Esileht Pereelu ja suhted Mida vanemaks ma saan,

Näitan 16 postitust - vahemik 1 kuni 16 (kokku 16 )

Teema: Mida vanemaks ma saan,

Postitas:

…seda vähem tahan ma inimestega suhelda.

Miks ma nii tunnen?
Ma tunnetan, et see pole õige, aga raske on seda tunnet ka eirata.
Ei viitsi sõbrannatada, vaid pinnapealselt või sündmustel, aga et saaks niisama kokku ja istuks ja jutustaks, seda tahtmist enam pole.Uusi tutvusi sobitada ei taha. Sugulastega ka ei ole mingit soovi suhelda.

Kas olengi imelik või on tegemist mööduva nähtusega?

+22
-2
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Minul täpselt sama, vanus 44. Võiksin vabalt elada erakuna kuskil metsade vahel, koroonakarantiin oli nagu õnnistus, mis andis hea vabanduse mitte kellegagi suhelda ega kokju saada . Oma väikesest perest piisab täiesti minu suhtlusvajaduse rahuldamiseks, kuigi vahest väsitavad nemadki. Minu jaoks on seepärast puhas õnnistus ka nt e-poed ja iseteeninduskassad ning messengerid , e-post asjaajamisteks. Noorena meeldis väga igalpool käia ja seltskonnas olla, seetõttu pigem arvan, et vanusega see suhtlusvajadus väheneb.

+20
-2
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Kas olengi imelik või on tegemist mööduva nähtusega?

Kui seniilseks jääd, hakkad jälle jutustama. Nii et mööduv jah.

Mul pole ka ammu enam vajadust sõbrannatada ja kohvitada. Kõik on juba sadu kordi räägitud, mis oluline on olnud. Olen ka aru saanud, et igast elusündmusest lobisemine lihtsalt lobisemise enda pärast pole kellelegi vajalik, ei rääkijale ega kuulajale. Igapäevane elu, igapäevased tegemised, ei midagi põrutavat, millest teised tingimata peaks teada saama.
Vahel tahaks mõne etenduse või filmi üle arutada, aga seda siis kohe ja sellega, kellega koos olen, hiljem enam mitte.
Võibolla, kui midagi emotsionaalselt vapustavat juhtuks, siis ehk tekiks vajadus rääkida.

+10
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Sama. Kõike nähtud, tehtud, korduvalt räägitud. Pidevalt sama korrata-milleks?

+7
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 26.05 13:21; 26.05 15:52;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Siin veel üks. Vanus täpselt 40. Piisab oma mehega suhtlusest (lapsi meil pole, nendega peaks ju suhtlema:)) ja aias nokitsemisest, lebotamisest. Kolleegidega ikka ajan lobajuttu, kuigi nad on siiski vaid töökaaslased, mitte päris minu inimesed.

Nooremana ka lehvisin ringi, klubid-pubid, siin ja seal. Olin väga suur ööklubides käija.

Aga mis siis ikka:) kui kõik on ok, siis ongi okei. Lähiperega, sugulastega (onu, tädi, nende kummagi lapse pered) ikka käime läbi, kuigi iga sugulane ei pruugi ka alati sinu-inimene tunduda.

+7
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Igavalt elate…

+3
-13
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Igavalt elate…

Et siis elu teeb huvitavaka õhku paisatava möla kogus?

+12
-4
Please wait...
Kommentaarist on juba teavitatud
Postitas:

Ma olen ka selline 40a introvert, aastatega tahan üha vähem suhelda. Mees on suur suhtleja, tunnen end tema ees süüdi, kui ei taha alati külalisi kutsuda v kuhugi välja minna.
Samas on veidi kahju ka, et sõbrannad on ära kaduma hakanud, kuid mõistan, et olen ise olnud liiga passiivne, igasugune suhe tahab nö toitu. Aga no ei viitsi suva teemadel pläkutada. Aja jooksul nõuab igasugune suhtlemine üha suuremat pingutust. Kaugenemisega kaovad ka ühised teemad.
See on tõsi, et elu on igavavõitu :).

+12
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Igavalt elate…

Et siis elu teeb huvitavaka õhku paisatava möla kogus?

See õhku paisatav möla on kogemuste, muljete ja arvamuste jagamine. Kui ei viitsi mingil perioodil suhelda, on see täiesti ok. Samas ise saan vahel sõbrannadega kokku täie teadmisega, et kuigi ma täna hästi ei viitsiks, siis kunagi eakamana ei taha ma olla torssis ja üksildana vanainimene. Kasvõi sellepärast hindan sõbrannasid ja nende vajadust vahel kokku saada.

+5
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Introvertsus süveneb vanusega. Väga tavaline.

+8
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Ma klassifitseeriks 20-ndate eluaastate ringilehvimise ealiseks iseärasuseks 🙂

Tegelikult aga peaks hoopis ühiskonna tasandil kokku leppima, et ei ole mingit “normaalset käitumist”, mis on kokku lepitud kõige rohkem lobistanud inimgrupi arvamuse põhjal,ja kõik need, kes sellele ei vasta, peavad siis põdema, et “ma ei ole ju normaalne…”.

5 aastane igatseb uut nukku
15 aastane samasuguseid tosse nagu sõbrannal
20 aastane tahab sõpradega pidutseda
30 aastane oma aiaga maja, kuhu hea väikelapsi omapäi õue lasta
40 aastane vaikselt oma kodus olla
jne
Edasi ma ei spekuleeri, sest ma omast kogemusest ei tea, mida nendes vanustes inimesed soovida võiksid.

Aga me ei hakka ju 5 aastast näägutama, et mis nukk, kodusoojus ja oma aed on ju hoopis tähtsamad. Äkki suhtuks igas eluetapis olevatesse inimestesse ja nende soovidesse respektiga, mitte nimetada seda järjekordseks kriisiks (mida see ju kusagilt otsast vaadates ka tegelikult ju ei ole)?

+8
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

42. Lapsed pesast väljas (sai noorelt alustatud ????), veel kaks aastat tagasi tundsin sama. Ja nüüd on tühjus. Juba. See iseenda seltsis olemine hakkas lõpuks ajudele. Ma ei kujuta ette, kui introvert peab inimene olema, et kuude ja aastate kaupa igasuguse välise kontaktita normaalseks jääb. Mina läksin kooli.

Olge ettevaatlikud, mida soovite. See ei pruugi tegelikkuses pooltki nii meeldiv olla. Inimene on siiski sotsiaalne oled ja ei jää lapsed teil lõputult suhtlemisvajadust rahuldama.

+7
-4
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Sama. Ka ei viitsi niisama kellelegi külla minna ja enda juurde külla ka eriti kedagi ei oota, eriti ootamatult. Eriti mingeid kohutuslikke külalisi ei kannata. Elan iseendale ja ei huvita, mida keegi arvab. Sõbrannasid selleks, et kedagi taga klatšida, ei vaja, pole kunagi vajanud.
Kunagi varem jah sai samuti mööda ööklubisid igal nädalavahetusel käidud jne.

+5
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Mina ei ole kunagi sõbrannatada osanud. Näiteks räägib see nn sõbranna mulle oma muresid lapse või mehega, tunnen kaasa (rikun oma tuju) ja kui siis mõne aja pärast küsin, et kuidas A-l läheb, kähvatakse: oma elu elab! (loe: ära nuhi!).
Milleks mulle selliseid sõbrannasid vaja?

+6
-2
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 26.05 13:21; 26.05 15:52;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Mina nautisin ka isolatsiooni. Mulle väga meeldis selline elu. Samas olla paljud inimesed ja vanemad ininesed olnud just eriti õnnetud et ei saa suhelda. Telefoni teel suhtlus polevat see mis päris kontakt. Sellest räägiti palju, nii jäigi mulje et isolatsioon on nii raskesti talutav.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Ei viitsi sõbrannatada, vaid pinnapealselt või sündmustel, aga et saaks niisama kokku ja istuks ja jutustaks, seda tahtmist enam pole.Uusi tutvusi sobitada ei taha. Sugulastega ka ei ole mingit soovi suhelda.

Mul on nii, et just pinnapealselt ei viitsi enam inimestega suhelda, uusi tutvusi ka ei taha, sugulastega ka ei taha. Aga paari pikaaegse sõbrannaga vahel harva pikalt ja põhjalikult suhelda on päris tore.
See pinnapealse suhtluse vältimine pärsib aga päris tõsiselt töiseid tegemisi. Suhted on ju teadagi ka tööalaselt väga olulised.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Näitan 16 postitust - vahemik 1 kuni 16 (kokku 16 )


Esileht Pereelu ja suhted Mida vanemaks ma saan,