Teema: Mida valiksite (lasteaia-, algklasside või mõne aine õpetaja)?

olen olnud aastaid gümnaasiumis ja põhikoolis aineõpetaja, olude sunnil mõned tunnid elus asendanud algklasside tunnis ja pärast koolist äratulekut olen pidanud ametnikuna külastama palju ka lasteaedasid.

minu eelistused lihtsamalt keerulisemale::
gümnaasiumi riigieksami aine õpetaja süvaklassidele
gümn.aineõpetaja mitte eksamiaines või tavaklassile
siis on tükk maad tühja maad
põhikooli 4.-5.kl
lasteaed ning algklassid, kus ei ole erivajadusega lapsi. Märksõna: Lärm!
viimasena põhikooli 7-8.kl (9ndikud juba natuke oskavad käituda) ja 1.-9.kl klassid, kus õpivad lisaks tavalastele ka käitumishälvetega lapsed (1-2 sellist hullu klassis võib võtta eluisu nii õpetajalt kui teistelt õpilastelt)

Palgast rääkides. väga paljudes koolides võid sa sellest 1300€st vaid unistada. see on palk täiskoormuse eest, kuid ca pooled eestimaa aineõpetajad (hm on teinud ka vastavat statistikat) töötavad osakoormusega, nt 0,8, 0,5 või lausa 0,2 kohaga (palk siis ka vastav)
Tööaeg. õpetaja tööaeg on vajadusel ka kuni 24h/ööpäevas, aga üldjuhul umbes 70-80h nädalas.
Väljaminekud. Arvesta, et oma raha eest pead ostma ise päris palju töövahendeid nii endale kui oma õpilastele (paljunduspaber, pastakad, paberid testide jaoks), ka enda pileti, kui lähed lastega teatrisse, kinno, muuseumisse, lausa ekskursioonile.
Jõudu tööle!

Kui saaks praegu valida, siis valiks algklasside õpetaja ameti. Gümnaasiumis õpetamine eeldab minu arvates pigem seda, et fännad seda ainet, mida õpetad. Ajaliselt tuleb koolis väga palju asju teha oma vabast ajast. Mida mahukamad on antavad kodutööd, seda rohkem läheb aega ka tagasisidestamiseks ja ettevalmistusteks.
Lasteaiaõpetaja tööst tundub sul aga olevat veidi vale arusaam. Ei ole nii, et õppetöö ainult paar tundi päevas – tegelikult on ikka kogu päev õppetöö (mäletan, et mul polnud aega pissilegi minna), lihtsalt vorm on teine. Õppetöö alla käib näiteks riietumise õpetamine. Tundub köki-möki eks? Ei ole! Kujuta ette, et sul on üle 15 lapse, keda tuleb juhendada iseseisvalt riietuma, aga osa neist istuvad lihtsalt kalanägu peas ja ootavad, osa nõuavad kõvahäälselt “sina pane”, osa karjuvad ja nügivad teisi, keegi kukub ja nutab, osa on üldse juba kuskil mujal kui garderoobis ja no 1 on siis juba riides ja higistab 😀 Lõpuks, kui õue jõuad nendega, oled läbi kui läti raha, aga puhata ei saa, sest juba nad kaklevad seal labidatega. Ja oi, kui vastik tunne on, kui keegi saab mõne sinika või kriimu. Võid täitsa näha seda hetke, aga ära hoida ei saa enamikke õnnetusi mitte kuidagi. Olen olnud lasteaias töö, kohutavalt närvesööv ja väsitav. Esiteks pidev lärm, teiseks see, et kogu aeg peab kõike jälgima, olukordi lahendama, sada korda ühte asja seletama (päevas!). Pea igas rühmas on ilmselt ka mõni nö “raske” laps, kes nõuab eripedagoogilist lähenemis (lasteaed ongi see koht, kus õpetaja selliseid asju märkama peab) ja lapsevanem(ad), kellega maid jagada. Vanemad on üldse tegelikult veel kõige suurem probleem. Eks see ole nii kõigil õpetajatel, aga lasteaias peab nendega ikka kõige rohkem suhtlema. Tundub, et kui vähemalt osal on kooliõpetaja suhtes mingisugunegi austus, siis lasteaiaõpetajatele jagub seda kõige vähem. Täpselt nagu ka üldine ühiskonna arvmus tundub olevat, et lasteaias ei tehta midagi ja seal on lebo. Peale oma esimest töönädalat lasteaias oleks ma hea meelega kallale läinud igaühele, kes nii ütles 😀 Aga noh, eks õpetajatöös oleneb alati kõik konkreetsest klassist või rühmas. Lihtsalt ütlen, et ei tasu illusioone luua, et töö laste ja vanematega üheski variandis kerge oleks.

Olen aineõpetaja, senimaani põhikoolis, aga keskkoolis oleks tegelikult lihtsam – seal pole nii suuri korraprobleeme ja LÕK õppekava järgi eraldi õppijaid pole enam selle suure klassi juures. LÕKe mulle tegelikult meeldib õpetada, aga mulle meeldib tööd tulemuslikult teha ja selleks on vaja neid õpetada eraldi, väikses grupis sama tasemega õpilastega või individuaalselt.
Juba 9. klass on enam-vähem normaalne. Kõige hullemad on minu kogemuse järgi 6-8. klass, seal on hormoonid täistuuridel möllamas. Aga enamus on 9. klassiks juba natukenegi maha rahunenud. Lõputunnistuse saamise hetkeks on mõnest endisest hullust päris meeldiv inimene saamas:)

Aineõpetajaks olemise eelduseks on huvi selle aine vastu ja selle aine valdamine. Teoreetiliselt võiks põhikooli õpetajale piisata põhikooli tasemel aine valdamisest, tegelikult aga ei piisa keskpärasest keskkooli tasemestki, et õpetada nii, et õpilased sellest hästi aru saavad ja et samal ajal aine neile huvitav oleks. Õpetajaks õppimine eeldab nagunii ülikoolis õppimist, sealt saab ka piisavad teadmised valdkonnast.

Kui töökoormusest, lisaülesannetest ja reaalsest tööajast rääkida, siis kõige lihtsam elu ongi aineõpetajal, kes ei ole klassijuhataja ega täida huvijuhi ülesandeid, kes ei õpeta eesti keelt ja kirjandust ega muusikat. Üsna lihtne elu on ka kehalise kasvatuse õpetajatel, aga see eeldab heas füüsilises vormis olemist ning tahet terve päev dressides ringi joosta.
Klassijuhatajatele on ette nähtud lisatasu, aga selle ülesandega seotud tööaeg pole määratud – tehke ise omad järeldused.
Klassiõpetaja töö miinuseks ongi see, et lisaks õpetamisele peab klassijuhatamisega kõvasti vaeva nägema. Lisaks on algklasside õpetamine omaette kunst, mida igaüks ei valdagi.

Muusikaõpetajad on tavaliselt rakkes igasuguste ürituste korraldamisega. Ürituste korraldamiseks kulub nii palju aega, kui kulub. Neid tunde keegi kokku ei loe ja kedagi ei huvita. Ja seejuures pole muusikaõpetajal isegi igas põhikoolis täiskoormust…
Eesti keele ja kirjanduse õpetajatel on samuti lisatööd igasuguste ürituste korraldamisega, lisaks on neil vaja tohutul hulgal töid parandada. Positiivse poole pealt on see, et neid on igas koolis alati vaja ja neil on reeglina täiskoormus ühest koolist. Töö leidmisega seega muret pole. Minusugune aineõpetaja peab ühe paralleeliga põhikoolis tervet rida aineid õpetama, et täiskoormust saada või töötama 3-4 koolis. Suurtes, paljude paralleelidega koolides, võib isegi põhikooli keemiaõpetaja täiskoormuse saada. Aga selliseid koole pole Eestis palju. Samas saab mitmes kohas töötamist tuua mugavaks ettekäändeks, miks ühtegi lisakohustust endale võtta ei saa.

Eripedagoog on samuti küllaltki hea amet. Jah, see eeldab tavaliselt tööd nende kõige hullemate hariduslike erivajadustega õpilastega, aga korraga peab tegelema vaid ühe või mõnega ja sellises olukorras on enamus HEVe täiesti talutavalt käituvad ja õpetatavad. Eripedagooge on väga palju vaja, nii et töölesaamisega raskusi ei teki. Eripedagoogil pole vaja mingeid eriteadmisi ühestki kooliainest, kuid on vaja väga häid teadmisi ja oskusi eripedagoogikast (mida õpetatakse ülikoolis). Eripedagoogid leiavad rakendust ka põhikooli vanema astme õpetamisel: eripedagoogid õpetavad näiteks individuaalõppes ja väikeklassis õppijaid, LÕK õppekava järgi õppijaid kuni põhikooli lõpuni jne. Mainin veel, et mitte kõik hariduslike erivajadustega õpilased pole käitumisprobleemidega ja mitte kõik neist pole keskmisest vähemvõimekaid. Ka andekus on erivajadus, kuid sellega peavad tegelema aineõpetajad.

Mina õpiks ka eripedagoogiks. Paljud kardavad erivajadustega lapsi, aga individuaalselt lähenedes ei ole nendega mingit probleemi. Halvasti reageerivad lapsed ikka pingesituatsioonis, keegi narrib, müra vms, suures kollektiivis on nendega raske. Ja kõige hullem on ikka suur hulk lapsi koos, kus kõige probleemsemad on tavalised aktiivsed rüblikud.

#3487440:

#3486484:

õpi eripedagoogiks. ma olen. kõik õpetajad arvavad, et hullult priviligeeritud töö – oma kabinet ja individuaaltunnid ????

Aga räägi lähemalt? Ma olen ka selles suunas mõtteid mõlgutanud. Suure klassiga ma hästi hakkama ei saa, individuaalse õppega aga läheb päris kenasti, ja õpetada iseenesest mulle meeldib üle kõige.

mis Sa teada tahad? küsi.

No alusta sellest, mis on selle töö juures kõige hullem – siin üks eespool kirjutas, et töölesaamisega raskusi ei teki, seega peab ju mingi konks olema.

#3489298:

Omast kogemusest:

Kõige raskem töö on lasteaias. Riiklik õppekava üldsõnaline, lapsest lähtuv mänguline õpe tähendab sisuliselt enamuse õppetegevuste ise loomist, kohandamist, pidevat leiutamist. Liitrühmas nt 3 erinevat vanuserühma õpetada pluss erivajadusega lapsed. Lärm ja ruumipuudus igapäevane teema, lisaks utoopiliste ootustega osad vanemad.

Pidev suhtlemine terve töölolemise aja- väga väsitav.

Klassiõpetaja on kergem olla, kui klassiga veab. Igaljuhul on koolitöö struktureeritum.

Gümnaasiumis aineõpetaja kõige mõnusam: enamus õpilasi ikka teavad, milleks nad seal on. Oma ala väga heal õpetajal normaalne töö.

Gümnaasiumis on suured probleemid kooliskäimisega – kes elab pereelu, kes käib tööl, kes autojuhikursustel, kes pidutseb. See mõjutab õpitulemusi, väga palju on järelevastamisi.
Paraku satub gümnaasiumisse päris palju neid, kellel pole ei võimeid ega tahtmist õppida.

#3489434:

See mõjutab õpitulemusi, väga palju on järelevastamisi.

Mul on põhikoolis ka väga palju järelevastamisi. Ega ametlikult pole neid põhikoolis rohkem ega vähem õigust teha kui gümnaasiumis, aga no see on osa õpetamisest. Kui õpetajal on endal huvi, et õpilane midagi selgeks saaks ja ka vastava hinde. Gümnaasiumis on ühtpidi lihtsam range olla: ju pole võimeid või motivatsiooni, las kukub välja, kui ettenähtud järelevastamisega hakkama ei saa. Põhikoolis aga tekitab kaheline õpilane õpetajale igal juhul lisatööd. Keegi kuskilt välja kukkuda ei tohi (kuni 17 täis pole). Järeleaitamistunnid küll on, aga õpilasi tuleb sinna ise vedada, üksikud tulevad omal käel… Minu jaoks on see jällegi osa tööst. Vaatan, et õpilasel X kipub tunnistusele mitterahuldav tulema, passin enne konsultatsioonitundi hästi peale (vajadusel räägin eelneva tunni õpetajaga kokku) ja siis võtan käe kõrvale ja õpetan palju suudan. Ka 9. kl õpilasi kui vaja. Samuti vaatan, et õpilane Y tegi viimase töö enda kohta ebatavaliselt kehvasti. Jällegi, tuleb õpilane Y konsultatsiooni meelitada, uurida, mis arusaamatuks jäi, see selgeks teha ja lasta töö uuesti teha. Kui õpilane Y üldse ei taha, siis neid ei sunni, ainult meelitan. Aga need, kel mitterahuldav kipub kokku tulema, nii lihtsalt ei pääse.

Suvetöölisi on mul see-eest väga harva.

no lastega peab kontakti leidma, neid peab oskama teistsuguste meetoditega õpetada, vanematega on veidi keerulisem suhelda, kui tavalaste puhul. alati võib juhtuda, et saad endale hullu ülemuse. palk ei pruugi olla just jalustrabav. no muud ei oska nagu välja tuua.

Aga ma loodan, et teistsuguste meetoditega õpetamine kuulub erihariduse õpetaja õppeprogrammi?