Mõtlesime mehega, et eelarve pere (tüdruk 10a, poiss 14a) peale on selleks max 400- 500 eur.
Läti ja Leedu on läbi kammitud ja selle raha eest kaugemale lennata ka vist ei saa. Poola pikalt sõitmine tüütu ja vara läheb juba pimedaks ka.
Mis teised pered ette võtavad, äkki saan mõne hea idee?
Miks peab kogu aeg lastega ringi ratsutama? Sellepärast me koolid ongi täis igasuguseid käitumishäiretega lapsi, et sünnist saati on neid muudkui kvaliteetaega veetma tassitud, ainult üks aja planeerimine terve elu, lastel on sügav stress sellest. NB! Mul on 3 last ja ka veedan nendega palju aega 8ei ole kibestunud vanatüdrkuk), lihtsalt see ajuvaba tõmblemine, et kui vaheajal kuhugi ei reisi, siis see polegi vaheaeg, on eemaletõukav.
Lähme maale vanaema juurde.
Olen tavapäraselt 9-17 tööl. Lapsed saavad puhata ja igavleda (igavlemine on muidu loovusele kõige kasulikum tegevus). Magavad hommikul kaua jaksavad, suhtlevad sõpradega, käivad õues, kinos, loevad, joonistavad jne.
Mina ei mõista ka seda pidevat tuuritamist, mul on eesmärk lastele täiskasvanuks saades kaasa anda oskus lihtsalt olla ja teadmine, et kasulikult veedetud aeg pole vaid tuuseldades mööda ilma ringi.
Lastel on omad trennid jaa saavad seal tihedamalt käia. See kool ongii ju segav faktor neile meeldiva trennis käimise vahel. Ma imestan et mitte kōik klubid ei ole veel aru saanud, et koolivaheaeg on ju parim viis lastevanematelt raha välja pumbata korraaldades sel ajal kas tihedamat trennigraafikut vō 3-4 päevast laagrit.
Ei plaani küll kuhugi ekstra tormata. Käime alati ja palju suvel ja talvel on lapsel ja mehel oma suusareisid. Inimene peab siiski suutma ka ise enda aega sisustada, ei jõua ega viitsi mina iga lapse vaba hetke sisustada. Igapäevaselt ma ju suhtlen oma lapsega, ikka võtame midagi ette ja käime kuskil. Iga minuti planeerimine ei ole normaalne, mulle see ei sobi 🙂 Ja mida on teha lapsel Poolas :)?!
Pole raha kuhugi reisida. Käivad trennis, magavad kaua. Mis selle nädalakesega ikka nii väga teha.
Meie käisme ka sageli nn koolivaheajareisidel, et saaks pimedal ajal päikese kätte, kuni poeg ükskord oli sihtkoha valikul tõrges ja selgituseks ütles, et “see reis kestab 6 päeva, mul siis puhkuseks ei jäägi aega”.
Me oleme samasse staadiumisse jõudnud selle pideva ringirändamisega, et lapsed paluvad koolivaheajal võimalust “lihtsalt olla”. Seega – las nad siis sel korral lihtsalt on 🙂
Aga ideid: matk, muuseum, spa, kino, vanavanematega 1 päev veeta…
Issand, jälle koolivaheaeg!
????
Mitte midagi ei võta ette. Gümnaasiumilaps käib meil kooli kõrvalt tööl ja vaheaeg on just see, kus ta saab tööle rohkem pühenduda ja progümnaasiumi laps ilmselt kasutab vaba aega sõpradega koos sportimiseks – kooliaja pimedatel õhtutel seda aega napib. Ühesõnaga ma lasen lastel teha seda, mida nad ise tahavad teha.
Neid lühikesi koolivaheaegu perega reisimisele küll ei raiska, pealegi reisivad meie lapsed klassiga üsna palju, sh ka välismaal.
Me reisime lisaks koolivaheaegadele ka nädalavahetustel 🙂 Vaene laps, eks? Kuigi, siiani on ta ise ikka ka vaimustuses. Vanema poja pealt mäletan, et kuskil 6.-7. klassis jõudis kätte see aeg, kus reisimise asemel parem niisama olla sooviti. Sinna on meil veel kolm-neli aastat aega, eks paistab.
Koolivaheajaks läheme Peterburi. Pole Venemaal väga ammu käinud ja kui nüüd see e-viisa saamine nii lihtsaks tehtud on, siis tasub ära kasutada. Lisaks sellele toimub seal samal ajal üks meie hobiga seotud üritus, mida ehk ka külastada õnnestub. Kogu koolivaheaega seal ei passi, neli päeva on praegu plaanis. Jääb lapsele aega kodus mängukonsoolide, arvuti ja muu lebotamise jaoks.
Mitte midagi ei võta ette. Gümnaasiumilaps käib meil kooli kõrvalt tööl ja vaheaeg on just see, kus ta saab tööle rohkem pühenduda ja progümnaasiumi laps ilmselt kasutab vaba aega sõpradega koos sportimiseks – kooliaja pimedatel õhtutel seda aega napib. Ühesõnaga ma lasen lastel teha seda, mida nad ise tahavad teha.
Neid lühikesi koolivaheaegu perega reisimisele küll ei raiska, pealegi reisivad meie lapsed klassiga üsna palju, sh ka välismaal.
Eestis on juba progümnaasium? Ise mōtlesid välja vōi sōbrannatades tuli?
Püüaks natuke vähem eesti keelt solkida nende totakate välismaiste väljenditega. Klikid ära?!
Mina mõtlen ka, et laseks hoopis vahelduseks lastel rahulikult kodus olla. Ekraanipiirangu jätan toimima, ise olen tööl. Elame maal, lastel tegevuse puudust ei ole. Meil suvevaheaeg möödus juba katkematu ringiratsutamise tähe all.
Mitte midagi ei võta ette. Gümnaasiumilaps käib meil kooli kõrvalt tööl ja vaheaeg on just see, kus ta saab tööle rohkem pühenduda ja progümnaasiumi laps ilmselt kasutab vaba aega sõpradega koos sportimiseks – kooliaja pimedatel õhtutel seda aega napib. Ühesõnaga ma lasen lastel teha seda, mida nad ise tahavad teha.
Neid lühikesi koolivaheaegu perega reisimisele küll ei raiska, pealegi reisivad meie lapsed klassiga üsna palju, sh ka välismaal.
Eestis on juba progümnaasium? Ise mōtlesid välja vōi sōbrannatades tuli?
Püüaks natuke vähem eesti keelt solkida nende totakate välismaiste väljenditega. Klikid ära?!
No aga hari siis ennast. Mina lihtsalt kasutan väljendit, mis ajalooliselt Eestis kasutusel oli ja mis on ka praeguses keelepruugis üsna levinud, et mitte öelda ametlik ehk võtsin malli Eesti ühel parimalt koolijuhilt. Sina keelad seda teha või? irw, tahtsid omast arust tark olla?
http://www.eki.ee/dict/ekss/index.cgi?Q=prog%C3%BCmnaasium&F=M
https://gag.ee/meie-kool/
https://www.postimees.ee/4336937/agur-keskparaste-torukoolide-asemel-tekivad-tugevad-pohikoolid
Eestis on juba progümnaasium? Ise mōtlesid välja vōi sōbrannatades tuli?
Püüaks natuke vähem eesti keelt solkida nende totakate välismaiste väljenditega. Klikid ära?!
Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus
§ 2. Põhikool ja gümnaasium ning nende tegutsemise vormid
(3) Põhikooli ja gümnaasiumi tegutsemise vormid on:
1) põhikool;
2) koolieelne lasteasutus (edaspidi lasteasutus) ja põhikool, mis tegutsevad ühe asutusena;
3) põhikool, kus õpe toimub I või I ja II kooliastmel, kusjuures II kooliastmel ei pea õpe toimuma kõikide II kooliastme klasside ulatuses;
3.1) progümnaasium, kus õpe toimub III kooliastmel;
4) gümnaasium;
jne.
Mina lasen ka lastel kaua magada ja olen ise tööl. Aga kuna neil õhtud vabad, siis ilmselt leiame aega, et lauamänge mängida, küpsetada koos või jalutamas käia (pimedad sügisõhtud on minu meelest kõige põnevam aeg õues kolamiseks).
Ja mida on teha lapsel Poolas :)?!
Poolas on muidu väga palju teha, kasvõi näiteks Koperniku keskus Varssavis. Tegelikult on tegemist väga toreda maaga.
Aga vaheajast, siis midagi ei tee. Teismeline magab ja ülejäänud töötavad. 🙂
Ühe kuuse imikuga tõesti on napakas džunglisse minna. Milleks sinna istikuid vedada. Kuidas kuusk imema peaks on muidugi iseasi.
Teismeline ütles, et ta tahaks kõige rohkem kodus niisama olla. Ma arvan, et luban talle seda.
Üks kruiis ja ülejäänud aja kodus.
Miks peab kogu aeg lastega ringi ratsutama? Sellepärast me koolid ongi täis igasuguseid käitumishäiretega lapsi, et sünnist saati on neid muudkui kvaliteetaega veetma tassitud, ainult üks aja planeerimine terve elu, lastel on sügav stress sellest. NB! Mul on 3 last ja ka veedan nendega palju aega 8ei ole kibestunud vanatüdrkuk), lihtsalt see ajuvaba tõmblemine, et kui vaheajal kuhugi ei reisi, siis see polegi vaheaeg, on eemaletõukav.
Täpselt samad mõtted!
Täiesti tobe on selline laste vaba aja sisustamine vanemate poolt. Eriti koomiline, et küsitakse veel siit, võhivõõraste käest nõu, aga mitte oma lastelt?!
Nii neid saamatukesi toodetakse, kellele on kõik ette-taha ära planeeritud ja laps iseseisvalt enam midagi mõelda ei oskagi.
❄❄❄
Nagu mõnel teiselgi – lasen lastel PUHATA JA MÄNGIDA ning neil endal otsustada, mida teha.
Me reisime lisaks koolivaheaegadele ka nädalavahetustel ???? Vaene laps, eks? Kuigi, siiani on ta ise ikka ka vaimustuses. Vanema poja pealt mäletan, et kuskil 6.-7. klassis jõudis kätte see aeg, kus reisimise asemel parem niisama olla sooviti. Sinna on meil veel kolm-neli aastat aega, eks paistab.
Kes need meie on?
Ei pea ju kuskile kaugele sõitma – surmkindlasti on Eestis mõni linn, kus keegi teist – või vähemalt lapsed – pole kunag käinud. Minge ja tutvuge!
Vanema poja pealt mäletan, et kuskil 6.-7. klassis jõudis kätte see aeg, kus reisimise asemel parem niisama olla sooviti. Sinna on meil veel kolm-neli aastat aega, eks paistab.
Kes need meie on?
Funktsionaalse lugemisoskusega ei ole kõik hästi või millest see küsimus? Meie all mõtlesin konkreetselt ennast, oma abikaasat ja nooremat last, kes me kõik koos vaatame ja ootame, mis ajal lapsel reisimistuhin ära kaob.
Miks peab kogu aeg lastega ringi ratsutama? Sellepärast me koolid ongi täis igasuguseid käitumishäiretega lapsi, et sünnist saati on neid muudkui kvaliteetaega veetma tassitud, ainult üks aja planeerimine terve elu, lastel on sügav stress sellest.
Väga õige tähelepanek. Mul endal on olnud võimalus ühe noore pere elu kõrvalt jälgida peale lapse sündi. Last ei hoitud võrevoodis mitte vanemate voodi kõrval, vaid pandi ta eraldi tuppa magama. Lapse turvatunne kadus juba sealt. 1 kuuse imikuga rännati Indoneesia dzunglis ja laps oli neil nagu pamp seljas. Kui ma juba siis neile mainisin, et nii väikese lapse närvisüsteemile ei ole reisid kasulikud, vaadati mulle nagu napakale otsa. Järgmisena külastasin neid siis, kui laps oli 5 kuune ja kuna minu kui külalise tuba oli maja esimesel korrusel ja noorel perel teisel korrusel, siis noor ema avastas, et kas ma ei võtaks nende 5 kuuse lapse ka enda juurde allkorrusele, sest nad tahaks kasvõi ühe öö puhata. Hoiatasin, et laps võib seda tajuda, ärgata ja hakata nutma. Nii ka oli. Kui laps oli juba 6 aastane, oli temast saanud juba tõeline närvipundar ja oma hoogudes lõhkus mööblit. Perre sündis veel 2 last riburadamisi juurde ja kõikidega muudkui reisiti ja reisiti. Mul oli siiski võimalus lastega omaette vestelda ja selgus et nad soovisid pidevate reiside asemel hoopis kodust pereelu, kasvõi jõulud koos perega veeta, mitte selle asemel kusagil soojal maal veeta. Sest teistel olid kodused jõululauad, kingitused, pühade meeleolu, kuid neil ei olnud.
Beebiga ühes toas ja suisa kaisus magamine on läheduse ja turvatunde tekkimiseks väga õige. See reisijutt, mis seal järel tuli, ei pruugi aga olla. Kui palju nad siis reisisid? Kord aastas? Kaks, kolm? Suurema osa aastast? Lastele on oluline olla oma vanematega koos, mis vahet seal on, kus see koosolemine täpselt toimub? Beebi oli kotiga seljas, see on ju lähedus ometigi.
Minul on oma perega igal pool hea olla, minu lastel ka meiega. Ja üllatus-üllatus, nad tahavad reisida. Kui vanaema esitaks suunatud manipuleeriva küsimuse, et kas te tahate vihmaga jalgsimatka teha või jõuluvanalt kinke vastu võtta, siis võib-olla tõesti saaks ta vastuse, mida ootab. Jõulutunne võib olla ka lihtsalt südames, ei pea tingimata süldilauas istuma.
Sellised “heategijad”, kes lastega isekeskis vestlevad ja vanemate kohta komprat õngitsevad, saavad olla ainult lihased vanaemad. Muude võõraste inimeste juurde beebit magama ei topita. Omal ajal oleks meilegi ära kulunud üks öö, kui me oleksime saanud välja magada ja vanaema oleks öösel beebiga kõndinud ja tegelenud. Praegu jääb mulje, et vanaema on pidanud jõululauas üksi istuma ja nüüd paneb siin asju paika, kes kuidas tuksi on keeratud.
Mööbli lõhkumisi või muid intsidente ei selgita beebiga koos reisimine – seal võib olla taustal mingi lapse arenguline eripära – adhd vms.
Meil on samasugune heategija – varem üritas keelustada reisimist, et rasedana ei või, siis et beebiga ei või. Nüüdseks, kui lapsed on suured, ei või seepärast,et pangu me see raha hoopis kuhugi mõistlikumasse kohta. Võimalik, et vanaemad lihtsalt kardavad, et reisidel juhtub midagi ja turvalisem on oma hoovi peal püsida. Meie puhul tundub see üks asi, aga teine probleem on ka just see, et vanaema tunneb end kõrvalejäetuna ilmselt ja siis otsib seoseid reisimise ja suvaliste negatiivsete ilmingute vahel ja siis saab lõpmatuseni etteheiteid teha. NB! Reisime aastas 1 kord välismaal ja 1 kord Eestis või kuskil lähinaabruses. Tüli aga on nagu tegeleks suurema osa aastast kõrge diplomaatiaga a la Süürias.
Me reisime lisaks koolivaheaegadele ka nädalavahetustel ???? Vaene laps, eks? Kuigi, siiani on ta ise ikka ka vaimustuses. Vanema poja pealt mäletan, et kuskil 6.-7. klassis jõudis kätte see aeg, kus reisimise asemel parem niisama olla sooviti. Sinna on meil veel kolm-neli aastat aega, eks paistab….. Meie all mõtlesin konkreetselt ennast, oma abikaasat ja nooremat last, kes me kõik koos vaatame ja ootame, mis ajal lapsel reisimistuhin ära kaob.
Eks te “oodake ja vaadake”. See mu tuttav pere ka “ootas ja vaatas” ning “reisis” oma väikeste lastega lausa igal nädalavahetusel. Kui kuhugi minna enam ei olnud, siis topiti oma väikesed pambud ikka autosse ja vurati 250 km kaugusele vanemate juurde, et seal siis lihtsalt õues ringi jalutada. Vanemad tegid neile ka toidu lauale. Esmaspäeva hommik kell 5 äratati lapsed üles, et neid poolunisena tagasi sõidutada, sest vanemad pidid õigeks ajaks tööle jõudma ning lapsed otse reisilt lasteaeda. Kogu lastega tegelemine piirduski “reisimisega”. Naine käis firmas tööl, mehele oli lisaks firmas töötamisele veel ka oma firma ning lisaks koos naisega ka ühine väike perefirma. Raha kokkukraapimisega neil polnudki laste jaoks aega ning see aeg kompenseeritigi “reisimistega”.
nüüd on juba õudne lugeda – kuidas küll see isik täpselt teab, palju TUTTAVATE peres lastega tegeleti? Ja kes on see tuttav, et ta võib arvustada ühe pere käike ja tegemisi!? Mis viga on maal õues jalutamisel?
Ma mõistan, miks ei suhtle – sa sekkusid liialt oma tuttavate ellu ja mis kõige hullem – arvustasid.
Beebiga ühes toas ja suisa kaisus magamine on läheduse ja turvatunde tekkimiseks väga õige. See reisijutt, mis seal järel tuli, ei pruugi aga olla. Kui palju nad siis reisisid? Kord aastas? Kaks, kolm? Suurema osa aastast?
Reisisid suurema osa aastast, nii kui vaba aeg tekkis. Näitasid ka pilte ja kuulsin reisimuljeid. Selline lõõgastus oli rohkem vist vanemate jaoks mõeldud, kui laste jaoks, kuna nad rügasid mitme kohaga tööd teha ja kannatasid vist pideva üleväsimuse all.
kust see reisiraha siis tuli, huvitav küll? Kas nad reisid beebidega ja küsisid beebidelt, kas nad tahaksid kodus jõule veeta? Või vestlesid siiski suurte lastega? Ja kui suurtega, kas neil siis koolikohustust polnud, et suurema osa aastast? Tundub, et liialdad.
Vaatan näiteks Tuuli Roosma peret, nad ka ilmselt reisivad mõne jaoks suurema osa aastast ja nende lapsed on laia silmaringiga, kõigiga arvestavad, parimad reisikaaslased. Vanemad just nimelt reisil tegelevad rohkem ja suhtlevad oma lastega kui kodus – selgitavad asju, mis on mujal teisiti kui meil jne. Nende poisid on suurepärane näide sellest, kui mõistlikuks ja teistega arvestavaks lapsed reisides kasvavad.
Kodus on alati midagi muud teha kui lastega suhelda – toimetada, tööpäevi pikemaks venitada, aed vajab harimist. Reisil oleme meie oma lastega 100% kohal alati nii mõttes kui füüsiliselt. Pikkadel autosõitudel arutame maailmaasju, mees seletab lastele füüsikareegleid, 250 km on parasjagu selline aeg, kui jõuab vastata miljonile miks-küsimusele.
Meie lapsed on reisidel alati parimad reisikaaslased – ei vingu, ei passi ekraanides. Saavad ja oskavad arvestada, et reis on erandolukord, kus peab õppima vahel oma tundeid talitsema, vahel loobuma mingist tiluliluostust, et näiteks mingit vaatamisväärsust (vana kivi sisuliselt ) näha ja sinna pilet osta ja aru saada, milleks neid vanu kive vaadatakse.
Beebi jaoks on oluline emaga koos olemine, usun, et koht ei ole tähtis. suuremad lapsed meie peres saavad alati reisil ka midagi – mõne lastekoha käia jne. See õpetab väga hästi arvestamist – täna teeme lastevärke, aga homme läheme siis kõik koos muuseumisse ja keegi ei nurise. Ülehomme oleme kõik rannas.Win-win. Ei ütleks, et reisimine on ainult täiskasvanutele lõõgastumiseks. Ilma lasteta meie mehega näiteks ei reisi väga, sest meile tundub, et maailma nägemine on lapse heaks inimeseks kasvamise juures privileeg, mida tasub kasutada kui rahalisi võimalusi on perel.
