis, siis mitte keegi täiskasvanutest ei sekkunud. Norimine kestis ja minu laps seisis õnnetu näoga, kuid midagi vastu ei öelnud ega teinud. Kui asi hakkas juba üle piiri minema, siis tõusin ja koputasin ühele poisile õla peale ja küsisin üsna range näoga: “Mis toimub?”. Selle peale ehmusid mõlemad poisid nii ära, et vajusid tibatillukeseks ja silmis oli suur häbi. Ja järgmises peatuses kadusid bussist. Tegemist oli ca 11-12-aastastega. Minu sellisest sekkumisest täiesti piisas. Ei pidanud neid ähvardama ega midagi.

Eks see sõltub ka kiusaja tegelikust loomusest ja vanusest, kas ja kuidas korrale kutsumine mõjub. Mõni Puiatu kandidaat vast ei allu politseilegi, rääkimata siis kiusaja vanematele või õpetajale.

+32
-3
Please wait...

Postitas:
Amyrac

Tegemist oli ca 11-12-aastastega. Minu sellisest sekkumisest täiesti piisas. Ei pidanud neid ähvardama ega midagi.

Kas sa olid juba sündides nii lihtsameelne või arenensid selliseks nüüd viimasel, lumehelbekeste ajal?

Sellest piisas vaid korraks, sa naiivitar, et poisid minema jookseks. Hiljem on sellised kohe tagasi, kui sinusugust parasjagu platsis pole.

Aga mida mina hüpoteetiliselt ütleks?

Ei tea, hüpoteetikas ma pole nii tugev kui reaalses elus. Kus ma andsin kodanikuhakatistele lihtsalt teada, et kui selline asi peaks minu lapsega korduma, siis murran neil kaela- või mõne muu luu ja … sinnapaika see asi jäi.
Eks ilmselt alul nad minestasid ise, siis minestasid nende vanemad, kui sellest kuulsid jne. Aga keegi politseile avaldust teha ei julgenud ja kiusamine katkes nagu noaga lõigatult.

+13
-20
Please wait...

Postitas:
Agathe

Oleneb mitmest asjaolust. Näiteks laste vanusest ja sellest, milles väljendub kiusamine.

Mul on palju lapsi ja ka mitu lapselast, kirjutada saan oma kogemustest – minu laste seas on tagasihoidlikmaid ja introverte, aga nad kõik on suure lugemuse tõttu olnud juba algklasssidest päris sõnaosavad. Aga kui kiusatakse, siis õiged sõnad muidugi sageli pähe ei tule – nagu täiskasvanutelgi.

1. Tänapäeval peavad paljud teismelised kiusamiseks juba seda, kui näiteks klassiõde teda sünnipäevale (niisama külla, väikesele matkale, jalutama – kuhu iganes) ei kutsu, kutsub aga suure hulga teisi. Ja näiteks sageli ning minu laps peaks end kõrvalejäetuks.

SEE ei ole kiusamine. Inimesel on õigus kutsuda külla ainult neid inimesi, keda ta soovib. Ka teismelisel on see õigus. Kui minu laps olnuks seetõttu õnnetu, olnuks mul väga vaja temaga rääkida. Just lapse endaga, mitte “kiusajaga”. Kui hakkaksin süüdistama seda peokorraldajat last, kasvataksin omast lapsest senisest veel hullema lumehelbekese. Peame arutama asja kohe mitmest aspektist – kas üldse peaks midagi tegema, kas need koosolemised on seda väärt, et üldse soovida seal olla. Kui tõesti ikka väga tahta minna, mida teha, et see hale nurumine poleks. Millist kuvandit endast jätta, kuidas reageerida, kui neist kokkusaamistest räägitakse. Kõik tuleb rahulikult lapsega läbi arutada.

2. Last narritakse-sõimatakse koledate sõnadega. Samuti rääkida lapsega. Mina ei raiskaks minutitki mingi olematu koduse kasvatusega nolgi peale. Oleneb lapse vanusest, aga seal 11-16 aastasega ma ilmselt võtaksin ette mõned sõnaraamatud ja mängu korras valmistaksime talle ette mõned sellised laused, mida vastu öelda. Millest kiusaja aga aru ei saa, aimab vaid seda, et öeldi midagi, mis on ilmselt solvav ja kauge kaarega üle tema pea. Kuna ta aga aru ei saa, siis ta ei saa riskida, et naer pöördub hoopis tema vastu. Nähtud palju – palju kordi.
Ma ei unusta iial, kui 6. klassis üks poiss meil kiusas üsna uut klassivenda, kutsudes teda tatikolliks ja sitajunniks(!). Kiusatav küsis surmrahulikult sellelt kiusajalt: “Anna lühike sünopsis, kas su lobotoomia tegi mõni profaan kirkaga? Resultaat vist ei rahulda meedikuid?”. Kohe sekundiga see ei mõjunud, aga järgmisel päeval juba tuli see kiusaja ise külg ees juttu rääkima.

3. Last lüüakse ja/või rikutakse tema vara.

See on ainus juhus, kus ma räägiksin selle lapse vanematega. Kui mu lapsele kätega kallale tuldaks.

KUI aga ma juhuslikult kohtuksin ka selle lapsega ja ütleme, et ta oleks ikka teismeline, siis jah, ma küsiksin tema käest, kas ta pole mõelnud minna koolivaheaegadel Lottemaal tuuleveskit mängima. Peaks sobima sulle – seal on ka nii, et käed käivad kiiremini kui mõte töötab. Või kas seda mõtet pea sees üldse ongi, igatahes anded klapivad ja kopikas kukub. Lihttöö varajane harjumus kulub ka vanglas või mis iganes sinust elus saab, ära.

Midagi karjuma ma ei hakka. Ähvardama – no ei. Ma pole mingi endine vabakäiguvang või mudaklassi väljalase, kes ähvardab füüsilise vägivallaga.

Annuse või kaksteist irooniat panen sisse küll. Kogemust, et keegi lõhub minu lapse asju nimelt, ei ole. Kogemata – juhtub.

Iga sinika peale kooli ei torma ning kaugeltki ei eelda, et minu oma on alati see süütu pailaps, keda põhjuseta vaenatakse. Kõigepealt kasvatame omad lapsed meeldivateks suhtlejateks, empaatilisteks, huvitavateks inimesteks, lahketeks, enesekehtestamissoskusega ja verbaalselt osavateks. Ning alles siis, kui oleme oma lapse laitmatus käitumises mingis olukorras veendunud, on meil mingigigigi moraalne õigus lennata peale võõrastele lastele ja lapsevanematele.

+14
-20
Please wait...

Postitas:
kata85

<p style=”text-align: left;”>Kui mina sekkuksin, siis last narritaks rohkem. Kui, siis vb räägiks kiusajaga ilusti, et miks kiusab, mitte ei kukuks kohe ähvardama ning õpetaks lapsele kuidas reageerida solvangutele nii, et kiusajal ei ole võimalik kuskilt kinni haarata. Sõbranna lapse pealt tean, et kui kiusaja sai kiusatava käest vastu lõugu kõigi ees, siis asi muutus. Hiljem olid lausa parimad sõbrad.</p>

+2
-12
Please wait...

Postitas:
pritnispeeers

Minu meelest on see paras jama, et tuleks nagu hakata kiusajaga sotsialiseeruma ja kontakteeruma. Kooliolukorras peavad sealsed pedagoogid ja muud töötajad neid olukordi ise nägema, jälgima ja ka ära hoidma. Samahästi võiksin haiglas tohtri ukse taga infarkti saada, aga kuna mul veel vastuvõtuaeg täis pole, siis olen ukse taga külili maas.

Tänapäeval on veel eriti peen lugu, küll on igasugused spetsialistid ja psühholoogid koolides palgal, käitumisprobleemidega lapsed tuleks nende juurde suunata. Mina sattusin kunagi oma lapsi kooli ees oodates olukorrale, kus kaks poissi, võibolla teine-kolmas klass, peksid koolikottidega kolmandat vastu selga, kallasid limonaadi pähe ja krae vahele ning viskasid peos murendatud küpsisepuru(või oli see mingi pirukas või sai…) ohvrile vastu nägu. Ühel sain natist kinni ja tirisin koolimajja, teine sai jooksu. Klassijuhataja läinud, psühholoogi uks kinni(ja telefonile ei vasta), õppealajuhatajat pole hetkel majas, direktor pealinnas. Läks siis järgmine level käiku. Politseinumbril helistades saadeti linnast tegelane välja, see tuli kiiresti, 10 minutiga oli kohal. Ma ei tea, mida see tegi selle poisiga, aga selline kiire ja agressiivne näidispoomine on minu meelest kõige kõvem sõna. Reageerida tuleb kohe, jõuliselt ja ülisuure konkreetsusega. Hiljem olen neid korduvalt näinud ja oskasid vägagi normaalselt käituda.

+37
0
Please wait...

Postitas:
koroonaviirus

Hüpoteetiline olukord – kui teie laps kannataks koolikiusamise all ja ainus võimalus kiusamise lõpetamiseks oleks kiusajaga otse rääkimine, siis mida te talle ütleksite?

Rääkida tuleb kiusaja vanematega. Kui sellest abi pole, siis tuleb kiusaja vanemate mõjutamiseks kasutada midagi enamat kui verbaalne mõjutamine. Kiusamine tuleb lõpetada kõigi võimalike vahendite abil.

+4
-7
Please wait...

Postitas:
tuti helve

Oleneb mitmest asjaolust. Näiteks laste vanusest ja sellest, milles väljendub kiusamine.

Mul on palju lapsi ja ka mitu lapselast, kirjutada saan oma kogemustest – minu laste seas on tagasihoidlikmaid ja introverte, aga nad kõik on suure lugemuse tõttu olnud juba algklasssidest päris sõnaosavad. Aga kui kiusatakse, siis õiged sõnad muidugi sageli pähe ei tule – nagu täiskasvanutelgi.

1. Tänapäeval peavad paljud teismelised kiusamiseks juba seda, kui näiteks klassiõde teda sünnipäevale (niisama külla, väikesele matkale, jalutama – kuhu iganes) ei kutsu, kutsub aga suure hulga teisi. Ja näiteks sageli ning minu laps peaks end kõrvalejäetuks.

SEE ei ole kiusamine. Inimesel on õigus kutsuda külla ainult neid inimesi, keda ta soovib. Ka teismelisel on see õigus. Kui minu laps olnuks seetõttu õnnetu, olnuks mul väga vaja temaga rääkida. Just lapse endaga, mitte “kiusajaga”. Kui hakkaksin süüdistama seda peokorraldajat last, kasvataksin omast lapsest senisest veel hullema lumehelbekese. Peame arutama asja kohe mitmest aspektist – kas üldse peaks midagi tegema, kas need koosolemised on seda väärt, et üldse soovida seal olla. Kui tõesti ikka väga tahta minna, mida teha, et see hale nurumine poleks. Millist kuvandit endast jätta, kuidas reageerida, kui neist kokkusaamistest räägitakse. Kõik tuleb rahulikult lapsega läbi arutada.

2. Last narritakse-sõimatakse koledate sõnadega. Samuti rääkida lapsega. Mina ei raiskaks minutitki mingi olematu koduse kasvatusega nolgi peale. Oleneb lapse vanusest, aga seal 11-16 aastasega ma ilmselt võtaksin ette mõned sõnaraamatud ja mängu korras valmistaksime talle ette mõned sellised laused, mida vastu öelda. Millest kiusaja aga aru ei saa, aimab vaid seda, et öeldi midagi, mis on ilmselt solvav ja kauge kaarega üle tema pea. Kuna ta aga aru ei saa, siis ta ei saa riskida, et naer pöördub hoopis tema vastu. Nähtud palju – palju kordi.

Ma ei unusta iial, kui 6. klassis üks poiss meil kiusas üsna uut klassivenda, kutsudes teda tatikolliks ja sitajunniks(!). Kiusatav küsis surmrahulikult sellelt kiusajalt: “Anna lühike sünopsis, kas su lobotoomia tegi mõni profaan kirkaga? Resultaat vist ei rahulda meedikuid?”. Kohe sekundiga see ei mõjunud, aga järgmisel päeval juba tuli see kiusaja ise külg ees juttu rääkima.

3. Last lüüakse ja/või rikutakse tema vara.

See on ainus juhus, kus ma räägiksin selle lapse vanematega. Kui mu lapsele kätega kallale tuldaks.

KUI aga ma juhuslikult kohtuksin ka selle lapsega ja ütleme, et ta oleks ikka teismeline, siis jah, ma küsiksin tema käest, kas ta pole mõelnud minna koolivaheaegadel Lottemaal tuuleveskit mängima. Peaks sobima sulle – seal on ka nii, et käed käivad kiiremini kui mõte töötab. Või kas seda mõtet pea sees üldse ongi, igatahes anded klapivad ja kopikas kukub. Lihttöö varajane harjumus kulub ka vanglas või mis iganes sinust elus saab, ära.

Midagi karjuma ma ei hakka. Ähvardama – no ei. Ma pole mingi endine vabakäiguvang või mudaklassi väljalase, kes ähvardab füüsilise vägivallaga.

Annuse või kaksteist irooniat panen sisse küll. Kogemust, et keegi lõhub minu lapse asju nimelt, ei ole. Kogemata – juhtub.

Iga sinika peale kooli ei torma ning kaugeltki ei eelda, et minu oma on alati see süütu pailaps, keda põhjuseta vaenatakse. Kõigepealt kasvatame omad lapsed meeldivateks suhtlejateks, empaatilisteks, huvitavateks inimesteks, lahketeks, enesekehtestamissoskusega ja verbaalselt osavateks. Ning alles siis, kui oleme oma lapse laitmatus käitumises mingis olukorras veendunud, on meil mingigigigi moraalne õigus lennata peale võõrastele lastele ja lapsevanematele.

Oh õudus,mis liig see liig!

0
-7
Please wait...

Postitas:
Vixen

to7.40 Kas sa saad ise aru, et sina oled kah KIUSAJA? Sa norid teise inimese kallal ilma igasuguse põhjuseta! Solvad, sest sul teistmoodi arvamus.

Kellegi peale kisamine tavaliselt ei aita. Kui on normaalsed lapsed, siis saavad jutust või sõnast aru. Kui aga on korralikut pasatskid, siis peavad selle negatiivse energia kohe kellegi teise kaela valama.

+11
-2
Please wait...

Postitas:
suur lind

Kõigepealt kasvatame omad lapsed meeldivateks suhtlejateks, empaatilisteks, huvitavateks inimesteks, lahketeks, enesekehtestamissoskusega ja verbaalselt osavateks. Ning alles siis, kui oleme oma lapse laitmatus käitumises mingis olukorras veendunud, on meil mingigigigi moraalne õigus lennata peale võõrastele lastele ja lapsevanematele.

See tähendab siis seda, et näiteks autistlike joontega lapsi võibki sinu meelest kiusata, sest nad ei saa kunagi sellisteks, nagu nõuad?
Aga sellega olen muidu nõus, et enne kellelegi peale lendamist peab olema kindel, et on tõepoolest tegemist kiusamisega. St kui ei ole tegemist just ilmselge, algusest lõpuni pealtnähtud juhtumiga, tuleks ära kuulata ka teised osapooled, rääkida õpetaja või muude kolmandate osapooltega vms. Muidugi ei pruugi ka sealt objektiivset tõde selguda – näiteks mul oli oma tütrega esimeses klassis probleem, kus neil tekkisid lahkarvamused ühe klassiõega. Kuna klassiõde tülide korral alati kõvasti ja emotsionaalselt nuttis, minu laps aga lihtsalt vihaselt altkulmu põrnitses, siis õpetaja väga süveneda ei viitsinud ja loomulikult jäi minu laps alati süüdi. Lõpuks õnnestis siiski laste, vanemate ja õpetajaga koos rääkida ja asjad said selgeks.

+14
0
Please wait...

Postitas:
Agathe

See tähendab siis seda, et näiteks autistlike joontega lapsi võibki sinu meelest kiusata, sest nad ei saa kunagi sellisteks, nagu nõuad?

Ei, ma ei arva nii. Me rääkisime siin siiski ju tavalistest, diagnoosita lastest. Vähemalt mina rääkisin. Ärme praegu vast autiste (ma minu järeltulijate seas on üks) mängu too, räägime tavalistest lastest. Introvertidest ja häbelikkudest lastest rääkimisest ma ka alustasin. Ja selle viimase lõigu mõte oli see, et alles siis, kui me oleme veendunud, et meie enda laps antud situatsioonis käitus laitmatult, saame hakata kuidagi õpetama või karistama teist poolt. Kui minu kaheksane viskas naabri tiinet kassi raske mutrivõtmega (oli selline juhus – tahtis näha, kuidas kass kiiresti saba seljas jookseb, tundus maru naljakas) ja siis kuuene naabrilaps, ise nuttes, viskas minu poissi vastu kiviga. Minu lapse kulmu tuli EMOS õmmelda. Aga sellises olukorras see laps, kellega ma vestlen TÕSISELT, on minu oma laps.

+11
-1
Please wait...

Postitas:
dewey

Just nägin kuskil artiklit, et ümbritsevate sekkumine lõpetab kiusamise väga efektiivselt. Ilmselt juba märgatud saamine vähendab karistamatuse tunnet ja tõstab kiusataja välja vähemusest, et näe, ta polegi üksi. Sellepärast vihastab mind kohutavalt, kuidas koolis väidetavalt keegi ei näe ega kuule. Iga adekvaatne täiskasvanu peaks nii palju grupidünaamikat aduma, kes on liidrid, kes kiusatavad, miks mõni laps ennast “peidab” vahetunnis jne. Ei ole enamus koolikiusajaid mingid eriti rafineeritud kurjad geeniused, kellele keegi jälile ei saa.

+20
0
Please wait...

Postitas:
Nnet

Olen sekkunud, küll ise alles koolilapsena, kui minu nooremat õde kiusati. Astusin vahele, raputasin põhikiusaja läbi ja ähvardasin peksa anda (jah, täpselt nii oligi). See läks koju emmele kaebama ja kui tema ema minu ema juurde jooksis “kaebama”, siis minu ema lõpetas kiirelt ära, sõnadega “kui sinu laps peab õigeks minu väikest last kiusata ja peksta, siis täpselt samaga saab ta ka vastu”. Kõik. Rohkem minu väikest õde keegi ei kiusanud ja see kiusaja käis mööda seinaääri. Ise unistasin aastaid kiusatuna sellest, et keegi minu eest välja astuks aga seda ei juhtunud paraku.

Tänasel päeval ilmselt saaksin mina sellise asja eest kohe uurimise kaela aga tegelikult on nii, et selliste vastikute agressiivsete kiusajate vastu aitab ainult avalikult, selgelt ja kurjalt välja astumine. Nad peavad ARU saama, et nende tegudel on kohesed tagajärjed.  Ignoreerimine ja lootus, et kiusatav ise vastu hakkab, suurendab ainult kiusajate võimu. Kahjuks muidugi suur osa kiusamisest on kolinud küberkeskkonda ja sealtkaudu kiusajatele kannale astumine on sellevõrra raskem. 🙁

+14
0
Please wait...

Postitas:
Riia

Hea teema. Siin on sõnaosavaid inimesi, palun öelge, kuidas reageerida, kui last koolis tõrjutakse. Klassi lapsed mängivad, räägivad-sosistavad või teevad midagi kõik koos ning sellele ühele lapsele öeldakse pidevalt: Sina ära tule, sind me ei taha, sulle ei räägi ja sind mängu ei võta.

+10
0
Please wait...

Postitas:
tooni

 

Minu meelest on see paras jama, et tuleks nagu hakata kiusajaga sotsialiseeruma ja kontakteeruma. Kooliolukorras peavad sealsed pedagoogid ja muud töötajad neid olukordi ise nägema, jälgima ja ka ära hoidma. Samahästi võiksin haiglas tohtri ukse taga infarkti saada, aga kuna mul veel vastuvõtuaeg täis pole, siis olen ukse taga külili maas.

Tänapäeval on veel eriti peen lugu, küll on igasugused spetsialistid ja psühholoogid koolides palgal, käitumisprobleemidega lapsed tuleks nende juurde suunata. Mina sattusin kunagi oma lapsi kooli ees oodates olukorrale, kus kaks poissi, võibolla teine-kolmas klass, peksid koolikottidega kolmandat vastu selga, kallasid limonaadi pähe ja krae vahele ning viskasid peos murendatud küpsisepuru(või oli see mingi pirukas või sai…) ohvrile vastu nägu. Ühel sain natist kinni ja tirisin koolimajja, teine sai jooksu. Klassijuhataja läinud, psühholoogi uks kinni(ja telefonile ei vasta), õppealajuhatajat pole hetkel majas, direktor pealinnas. Läks siis järgmine level käiku. Politseinumbril helistades saadeti linnast tegelane välja, see tuli kiiresti, 10 minutiga oli kohal. Ma ei tea, mida see tegi selle poisiga, aga selline kiire ja agressiivne näidispoomine on minu meelest kõige kõvem sõna. Reageerida tuleb kohe, jõuliselt ja ülisuure konkreetsusega. Hiljem olen neid korduvalt näinud ja oskasid vägagi normaalselt käituda.

Mulle see meeldib. Kahju on ainult, et kõik ei satu sellisele olukorrale õigel ajal peale, et sedarakendada. Ja kui koolis oleks juhutnud olema mõni nendest, kes sealt sellel momendil puudus, siis keegi nendest oleks kindlasti hakanud takistama sinu tegutsemist sussutamisega. Aga kindel on see, et tegutseda tuleb ise ja kohe. Teistele loota ei tasu ja kooli inimestele samuti mitte, ei õpetajad, juhid seal ega sotsinimesed ega koolipsühholoogid ega spetsialisteid. Nemad on ka eitajad või vaatlejad suuremas osas.

+3
0
Please wait...

Postitas:
mii

Mina olen proovinud kõiki neid asju. Olen rääkinud kiusajaga tema ema juuresolekul. Aitas mõneks aastaks. Olen rääkinud kiusajaga ja tema vanematega eraldi. Ka see aitas. Ütlesin kiusajale, et mulle teeb väga haiget, kuidas ta minu lapsega käitub ja ma soovin, et ta selle lõpetaks. Kolmeosaline mina-teade põhimõtteliselt. Mõjus küll mõneks ajaks. Olen ka draama korraldanud, lapsevanemate koosoleku kokku kutsunud ja õpetajad asja arutama pannud. Teised lapsevanemad olid väga toetavad ja rääkisid oma lastega. Õpetajatest ei olnud mingit kasu. Nende arvates kujutan mina asju ette ja mingit kiusamist ei ole. Kuigi toimunud oli nii asjade lõhkumist kui füüsilist vägivalda.

Ühte kiusajat ähvardasin ka. Teadsin, et sellel lapsel on oma nõrk koht ja lubasin selle avalikustada, kui ta minu last rahule ei jäta. See ka mõjus.

Lõpuks pean aga tunnistama, et mitte miski ei aidanud. Laps oli ja jäi tõrjutud lapseks oma puude tõttu ja sain veel õiendada ka, et selline ei tohikski tavakoolis normaalsete laste hulgas õppida. Kuigi kuidas saab vägivaldseid lapsi normaalseteks pidada…

+17
0
Please wait...

Postitas:
tooni

Mina olen proovinud kõiki neid asju. Olen rääkinud kiusajaga tema ema juuresolekul. Aitas mõneks aastaks. Olen rääkinud kiusajaga ja tema vanematega eraldi. Ka see aitas. Ütlesin kiusajale, et mulle teeb väga haiget, kuidas ta minu lapsega käitub ja ma soovin, et ta selle lõpetaks. Kolmeosaline mina-teade põhimõtteliselt. Mõjus küll mõneks ajaks. Olen ka draama korraldanud, lapsevanemate koosoleku kokku kutsunud ja õpetajad asja arutama pannud. Teised lapsevanemad olid väga toetavad ja rääkisid oma lastega. Õpetajatest ei olnud mingit kasu. Nende arvates kujutan mina asju ette ja mingit kiusamist ei ole. Kuigi toimunud oli nii asjade lõhkumist kui füüsilist vägivalda.

Ühte kiusajat ähvardasin ka. Teadsin, et sellel lapsel on oma nõrk koht ja lubasin selle avalikustada, kui ta minu last rahule ei jäta. See ka mõjus.

Lõpuks pean aga tunnistama, et mitte miski ei aidanud. Laps oli ja jäi tõrjutud lapseks oma puude tõttu ja sain veel õiendada ka, et selline ei tohikski tavakoolis normaalsete laste hulgas õppida. Kuigi kuidas saab vägivaldseid lapsi normaalseteks pidada…

Õige,   sul on õigus. Kindlasti on neid  kellele mingi asi sinu loetelust mõjub ja on neid  kellele ei mõju. Ja mõjuvad erinevad asjad. Ja ikkagi ei suuda ära imestada  miks siiani nii paljud koolid, ehk siis kogu kupatusega  õpetajad jne EITAVAD probleemi ja nii edasi. Mis jama see on? Võiks ikka filmi “Klass” veel vaadata. Kui omal pea ei jaga.

+4
0
Please wait...

Postitas:
K4gu

3. Last lüüakse ja/või rikutakse tema vara. See on ainus juhus, kus ma räägiksin selle lapse vanematega. Kui mu lapsele kätega kallale tuldaks.

Hm, sul on kohe igaks olukorraks 100% töötav lahendus pakkuda? Aga mida sa siis ütleksid, kui selle lööja vanemad räägiksid sulle: “Vabandage, aga kui teie laps on päev otsa minu lapse kallal norinud,  järgnenud talle, kui ta eest ära läheb ja muudkui jätkanud inetuste rääkimist, teda nurka surunud, nii et ta enam ei saa ära minna, mida see minu laps oleks pidanud siis lõpuks tegema?”

Olen sellist juhtumit ise pealt näinud. Üks laps lihtsalt ahistas teist, rääkis inetusi selle lapse vanemate kohta, lapse enda kohta, tema riiete, koolikoti, kõige kohta, kõndis kannul, muudkui rääkis ja rääkis, esitas vastiku sisuga retoorilisi küsimusi, tegi ropu ja negatiivse sisuga tulevikuennustusi ja õpetajate sekkumine aitas ainult lühikeseks ajaks. Ja kui lõpuks see teine laps lõi – mitte ükski seda pealt näinud õpetaja ei suutnud lööjale olukorda pahaks panna.

Niisiis. Mida sina sellele lööjale ütleksid?

+7
-1
Please wait...

Postitas:
K4gu

Hea teema. Siin on sõnaosavaid inimesi, palun öelge, kuidas reageerida, kui last koolis tõrjutakse. Klassi lapsed mängivad, räägivad-sosistavad või teevad midagi kõik koos ning sellele ühele lapsele öeldakse pidevalt: Sina ära tule, sind me ei taha, sulle ei räägi ja sind mängu ei võta.

Ainus variant on, kui see tõrjutav laps hakkab ise ka tõrjuma ja leiab endale sõbrad mujalt. Hobiringis, trennis, kus iganes. Kahjuks ei saa teisi lapsi sundida lollist tõrjumisemängust loobuma. Vägivalda on võimalik takistada ja karistada, aga koos mängima ei saa sundida.

+1
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Tihtipeale see kiusaja vajab ise ka abi. Tal on mingid sisemised probleemid ja ei oska nendega muudmoodi toime tulla, kui kellegi peal vaimselt või füüsiliselt välja elades..

Pöörduksin kooli psühholoogi või HEV kordinaatori poole ja paluksin selle kiusaja vastuvõtule kutsuda ja selgitada välja, et milles tema probleem on.

+2
-5
Please wait...

Postitas:
Kägu

Tihtipeale see kiusaja vajab ise ka abi. Tal on mingid sisemised probleemid ja ei oska nendega muudmoodi toime tulla, kui kellegi peal vaimselt või füüsiliselt välja elades..

Pöörduksin kooli psühholoogi või HEV kordinaatori poole ja paluksin selle kiusaja vastuvõtule kutsuda ja selgitada välja, et milles tema probleem on.

Kõigil on omad probleemid,  nii suurel, kui väikesel  nii kiusajal, kui kiusataval  nii alluval, kui direktoril. Aga kiusaja elab ennast kiusatava peal välja, kiusatav saab aga lisaks piinamise koolis ka veel või siis õur peal, kui see toimub väljas.

Kui keegi lööb teist, sest see teine on suur norija ja hingenärija teise kallal, siis see pole selle teema lugu. See on nagu enesekaitse. Ainult tõeline laps- manipulaator läheb seda teisel kujul ehk ohvri staatusena kodus ja koolis kuulutama. Tavaliselt jõutakse ka tõe jälile, et kes mida tegi, kui soovitakse üldse tõde… Aga üldiselt tavaliselt sellises olukorras noriv laps, kes koolis lopsu teiselt ära saab, ei hakkagi yeemat kodus üles võtma, kui ta teab, et on ise süüdi. Üles võtavad teema ühepoolselt need lapsed, kes teavad, et saavad iga käitumisega kodus õiguse. Teised õpivad sellest ilma kõssamata.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

3. Last lüüakse ja/või rikutakse tema vara. See on ainus juhus, kus ma räägiksin selle lapse vanematega. Kui mu lapsele kätega kallale tuldaks.

Hm, sul on kohe igaks olukorraks 100% töötav lahendus pakkuda? Aga mida sa siis ütleksid, kui selle lööja vanemad räägiksid sulle: “Vabandage, aga kui teie laps on päev otsa minu lapse kallal norinud, järgnenud talle, kui ta eest ära läheb ja muudkui jätkanud inetuste rääkimist, teda nurka surunud, nii et ta enam ei saa ära minna, mida see minu laps oleks pidanud siis lõpuks tegema?”

Olen sellist juhtumit ise pealt näinud. Üks laps lihtsalt ahistas teist, rääkis inetusi selle lapse vanemate kohta, lapse enda kohta, tema riiete, koolikoti, kõige kohta, kõndis kannul, muudkui rääkis ja rääkis, esitas vastiku sisuga retoorilisi küsimusi, tegi ropu ja negatiivse sisuga tulevikuennustusi ja õpetajate sekkumine aitas ainult lühikeseks ajaks. Ja kui lõpuks see teine laps lõi – mitte ükski seda pealt näinud õpetaja ei suutnud lööjale olukorda pahaks panna.

Niisiis. Mida sina sellele lööjale ütleksid?

Minu jaoks see lööja ei ole kiusaja, see, kes noris oli kiusaja ja lööja kaitses end. Võiks küll ilma löömata end kaitsta, aga väikesed lapsed ei peagi nii peensusteni oskama. Arutaks lööjaga, kuidas ja kas saaks teisiti kiusu lõpetada.

+1
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Tegemist oli ca 11-12-aastastega. Minu sellisest sekkumisest täiesti piisas. Ei pidanud neid ähvardama ega midagi.

Kas sa olid juba sündides nii lihtsameelne või arenensid selliseks nüüd viimasel, lumehelbekeste ajal?

Sellest piisas vaid korraks, sa naiivitar, et poisid minema jookseks. Hiljem on sellised kohe tagasi, kui sinusugust parasjagu platsis pole.

Aga mida mina hüpoteetiliselt ütleks?

Ei tea, hüpoteetikas ma pole nii tugev kui reaalses elus. Kus ma andsin kodanikuhakatistele lihtsalt teada, et kui selline asi peaks minu lapsega korduma, siis murran neil kaela- või mõne muu luu ja … sinnapaika see asi jäi.

Eks ilmselt alul nad minestasid ise, siis minestasid nende vanemad, kui sellest kuulsid jne. Aga keegi politseile avaldust teha ei julgenud ja kiusamine katkes nagu noaga lõigatult.

Vabandus, aga sinu jutust kumab kiusamist.
Ise ma tegeleks oma lapsega. Kes laseb kiusata, seda kiusatakse. Teema on muidugi pikk ja keeruline, aga laias laastus on see nii.

0
-6
Please wait...

Postitas:
Kägu

Vabandus, aga sinu jutust kumab kiusamist. Ise ma tegeleks oma lapsega. Kes laseb kiusata, seda kiusatakse. Teema on muidugi pikk ja keeruline, aga laias laastus on see nii.

Kes laseb…iga ohver on alati sada korda julgem, kui tema kiusaja-kiusajad. See  on nii. Kiusaja  valib enamasti ohvriks endast nõrgema<(sest ta on argpüks-pa.apüks) ja kiusaja  või kiusajad on enamasti alati mitu ühe vastu, mis veelkord tõestab nende argpükslikkust. Kõik.

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kiusaja  valib enamasti ohvriks endast nõrgema<(sest ta on argpüks-pa.apüks) ja kiusaja  või kiusajad on enamasti alati mitu ühe vastu, mis veelkord tõestab nende argpükslikkust.

Täpselt, näidake palun kiusajat, kes läheb kiusama endast tugevamat, populaarsemat, rikkamat või mis iganes viisil tajutavalt endast üle olevat. Ikka leitakse see väiksem, nõrgem, üksikum, mitte ei proovita jõudu võrdsel alusel. Ja kui keegi ongi füüsiliselt nõrk ja sõnaliselt mitteosav, siis teda nagu kohe peakski kiusama, muud varianti pole?

See on umbes sama nagu vägivaldsed mehed ei lähe huvitaval kombel kallale tööl ülemusele või jõusaalis endast kaks korda suuremale lihasmäele, vaid naisele või lastele.

+6
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minu lapse kallal on vahest kambakaga norimist tehtud. Norijateks omad sõbrad, kes meil tihti külas käivad. Ma ütlesin lapsele selle peale, et ennem ei ole keegi neist meile külla oodatud kui nad vabandavad sinu ees nii, et mina kuulen. Palus nii mu oma laps kui ka sõbrad, et ei peaks niimoodi ema ees vabandust paluma, et olevat piinlik. Ma ütlesin, et piinlik peaks olema ühe  vastu kambakat teha, mitte andeks palumine. Pärast selliseid intsidente on ikka pikka aega jälle rahu majas ja saadakse sõbralikult koos hakkama.

Elame väikeses kohas ja igasugune kambaka tegemine ühe lapse vastu, olgu oma või võõras, jõuab mõne täiskasvanuni. Oma lapse käest vahest kuulen lugusid ja vahest ta helistab keset tüli ja paneb valjuhääldile nii, et saan korra majja lüüa. Lapsed on lapsed, nagu lambad jooksevad õhinal kaasa kui kellegi kallal norimine pihta hakkab. Sellisel juhul peavad täiskasvanud sekkuma. Ja lapsed saavad aru, lihtsalt on vaja rahulikku täiskasvanut, kes ära kuulab ja ütleb, mida võiks edasi teha.

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Tihtipeale see kiusaja vajab ise ka abi. Tal on mingid sisemised probleemid ja ei oska nendega muudmoodi toime tulla, kui kellegi peal vaimselt või füüsiliselt välja elades..

Pöörduksin kooli psühholoogi või HEV kordinaatori poole ja paluksin selle kiusaja vastuvõtule kutsuda ja selgitada välja, et milles tema probleem on.

Mina ei saa sellest aru. Meil kõigil on omad probleemid, mitte ainut kiusajal. Vaatamata  sellele suudavad osad ikkagi kiusamata jätta.

+8
0
Please wait...

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 42 )


Esileht Koolilaps Mida ütleksite oma lapse kiusajale kiusamise lõpetamiseks?