Jaa, SEE tunne kui oled selle bandega kodus ja suvepuhkus möödub ilma igasuguse puhkamiseta. Minu jaoks ei olnud asi lihtsalt ajas. Eks ikka oleks leidnud hetke, et mobla asemel raamatut lugeda. Aga ma kaotasin oskuse raamatuid nautida. Sest raamatu lugemine on nauditav kui ümber on rahu ja tead, et saad nüüd lugeda kasvõi pool tundi järjest. Lastega kodus olles seda kindlat tunnet ei ole. Isegi kui nad filmiga teleka ette istutada, suudab keegi kindlasti korraks köögis käies midagi maha ajada või tekib neil omavahel mingi tüli, et keegi räägib liiga palju filmi ajal ja mida sa naudid kui kuuled, et filmivaatamine on kujunenud hoopis sõnakaks ja valjuhäälseks tüliks ja vaidlemiseks.
Mul on nüüd lapsed nii suured (13-18), et saab ikka rahus ka olla kasvõi päev otsa, aga jah siis on teised probleemid. Et kuidas nad meelitada vaheajal ka ennast liigutama näiteks. Ühel päeval siin ma tundsin nagu nad oleks jälle väikesed, kellega peab koos väljas käima. Vahepeale jäi aeg kui lapsed lihtsalt õues mängisid ja hullasid, nüüd on jälle selline iga, et ma tunnen et see on taas minu vastutus mingi huvitav tegevus, matk või rattamatk välja mõelda. Ühistegevused ja reisid on toredad, aga ka vanemate lastega on ikka seda vingumist ja virisemist ka aegajalt. Kui mu 13-aastane käis sõbra perega kahepäevasel väljasõidul, küll siis tema vanemad kiitsid, et kui rõõmsameelne, energiline ja alati positiivne ja abivalmis noor inimene ikke minu laps on. Mul muidugi suu kukkus lahti, sest oma perega on ta viimane, kes diivanilt üles kargab kui palun lauda katta või midagi muud teha.
Hetkel on meil isegi hästi, sest vanemad lapsed on aktiivsed ja ja endale suveks nii tasuga kui tasustamata tööotsi leidnud. Aga olen oma nahal tunda saanud seda, kuidas suured lapsed suured mured. Osadel läheb jah nii hästi, et tublid ja terved õpilased, siis ülikool, töökoht, hea elukaaslane. Aga väga paljudel ikka juhtub elus ka asju, mis ajavad lapsevanema sisemiselt hulluks.
Loomulikult ei kahetse ma laste saamist kui nad on olemas, aga vahest olen mõelnud küll, et teist korda küll ei julgeks. Igatahes ilma igasuguse toetusega lapsi enda juurde võtvate vanavanemate näol. Ma mäletan, et kui olime klassiõdedega umbes 25 ja ühel meist oli juba kaks väikese vanusevahega last ja nagu ikka kombeks, küsiti et kuna tuleb kolmas. Ja see sõbranna ütles, et kolmandat ei tule päris kindlasti ja ei ole tulnud ka. Ta põhjendas, et laste saamine on tegelikkuses ikka täielik iseenda vaba elu ära andmine. Ja ma ei saanud sellest tookord üldse aru.
On ka palju inimesi, kes armastavad lastega segasummasuvilat, aga kui siis lapsed on juba nii suured, et hakkavad täiskasvanulikult käituma, ei ole enam nii tore kui väike kodu on täis noori, kes igapäevaselt külmkapi tühjaks teevad ja tunde vannitoas veedavad, öö ja päeva ära vahetavad ja tarbivad riideid, mida ei saa enam tasuta kasutatult, sest nad tahavad ka ju ise valida.
