Esileht Pereelu ja suhted Mida vanemaks seda hullemaks

Näitan 23 postitust - vahemik 1 kuni 23 (kokku 23 )

Teema: Mida vanemaks seda hullemaks

Postitas:
Kägu

Miks öeldakse, et kui lapsed kasvavad siis läheb lihtsamaks?

Mina küll nii ei ütleks. Meil on lapsed 3a, 6a ja 10a ja ütleks, et iga aastaga ainult raskemaks.

Viimased paar aastat olen tundnud, et nendest lastest nii kõrini, kisa ja kära…. kui nad olid väiksed ei tundnud ma kunagi nii, ei tundud, et oleks raske. Beebiaeg on kõige lihtsam aeg. Mida suuremaks seda hullemaks… Nii palju kordi olen viimase aasta jooksul mõelnud, et oleks võinud jääda lastetuks v siis ainult 1 laps. Kolm on ikka katastroof….

Nüüd on nii, et tahaks koguaeg omaette olla, oma asju teha. Ei jaksa nendega jageleda enam üdse.

+7
-6
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Vaeseke

+3
-5
Please wait...

Postitas:
Kägu

No katsu need järgnevad 10 aastat üle elada, siis läheb vast paremaks.

+3
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Viimased paar aastat olen tundnud, et nendest lastest nii kõrini, kisa ja kära….

Eks inimene tahab ikka seda, mida tal pole.
Lase nad lastekodusse panna ja kolme kuu pärast tundub sulle nende kisa ja kära linnulauluna.

Ja siis igatsed seda tagasi.

+2
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Miks öeldakse, et kui lapsed kasvavad siis läheb lihtsamaks?

Mina küll nii ei ütleks. Meil on lapsed 3a, 6a ja 10a ja ütleks, et iga aastaga ainult raskemaks.

Viimased paar aastat olen tundnud, et nendest lastest nii kõrini, kisa ja kära…. kui nad olid väiksed ei tundnud ma kunagi nii, ei tundud, et oleks raske. Beebiaeg on kõige lihtsam aeg. Mida suuremaks seda hullemaks… Nii palju kordi olen viimase aasta jooksul mõelnud, et oleks võinud jääda lastetuks v siis ainult 1 laps. Kolm on ikka katastroof….

Nüüd on nii, et tahaks koguaeg omaette olla, oma asju teha. Ei jaksa nendega jageleda enam üdse.

Beebiaeg on lihtne. Ja alates kooliminemisest läheb jälle aina lihtsamaks. See 2-7 ongi nagu õuduste öö.

+3
-2
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

On olemas selline (täiesti  tõene ) ütlus: ‘Väikesed lapsed, väikesed mured, suured lapsed, suured mured’.

Ja nii ongi. Oota veel, kuni nad sul täiskasvanuks saavad, ja siis sa saad teada, KUI SUURED mured siis veel tulevad…

+7
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Miks öeldakse, et kui lapsed kasvavad siis läheb lihtsamaks?

Mina küll nii ei ütleks. Meil on lapsed 3a, 6a ja 10a ja ütleks, et iga aastaga ainult raskemaks.

Viimased paar aastat olen tundnud, et nendest lastest nii kõrini, kisa ja kära…. kui nad olid väiksed ei tundnud ma kunagi nii, ei tundud, et oleks raske. Beebiaeg on kõige lihtsam aeg. Mida suuremaks seda hullemaks… Nii palju kordi olen viimase aasta jooksul mõelnud, et oleks võinud jääda lastetuks v siis ainult 1 laps. Kolm on ikka katastroof….

Nüüd on nii, et tahaks koguaeg omaette olla, oma asju teha. Ei jaksa nendega jageleda enam üdse.

Beebiaeg on lihtne. Ja alates kooliminemisest läheb jälle aina lihtsamaks. See 2-7 ongi nagu õuduste öö.

Kuidas võtta, 10aastane on meil üks hullemaid, ainult kiusab väiksemaid-talle lausa pakub naudingut teistele paha tuju tekitada. Ja siis kuula seda kisa….

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

On olemas selline (täiesti tõene ) ütlus: ‘Väikesed lapsed, väikesed mured, suured lapsed, suured mured’.

Ja nii ongi. Oota veel, kuni nad sul täiskasvanuks saavad, ja siis sa saad teada, KUI SUURED mured siis veel tulevad…

Ise just mõtlen, et kõik võiksid olla 25. Siis oleks elu lill. Kõik saavad ise hakkama, mina võin nt rahus raamatut lugeda või telekat vaadata mis nt praegu on täiesti mõeldamatu.

0
-3
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

On olemas selline (täiesti tõene ) ütlus: ‘Väikesed lapsed, väikesed mured, suured lapsed, suured mured’.

Ja nii ongi. Oota veel, kuni nad sul täiskasvanuks saavad, ja siis sa saad teada, KUI SUURED mured siis veel tulevad…

Tood äkki mingi näite? Olen kolme täiskasvanud lapse ema ja pole õrna aimugi, millest sa räägid.

+4
-2
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Minu jaoks oli beebiiga kõige raskem, sest minu lapsed ei maganud beebina hästi ja pidin igal öösel vähemalt viis korda ärkama ja vahel mitmeks tunniks üles jääma. Kuni teise-kolmanda eluaastani oli endiselt omajagu raske, sest lastel polnud veel ohutunnet, nad sõid üsna spetsiifilisi asju (mis tegi reisimise veidi keerulisemaks), nad ei saanud mitmetest seletustest veel nii hästi aru (nt nüüd tuleb mitu tundi autos istuda, aga siis jõuame ägedasse kohta ja jääme sinna mitmeks päevaks); nad magasid lõunaund, mis tuli päevaplaani sisse arvestada, sest ilma uneta muutusid õhtuks virilaks jne.

Aga kolmandast eluaastast edasi on minu meelest nende kõigiga ainult lihtsamaks läinud. Eks näis, mis teismeeas saab.

+4
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Laste vanusevahe tuleb jätta minimaalselt 10 aastat. Siis tõesti naudid oma lapsi. 6 ja 3 on ju mõlemad liiga tatikad. Jube vanusevahe.

+1
-5
Please wait...

Postitas:
Kägu

10a ja 6a peaks juba täitsa asjalikud tegelased olema ju? Miks 10a-l lubad väiksemaid kiusata siis ja lastel niisama kisada?

+9
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

10a ja 6a peaks juba täitsa asjalikud tegelased olema ju? Miks 10a-l lubad väiksemaid kiusata siis ja lastel niisama kisada?

Samuti arusaamatu kisavad lapsed.. Sugulased käisid pool a tagasi ilma lasteta külas, nautisime seltskonda, drinke jne. Väga tore oli. Nüüd tulid koos 3 lapsega, väikeste vanusevahedega 3,,10a. Jäid paariks päevaks külla, ootasin, et tuleb sama meeldiv olemine. Aga kus sa sellega. Meeletu kisa, karjumine, omavahel kisklemine käis lastel kogu aeg! Kusjuures vanemad on kenad haritud inimesed, ema töötab kaitseväes ja isa on õppejõud, peaks distsipliiniga kõik korras olema, aga võta näpust. Sõna otses mõttes tantsisin rõõmust, kui see bande lahkus ja niipea neid tagasi ei oota

0
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Nii ei saa üldistada. See sõltub ikka konkreetsest lapsest. Osadel on beebiiga väga raske, teistel teismeiga. Minu 10.a ja 12.a on ikka väga mõistlikud ja toredad. Minu meelest just nii mõnus aeg, piisavalt arukad ja iseseisvad.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minul just teismeiga, kusagil 14- 18a. Kusjuures noorem juba 19a aga käitub nagu hull teismeline.

3 või enamat last oleks minu jaoks ulme olnud.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kui iga aastaga hullemaks, ehk on viga sinu kasvatusmeetodis? Kiusul ka põhjused, kas lapsed saavad piisavalt positiivset tähelepanu ja tegelemist?

+6
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Noorema lapse pubekaiga oli ikka paras õudus. Üks pidev vingumine oli päevast päeva. Aga nüüd on jälle normaalne.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minu jaoks olid beebiaastad ikka üks tõeline õudus, vat siis ei olnud tõesti mingit aega endale üldse. Esimene aasta täiesti kohutav, teine aasta veidike parem, aga mitte eriti. Mida kuu võrra vanemaks sai, seda lihtsamaks läks. Kui kõndima õppis, oli litsam, kui rääkima hakkas, lihtsam, enam öösel süüa ei tahtnud, kohe väga palju lihtsam jne. Enam ei olnud mingi pamp, vaid juba ikkagi inimene, kes sai näiteks öelda, mis nutma ajab jne. Aga kahe erinevas vanuses lapsega ma ei saaks hakkama, see on kindel. Nii et ma jään ühe juurde ja olen rahul, et ta enam beebi ei ole 😀

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Jaa, SEE tunne kui oled selle bandega kodus ja suvepuhkus möödub ilma igasuguse puhkamiseta. Minu jaoks ei olnud asi lihtsalt ajas. Eks ikka oleks leidnud hetke, et mobla asemel raamatut lugeda. Aga ma kaotasin oskuse raamatuid nautida. Sest raamatu lugemine on nauditav kui ümber on rahu ja tead, et saad nüüd lugeda kasvõi pool tundi järjest. Lastega kodus olles seda kindlat tunnet ei ole. Isegi kui nad filmiga teleka ette istutada, suudab keegi kindlasti korraks köögis käies midagi maha ajada või tekib neil omavahel mingi tüli, et keegi räägib liiga palju filmi ajal ja mida sa naudid kui kuuled, et filmivaatamine on kujunenud hoopis sõnakaks ja valjuhäälseks tüliks ja vaidlemiseks.

Mul on nüüd lapsed nii suured (13-18), et saab ikka rahus ka olla kasvõi päev otsa, aga jah siis on teised probleemid. Et kuidas nad meelitada vaheajal ka ennast liigutama näiteks. Ühel päeval siin ma tundsin nagu nad oleks jälle väikesed, kellega peab koos väljas käima. Vahepeale jäi aeg kui lapsed lihtsalt õues mängisid ja hullasid, nüüd on jälle selline iga, et ma tunnen et see on taas minu vastutus mingi huvitav tegevus, matk või rattamatk välja mõelda. Ühistegevused ja reisid on toredad, aga ka vanemate lastega on ikka seda vingumist ja virisemist ka aegajalt. Kui mu 13-aastane käis sõbra perega kahepäevasel väljasõidul, küll siis tema vanemad kiitsid, et kui rõõmsameelne, energiline ja alati positiivne ja abivalmis noor inimene ikke minu laps on. Mul muidugi suu kukkus lahti, sest oma perega on ta viimane, kes diivanilt üles kargab kui palun lauda katta või midagi muud teha.

Hetkel on meil isegi hästi, sest vanemad lapsed on aktiivsed ja ja endale suveks nii tasuga kui tasustamata tööotsi leidnud. Aga olen oma nahal tunda saanud seda, kuidas suured lapsed suured mured. Osadel läheb jah nii hästi, et tublid ja terved õpilased, siis ülikool, töökoht, hea elukaaslane. Aga väga paljudel ikka juhtub elus ka asju, mis ajavad lapsevanema sisemiselt hulluks.

Loomulikult ei kahetse ma laste saamist kui nad on olemas, aga vahest olen mõelnud küll, et teist korda küll ei julgeks. Igatahes ilma igasuguse toetusega lapsi enda juurde võtvate vanavanemate näol. Ma mäletan, et kui olime klassiõdedega umbes 25 ja ühel meist oli juba kaks väikese vanusevahega last ja nagu ikka kombeks, küsiti et kuna tuleb kolmas. Ja see sõbranna ütles, et kolmandat ei tule päris kindlasti ja ei ole tulnud ka. Ta põhjendas, et laste saamine on tegelikkuses ikka täielik iseenda vaba elu ära andmine. Ja ma ei saanud sellest tookord üldse aru.

On ka palju inimesi, kes armastavad lastega segasummasuvilat, aga kui siis lapsed on juba nii suured, et hakkavad täiskasvanulikult käituma, ei ole enam nii tore kui väike kodu on täis noori, kes igapäevaselt külmkapi tühjaks teevad ja tunde vannitoas veedavad, öö ja päeva ära vahetavad ja tarbivad riideid, mida ei saa enam tasuta kasutatult, sest nad tahavad ka ju ise valida.

+3
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Miks öeldakse, et kui lapsed kasvavad siis läheb lihtsamaks?

Mina küll nii ei ütleks. Meil on lapsed 3a, 6a ja 10a ja ütleks, et iga aastaga ainult raskemaks.

Viimased paar aastat olen tundnud, et nendest lastest nii kõrini, kisa ja kära…. kui nad olid väiksed ei tundnud ma kunagi nii, ei tundud, et oleks raske. Beebiaeg on kõige lihtsam aeg. Mida suuremaks seda hullemaks… Nii palju kordi olen viimase aasta jooksul mõelnud, et oleks võinud jääda lastetuks v siis ainult 1 laps. Kolm on ikka katastroof….

Nüüd on nii, et tahaks koguaeg omaette olla, oma asju teha. Ei jaksa nendega jageleda enam üdse.

Läheb lihtsamaks. Siis kui nad saavad kõik 18

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

aga kui siis lapsed on juba nii suured, et hakkavad täiskasvanulikult käituma, ei ole enam nii tore kui väike kodu on täis noori, kes igapäevaselt külmkapi tühjaks teevad ja tunde vannitoas veedavad, öö ja päeva ära vahetavad ja tarbivad riideid, mida ei saa enam tasuta kasutatult, sest nad tahavad ka ju ise vali

See just ongi tore!

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Väikestega ei saa kunagi ise rahu. Mulle meeldis varem teha midagi nii et olgu öö või päev. Nt kasvõi kuuri koristada. Aga peale laste saamist jäi kõik selline aeg ära. Kogu aeg keegi tahtis midagi, tüdines oma tegevusest, tuli hakata süüa tegema jne. Kõigeks tuli aega näpistada teha kiiruga. Ei mingit spontaansust. Aina planeeri. Mu oma rütm asendus laste rütmiga ja nende tegemistega. Nii mingi 20aastat.
Ja siis tekib aeg kui neil pole sind enam vajagi. Algul on see isegi hirmutav ja teeb kurvaks.
Aga nüüd. Saan elada jälle oma rütmis, teha asju mis mulle meeldivad. Ja neid on praegu nii palju sest 20aastat ma pole nagu üldse millestki huvitunud peale laste tegemiste ja käimiste. Sest ma lihtsalt ei jõudnud.
Suured lapsed, suured mured on küll õige. Ikka muretsed oma laste pärast ja juba nende endi murede üle.

+2
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Miks öeldakse, et kui lapsed kasvavad siis läheb lihtsamaks?

Mina küll nii ei ütleks. Meil on lapsed 3a, 6a ja 10a ja ütleks, et iga aastaga ainult raskemaks.

Viimased paar aastat olen tundnud, et nendest lastest nii kõrini, kisa ja kära…. kui nad olid väiksed ei tundnud ma kunagi nii, ei tundud, et oleks raske. Beebiaeg on kõige lihtsam aeg. Mida suuremaks seda hullemaks… Nii palju kordi olen viimase aasta jooksul mõelnud, et oleks võinud jääda lastetuks v siis ainult 1 laps. Kolm on ikka katastroof….

Nüüd on nii, et tahaks koguaeg omaette olla, oma asju teha. Ei jaksa nendega jageleda enam üdse.

Vanasõna on ju hoopis: väiksed lapsed – väiksed mured, suured lapsed – suured mured.
Kergemaks läheb siis, kui laps on täiskasvanud ja võtab ise oma elu eest vastutuse.

0
0
Please wait...

Näitan 23 postitust - vahemik 1 kuni 23 (kokku 23 )


Esileht Pereelu ja suhted Mida vanemaks seda hullemaks