Teema: Mida vastate?

lapsed ei küsi nii. Nad eeldavad, et isa on tööl.

Saan aru, et tegu on üksikvanemaga ja laps eisa ei osale lapse kasvatamises? Ainult sellisel juhul võiks lapsevanemal selline küsimus tekkida.

Palju sõltub laste vanusest, kas üldse pannakse tähele, et ühel lapsel ei käi mitte kunagi isa järel. Ja kas seda üldse märgataksegi kunagi. Näiteks minu lapse on tihti kõige esimestena kohal,s eega ei saagi teised lapsed teada, kas hommikul viin mina või isa. Pisemad lapsed ei pane seda tähelegi. Isegi isadepäeval mitte – olen olnud oma 3-aastase tütre isadepäeval, kui mees oli lkähetuses, ei mäleta, et see kelleski mingeid küsimusi oleks tekitanud.

Küll aga mis võib juhtuda, et su oma laps märkab seda ja hakkab küsima, et miks teistel on isa, temal ei ole. Nii et pigem pead olema valmis ise oma lapse küsimustele vastama.

Mina oma lapsele selgitasin, miks tal isa pole, ja ütlesin, et kui keegi küsib, siis lihtsalt ütledki, et minul lihtsalt pole ja kõik. Ja kui mõni urgitseb, miks ikka pole, siis tuleb öelda, et see on perekonnaasi ja sellest ei räägita teistele.
Ükskord lasteaias riietusruumis üks teine tüdruk küsis minult, miks “Maril” isa pole. Mina ütlesin, et noh, mõnel pole isa, mõnel pole vanavanemaid, aga meil see-eest on vanavanemad. Ja siis hakkas üks juba rääkima, et temal on ainult vanaema, aga pole vanaisa, teine ütles, et temal on mõlemad, kolmas ütles, et tal on kaks vanaisa, aga pole vanaemasid jne. Laste jutt, hakkab veerema ja nii ta läheb. Ja unustatakse hoopis, miks siis “Maril” ikkagi isa pole.
Teinekord küsis üks teine tüdruk, kellel on õde, miks minu lapsel õde pole. Mina ütlesin, et no näed, on nii juhtunud, et pole. Ja kogu moos. Jutt tuleb ruttu viia muule, öelda nt et “aga sinul on vist õega päris tore mängida” või “kas te saate õega hästi läbi” vms.
Laste ees peaks sellistest asjadest rääkima nö loomulikult, ilma ebamuavust välja näitamata, siis nad ei pea seda ise ka millekski eriliseks.

#3528722:

Minu laps teab, miks tal isa pole. Tal nimelt pole lihtsalt kunagi isa olnudki, sünnist saati oleme kahekesi olnud.

Kas ta teab ikka, MIKS tal pole või teab lihtsalt, ET ei ole?
Aga kui lapsel endal rohkem küsimusi ei ole, siis võib ju vastata lihtsalt, et tema isa ei ela teiega koos.
Teise lapse küsimise tagant ei maksa mingit haiglast uudishimu otsida – üsna arusaadav küsimus, kui ole tõesti ehk märganud, et sinu lapse isa kunagi näha pole, enamikul teistel aga on.

See “mõnes peres ei ole isa ja mõnes pole ema”, mida viimane kägu pakkus ja millest täiskasvanuid ilmselt aru saavad (sest täiskasvanud teavad, et see tähendab reeglina lahkuminekut või koguni lapse kasvatuses algusest peale mitteosalemist) ei ole minu meelest väikelapsele ütlemiseks jaoks hea lause, sest väikelaps võib hakata mõtlema, et mismõttes pole – kas inimene suri siis ära või haihtus lihtsalt õhku? Või kuidas see teise pere isa/ema siis olemast lakkas ?!?

Samas “Isa elab teises kodus” puhul ei ole mingit valesti mõistmist, vaid on kohe üheselt selge – inimene on olemas, aga elab kuskil mujal. Nii et minult läheb ka 10 punkti sellele kägu 15.12 pakutud lausele: “Minu isa elab teises kodus”.

Kui lahus elava isaga on siiski mingid suhted säilinud, võib veel öelda: “Minu isa elab teises kodus, aga ta käib meil vahel külas/käin tal vahel külas”