Ma klassifitseeriks 20-ndate eluaastate ringilehvimise ealiseks iseärasuseks 🙂
Tegelikult aga peaks hoopis ühiskonna tasandil kokku leppima, et ei ole mingit “normaalset käitumist”, mis on kokku lepitud kõige rohkem lobistanud inimgrupi arvamuse põhjal,ja kõik need, kes sellele ei vasta, peavad siis põdema, et “ma ei ole ju normaalne…”.
5 aastane igatseb uut nukku
15 aastane samasuguseid tosse nagu sõbrannal
20 aastane tahab sõpradega pidutseda
30 aastane oma aiaga maja, kuhu hea väikelapsi omapäi õue lasta
40 aastane vaikselt oma kodus olla
jne
Edasi ma ei spekuleeri, sest ma omast kogemusest ei tea, mida nendes vanustes inimesed soovida võiksid.
Aga me ei hakka ju 5 aastast näägutama, et mis nukk, kodusoojus ja oma aed on ju hoopis tähtsamad. Äkki suhtuks igas eluetapis olevatesse inimestesse ja nende soovidesse respektiga, mitte nimetada seda järjekordseks kriisiks (mida see ju kusagilt otsast vaadates ka tegelikult ju ei ole)?