Läheme pikale reisile, mis on ostetud suvel. Suvel reisime vähe, kuna naudime Eestimaa suve, siis vaheaaegadel reisime. Ei usu küll, et lastele reisimine halvasti mõjub.
Ma saan siis õigesti aru?
Nelja inimese peale nädalaks 400 eurot ja tahaks reisile.
Läti-Leedu ei sobi.
No väga ei vea välja.
Puhake kodus, käige kinos, ujumas, koos söömas.
Minu meelest on väikelapsed ja beebid nii lihtsalt arusaadavad tegelased. Kui nad ei nuta ja on rõõmsad, siis on nad järelikult rahul ja õnnelikud ja pisuke ports positiivset stressi vaid aitab kaasa sellele, et laps ka edaspidi stressiga toime tuleb. Seega kui laps pole rahutu ja ei nuta sageli, ei ole mitte mingit objektiivset põhjust öelda, et reis talle halvasti mõjub kui just ei reisi eriti parasiidirohkesse ja hügieenivähesesse kohta. Lisaks beebid ise reguleerivad kenasti vanemate käitumist. Kui püüad seal reisil liiga intensiivset elu elada, kukub beebi lihtsalt nutma ja vanemad on sunnitud rahulikku-vaiksesse hotellituppa minema. Järgmine päev on vanemad juba targemad ja valivad lapsele jõukohase päevakava.
Mitte midagi ei võta ette. Gümnaasiumilaps käib meil kooli kõrvalt tööl ja vaheaeg on just see, kus ta saab tööle rohkem pühenduda ja progümnaasiumi laps ilmselt kasutab vaba aega sõpradega koos sportimiseks – kooliaja pimedatel õhtutel seda aega napib. Ühesõnaga ma lasen lastel teha seda, mida nad ise tahavad teha.
Neid lühikesi koolivaheaegu perega reisimisele küll ei raiska, pealegi reisivad meie lapsed klassiga üsna palju, sh ka välismaal.
Eestis on juba progümnaasium? Ise mōtlesid välja vōi sōbrannatades tuli?
Püüaks natuke vähem eesti keelt solkida nende totakate välismaiste väljenditega. Klikid ära?!
No aga hari siis ennast. Mina lihtsalt kasutan väljendit, mis ajalooliselt Eestis kasutusel oli ja mis on ka praeguses keelepruugis üsna levinud, et mitte öelda ametlik ehk võtsin malli Eesti ühel parimalt koolijuhilt. Sina keelad seda teha või? irw, tahtsid omast arust tark olla?
http://www.eki.ee/dict/ekss/index.cgi?Q=prog%C3%BCmnaasium&F=M
https://www.postimees.ee/4336937/agur-keskparaste-torukoolide-asemel-tekivad-tugevad-pohikoolid
Irw sullegi. Kōikide lollustega ei pea kaasa minema. Eriti kui ajakirjandus mingi sōna ōhku viskab. See, mis enne revolutsiooni oli elagu oma ajaloolist elu.
kust see reisiraha siis tuli, huvitav küll?
Ma juba mainisin, et rügasid mitme kohaga tööd teha. Raha seati esmaseks eesmärgiks.
Selleks, et reisida, tulebki raha teenida. Mõni rügab mitmel kohal, et osta oma kalli hobiga seonduvaid asju, mõned reisivad. Mul on üks tuttav, kes naerab ise ka, et kogu oma talve jooksul raskelt teenitud raha hüppab soojal hooajal langevarjuga taevast alla.
Hullem oleks olnud, kui sinu tuttavad kodus rügavad tööd ja lapsi ei näe ja siis põrutavad reisile ja jälle lapsi ei näe.
Minu tuttavad ei tea, palju ma tegelen oma lastega õhtuti kodus, tõesti ei tea:) Ainult abikaasa teab, sest ta on ka juures. Tuttavatel ei ole mingit adekvaatset infot, mille põhjal kirjutada perekooli, kas ma tegelen oma lastega või mitte ja kas ma reisil tegelen oma lastega või mitte. Ja kas minu jaoks on olulisem raha või mõni muu asi. Ja kas lapsed on hinges katki reisimise pärast või on peres äkki mingi muu ja palju tõsisem probleem.
Ma mäletan oma lapsepõlvest, et vanemad tegid samuti kogu aeg tööd, aga tasu oli nõuka ajal nagu ta oli. Raha ei jagunud, vanemaid kodus polnud ja midagi selle raha eest muidugi osta ei saanud ka. Mis vahet seega sel töötegemisel? Vahel käisid vanemad oma töölt saadud tuusikutega eraldi kuskil Venemaa avarustes. Perega ajaveetmist ei soositud. Mul on meeles see mahajäetuse tunne, kui emb kumb neist läks. Reisidel me perega ei käinud ühesõnaga. Ja kui siis ükskord isa viis meid 50km eemal asuvasse linna laadale – milline elamus see mulle oli! Siiani mäletan. Isegi seda, mis laadalt ostsin. Maakerakujulise võtmehoidja.
Kui minu lapsed mind tulevikus meenutavad, siis ütlevad, et rügas tööd, aga selle teenitud raha kulutas meiega koos reisimise ja olemise peale. Meil on väga palju väga ilusaid ühiseid mälestusi. Ma ei teaks, mida rahaga teha, kui ma ei saaks seda oma kallite peale kulutada.
Reisimise võlu ongi see, et oleme kogu kambaga ühes toas, siis suhtleme rohkem. Muul ajal on nii, et õhtul on kes trennis, kes sõbra juures. Teiseks – siis on ka rohkem aega, ei pea süüa tegema ega koristama. Kogu aja saabki midagi põnevat ette võtta.
Selleks, et reisida, tulebki raha teenida. Hullem oleks olnud, kui kodus rügavad tööd ja lapsi ei näe ja siis põrutavad reisile ja jälle lapsi ei näe.
Kodus rügati peale päevatööd samuti tööd teha ja laste jaoks aega ei jätkunudki. Naine oli õhtuti ninapidi oma perefirma paberites ja mees istus arvuti taga oma firma asjades. Mehe vanemad, kes ise olid hea huumorisoonega normaalsed vanavanemad (olen ka neil külas käinud), keeldusid noorpere lapsi hoidmast, samuti mehe vend. Et kui tulevadki maale külla, siis olgu need päevad ka vanemad seal. Nad ütlesid seda mulle otse välja, et tegemist on kasvatamatute jõmpsikatega. Minu ja selle noore pere suhtlemine lõppeski seetõttu, et mind hakati lihtsalt ära kasutama.
Vähemalt reisil said nad siis lastega olla ja ei istunud ninad paberites. Lisan siia veel, et vanema generatsiooni jaoks on noorus kogu aeg hukas ja lapsed kasvatamatud jõmpsikad. Kasvatusmeetodidd ja arusaamad on muutunud. Sellist tohutut lastega tegelemist polnud vanasti ka nagu ma juba kirjutasin. Vanemad tegid samamoodi kogu aeg tööd ja eks siis õhtuti passiti televiisorit ja igaüks tegeles oma asjadega. Mina mäletan, et minu vanemad istusid nina raamatus, mina samuti. Täpselt sama nagu praegu ninad ekraanides. Keegi ei suhelnud ja ei tegelenud minuga tohutult. Tol ajal vägaüldse ei räägitud, kuidas on õige lapsi kasvatada. Oli ainult Spock. Ma ei leia, et need Spocki-aegsed lastekasvatajad praegu üldse väga palju võiksid sõna võtta või veel hullem – arvustada.
Kui vanavanemad keeldusid lapselastega oma aega veetmast, siis on see muidugi vanavanemate kaotus. Lastele on vanavanemate teistsugust soojust ja maailmavaadet samuti väga vaja. Ja seda vanaemade hellust ja salakommisahtleid. Veel rohkem on vaja vanavanematele lastelastega head kontakti.
See on lihtsalt sedasorti teema, et ei ole võimalik nii üks ühele teiste elusid ära määrata ja paika panna.
Me reisime lisaks koolivaheaegadele ka nädalavahetustel ???? Vaene laps, eks? Kuigi, siiani on ta ise ikka ka vaimustuses. Vanema poja pealt mäletan, et kuskil 6.-7. klassis jõudis kätte see aeg, kus reisimise asemel parem niisama olla sooviti. Sinna on meil veel kolm-neli aastat aega, eks paistab….. Meie all mõtlesin konkreetselt ennast, oma abikaasat ja nooremat last, kes me kõik koos vaatame ja ootame, mis ajal lapsel reisimistuhin ära kaob.
Eks te “oodake ja vaadake”. See mu tuttav pere ka “ootas ja vaatas” ning “reisis” oma väikeste lastega lausa igal nädalavahetusel. Kui kuhugi minna enam ei olnud, siis topiti oma väikesed pambud ikka autosse ja vurati 250 km kaugusele vanemate juurde, et seal siis lihtsalt õues ringi jalutada. Vanemad tegid neile ka toidu lauale. Esmaspäeva hommik kell 5 äratati lapsed üles, et neid poolunisena tagasi sõidutada, sest vanemad pidid õigeks ajaks tööle jõudma ning lapsed otse reisilt lasteaeda. Kogu lastega tegelemine piirduski “reisimisega”. Naine käis firmas tööl, mehele oli lisaks firmas töötamisele veel ka oma firma ning lisaks koos naisega ka ühine väike perefirma. Raha kokkukraapimisega neil polnudki laste jaoks aega ning see aeg kompenseeritigi “reisimistega”.
Kuidas sa teiste elust nii peensusteni tead – mis kell ärgati, kes süüa tegi jne.
Kade oled või, et nad perega reisivad – et nii kibestunult tuttavast perest räägid
Eestis on juba progümnaasium? Ise mōtlesid välja vōi sōbrannatades tuli?
Püüaks natuke vähem eesti keelt solkida nende totakate välismaiste väljenditega. Klikid ära?![/quote]
Tartus on täiesti ametlikult vähemalt üks progümnaasium olemas. Ei viitsi praegu uurida, kas kuskil veel, aga ühte tean täpselt, sest oma laps sinna minemas, kui 7. klassi jõuab. Täiesti eraldiseisev progümnaasium 7.-9. klassi lastele alates sellest sügisest.
Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasiumis on ka täiesti ametlikult progümnaasium olemas.
https://sytevaka.ee/koolist/opilased/
Kirjutaks teemasse ka vahepeal 🙂 Mina tahtsin väga minna lastega veidikeseks sooja – ühel neist on tervisega ja koolis keeruline olukord. Kahjuks ei leidnud sobivaid pileteid ja seejärel tekkis mitu ootamatut väljaminekut. Puhata on aga lastel vaja ja nüüd on mõttes nautida sügisest metsa, matkaradasid ja maakodu.
Meie jaoks on koolivaheajad ainus võimalus koos lastega reisida. Suviti me ei soovi Eestist ära minna.
Laste närvikavale ei ole see halvasti mõjunud, vastupidi. Reisidel on pere rohkem koos ja lapsed väga naudivad. Käivad meile muudkui peale, kuhu veel tahaks minna ja olen kindel, et neile pigem meeldib reisida.
Puhkus ei peagi muide olema tingimata kodus vedelemine. Puhkus on ka see, kui saab teha hoopis midagi teistsugust võrreldes argipäevaga. Meie mehega matkame puhkuse ajal palju. Ei ütleks, et see päeva lõpuks ära ei väsitaks, aga oma tööst puhkame nõnda 100% välja. Lihtsalt nii teistmoodi tegevused. Reisidel ei lebota iialgi ühes kohas, ikka seikleme ja meile nii meeldib.
Selle raha eest saab näiteks spa paketi koos ööbimisega. Meie läheme lihtsalt teise linna Eestis. Ka on laps pensionil vanavanematega mingi aja.
Ma ei tea, meie pere puhkab puhkuste ajal. Ringi kärutamine on ju väsitav, mitte puhkus.
Vaatan näiteks Tuuli Roosma peret, nad ka ilmselt reisivad mõne jaoks suurema osa aastast ja nende lapsed on laia silmaringiga, kõigiga arvestavad, parimad reisikaaslased. Vanemad just nimelt reisil tegelevad rohkem ja suhtlevad oma lastega kui kodus – selgitavad asju, mis on mujal teisiti kui meil jne. Nende poisid on suurepärane näide sellest, kui mõistlikuks ja teistega arvestavaks lapsed reisides kasvavad.
Nende puhul on erinevus selles, et nad on teises riigis vähemalt mitu kuud või isegi aasta ja elavad ennast kohalikku olustikku sisse. Tutvuvad kultuuriga, loodusega, sealsete inimestega, sõbrustavad nende lastega ja ise valivad, kaua paiksed on ja järgmisesse sihtkohta liiguvad. Lapsed jõuavad kohaga harjuda, neil pole pidevat survet taga ja saavad kogeda tavalist päriselu, hakkamasaamist kasinamates tingimustes, mitte näha ainult turistikate ilusamaid kohti ja noobleid 4 või 5 tärni hotelle. Nädalased või paarinädalased reisid kusagile soojale maale, kus on tihe programm ja pidev jooksmine, ühe vaatamisväärsuse juurest teise võib mõjuda küll ka lastele pigem närvilise tõmblemise, kui rahuliku kulgemisena.
Nende puhul on erinevus selles, et nad on teises riigis vähemalt mitu kuud või isegi aasta ja elavad ennast kohalikku olustikku sisse.
Ära ole naiivne. Et saate nimi on “meie aasta….”, ei tähenda, et nad seal aastajagu viibivad. Lapsed käivad ju ammu koolis, nende reisid on vaid teleprojektid ja üldse mitte väga pikad, nagu arvad.
Nende puhul on erinevus selles, et nad on teises riigis vähemalt mitu kuud või isegi aasta ja elavad ennast kohalikku olustikku sisse.
Ära ole naiivne. Et saate nimi on “meie aasta….”, ei tähenda, et nad seal aastajagu viibivad. Lapsed käivad ju ammu koolis, nende reisid on vaid teleprojektid ja üldse mitte väga pikad, nagu arvad.
Sa ei ole ilmselgelt asjaga kursis. Siberis olid nad pikalt, ligi aasta ja siis ei käinud lapsed veel koolis. https://elu24.postimees.ee/1022024/tuuli-roosma-erisoov-sundis-riiki-seadust-muutma Loe: Tuuli Roosma pere näitab televaatajaile oma aasta aega kestnud Siberi-elu. Kirjutasin, et nende reisid on mõnest kuust kuni aastani, mitte kahenädalased turistikad.
Pikalt planeeritud Leedu reisile läheme, tuleb spa+kultuuritripp. 500 eelarvega on planeerimisel Itaalia tripp 4le, vajab küll parajas mahus piletite passimist ja planeerimist, kuid majutusi on Airbnb kaudu imehindadega saadaval!
Mööbli lõhkumisi või muid intsidente ei selgita beebiga koos reisimine – seal võib olla taustal mingi lapse arenguline eripära – adhd vms.
Vahele paar sõna.
ATH tõepoolest on kaasasündinud arenguhäire, aga selle avaldumine sõltub väga palju keskkonnast, kus laps kasvab. Kõik spetsialistid rõhutavad, et ATH-ga lapse elu peab olema rutiinne, turvaline, reeglid paigas, kui vaja, siis muudkui kordad neid lapsele, aga rahulikult. Eriti tähtsaks peetakse piisavat ööund.
ATH ilmnedes tuleb perel oma reisikihu tagasi tõmmata ja korraldada elu nii, et laps saab piisavalt magada, rahuliku rutiini ja needsamad kindlad reeglid. Elamusi pakkuda võib siis, kui on näha, et ATH laps tuleb juba igapäevaeluga toime, aga ettevaatlikult, ja reisida ei maksa kohtadesse, kust pole võimalik vajadusel, st kui laps muutub jälle liiga rahutuks, kiiresti koju tagasi tulla või kusagil omaette olla.
Ma saan selle kummalise perekonna arvustajast ses mõttes päris hästi aru. Asi pole selles, et reisida üldse ei tohi. Tuleb arvestada lapse vajadustega ja pidev ühest kohast teise uhamine ei mõju sugugi igale lapsele hästi.
Seda ei saa kunagi liiga palju korrata: LAPSED ON ERINEVAD. Tunne oma last. Kui tema talub stressi hästi ja tunneb reisimisest rõõmu – palun väga. Kuna geneetikal on siin üsna suur osa, siis on üsna loogiline, et reisimist nautivatel on samasugused lapsed. Ent geneetika on vänt väga kõvera viguriga ja nendesamade vanemate peresse võib ootamatult maabuda ka ATH või autismispektri häirega laps – kas see pere on siis kohanemisvõimeline või raiub nagu rauda, et vanemad lapsed küll nautisid ja mis sellel uuel titel nüüd häda on? Mh, ah?
Te räägite sellest, et positiivne stress ja meeldivad elamused muudavad lapse rohkem vastupanuvõimeliseks ka muudele stressifaktoritele. Vaadake, on olemas nähtus, mille nimi on lähima arengu tsoon. Ehk siis arenguks on teatav mõõdukas väljakutse vajalik, aga kui see väljakutse jääb lapse olemasolevate võimete ja oskuste piiridest väga palju kaugemale, siis see enam ei arenda vaid vigastab. Tundlikumatel lastel on lähima arengu tsoon üsna kitsuke ja edasi tuleb liikuda vaid pisikeste sammudega. Loota, et ekstreemmatkad arendavad imikut ja väikelast, on üsna sama rumal, kui panna alles äsja kõndima õppinud last kõrgele tõmmatud köit mööda käima. Kui su eesmärk on lapsest köielkõndija akrobaat teha, siis tuleks ikkagi alustada lihtsamate ja ohutumate harjutustega.
Tuuli Roosmaa puhul on üsna selge, et nad teevad oma reisidel piisavalt kohanemispeatusi ja ma usun, et kui nende lastel oleks ilmnenud ATH või mõni muu vastav häire, siis poleks nad nende projektidega niimoodi jätkanud.
Sellepärast me koolid ongi täis igasuguseid käitumishäiretega lapsi,
See ei ole nüüd ka päris tõsi.
Veel kord: LAPSED ON ERINEVAD. Lisaks on sotsiaalsed nõudmised lastele viimase paarisaja aasta jooksul tohutult kasvanud. Mõned diagnoosid on vaevalt saja aasta vanused leiutised. See ei tähenda, et neid häireid varem ei esinenud, lihtsalt nende häiretega inimesed sobitusid ühiskonda, mille nõudmised olid hoopis teised, sujuvamalt. Või õigemini, kuna ainukesed, kes elasid suhteliselt mugavalt, olid aadlikud, ei peetud mittesobitumist oluliseks.
Lapsed l2hevad lasteaeda kuna minul ja mehel pole puhkust.
Mitte midagi ei võta ette. Gümnaasiumilaps käib meil kooli kõrvalt tööl ja vaheaeg on just see, kus ta saab tööle rohkem pühenduda ja progümnaasiumi laps ilmselt kasutab vaba aega sõpradega koos sportimiseks – kooliaja pimedatel õhtutel seda aega napib. Ühesõnaga ma lasen lastel teha seda, mida nad ise tahavad teha.
Neid lühikesi koolivaheaegu perega reisimisele küll ei raiska, pealegi reisivad meie lapsed klassiga üsna palju, sh ka välismaal.
Eestis on juba progümnaasium? Ise mōtlesid välja vōi sōbrannatades tuli?
Püüaks natuke vähem eesti keelt solkida nende totakate välismaiste väljenditega. Klikid ära?!
No aga hari siis ennast. Mina lihtsalt kasutan väljendit, mis ajalooliselt Eestis kasutusel oli ja mis on ka praeguses keelepruugis üsna levinud, et mitte öelda ametlik ehk võtsin malli Eesti ühel parimalt koolijuhilt. Sina keelad seda teha või? irw, tahtsid omast arust tark olla?
http://www.eki.ee/dict/ekss/index.cgi?Q=prog%C3%BCmnaasium&F=M
https://www.postimees.ee/4336937/agur-keskparaste-torukoolide-asemel-tekivad-tugevad-pohikoolid
Irw sullegi. Kōikide lollustega ei pea kaasa minema. Eriti kui ajakirjandus mingi sōna ōhku viskab. See, mis enne revolutsiooni oli elagu oma ajaloolist elu.
See on tüüpiline, et mõni perekooli kägu peab end aeg-ajalt targemaks, kui HTM ja valitsus, kes selle sõna lausa seadusesse sisse on kirjutanud. Irw
Lapsed l2hevad lasteaeda kuna minul ja mehel pole puhkust.
Kuskohas saab koolilapsed koolivaheajaks lasteaeda saata?? Lähevad abitöölisteks sinna või mismoodi?
Lapsed l2hevad lasteaeda kuna minul ja mehel pole puhkust.
Kuskohas saab koolilapsed koolivaheajaks lasteaeda saata?? Lähevad abitöölisteks sinna või mismoodi?
Teemaalgatuse küsimus tegelikult ei käinudki koolilaste kohta. Vaid koolivaheaja ja /täpsustamata vanuses/ laste kohta.
Rahu.
Järjekordselt tundub mulle, et laste vaba aega püüavad viimse minutini ära organiseerida lapsevanemad, kes tahavad kuuluda (või näidata, et kuuluvad) mingisse sotsiaalsesse kihti, kuhu nad tegelikult ei kuulu. Nad arvavad, et peavad iga minuti kulutama laste harimisele ja silmaringi laiendamisele. Jääb mulje, et nad justkui kardaksid, et kui nad seda ei tee, siis kannatavad nende lapsed alaväärsuskompleksi all. Tegelikult on kompleksis vanemad ise. Minu meelest sügisvaheajal uuesti tormata (soojale maale) puhkama on tobe, kui just äsja lõppes kaunis ja soe suvi, kus lapsed said puhata 3 kuud järjest.
Need, kes juba selles sotsiaalses kihis on, võtavad asja oluliselt vabamalt.
Mööbli lõhkumisi või muid intsidente ei selgita beebiga koos reisimine – seal võib olla taustal mingi lapse arenguline eripära – adhd vms.
Vahele paar sõna.
ATH tõepoolest on kaasasündinud arenguhäire, aga selle avaldumine sõltub väga palju keskkonnast, kus laps kasvab. Kõik spetsialistid rõhutavad, et ATH-ga lapse elu peab olema rutiinne, turvaline, reeglid paigas, kui vaja, siis muudkui kordad neid lapsele, aga rahulikult. Eriti tähtsaks peetakse piisavat ööund.
ATH ilmnedes tuleb perel oma reisikihu tagasi tõmmata ja korraldada elu nii, et laps saab piisavalt magada, rahuliku rutiini ja needsamad kindlad reeglid. Elamusi pakkuda võib siis, kui on näha, et ATH laps tuleb juba igapäevaeluga toime, aga ettevaatlikult, ja reisida ei maksa kohtadesse, kust pole võimalik vajadusel, st kui laps muutub jälle liiga rahutuks, kiiresti koju tagasi tulla või kusagil omaette olla.
Ma saan selle kummalise perekonna arvustajast ses mõttes päris hästi aru. Asi pole selles, et reisida üldse ei tohi. Tuleb arvestada lapse vajadustega ja pidev ühest kohast teise uhamine ei mõju sugugi igale lapsele hästi.
Seda ei saa kunagi liiga palju korrata: LAPSED ON ERINEVAD. Tunne oma last. Kui tema talub stressi hästi ja tunneb reisimisest rõõmu – palun väga. Kuna geneetikal on siin üsna suur osa, siis on üsna loogiline, et reisimist nautivatel on samasugused lapsed. Ent geneetika on vänt väga kõvera viguriga ja nendesamade vanemate peresse võib ootamatult maabuda ka ATH või autismispektri häirega laps – kas see pere on siis kohanemisvõimeline või raiub nagu rauda, et vanemad lapsed küll nautisid ja mis sellel uuel titel nüüd häda on? Mh, ah?
Te räägite sellest, et positiivne stress ja meeldivad elamused muudavad lapse rohkem vastupanuvõimeliseks ka muudele stressifaktoritele. Vaadake, on olemas nähtus, mille nimi on lähima arengu tsoon. Ehk siis arenguks on teatav mõõdukas väljakutse vajalik, aga kui see väljakutse jääb lapse olemasolevate võimete ja oskuste piiridest väga palju kaugemale, siis see enam ei arenda vaid vigastab. Tundlikumatel lastel on lähima arengu tsoon üsna kitsuke ja edasi tuleb liikuda vaid pisikeste sammudega. Loota, et ekstreemmatkad arendavad imikut ja väikelast, on üsna sama rumal, kui panna alles äsja kõndima õppinud last kõrgele tõmmatud köit mööda käima. Kui su eesmärk on lapsest köielkõndija akrobaat teha, siis tuleks ikkagi alustada lihtsamate ja ohutumate harjutustega.
Tuuli Roosmaa puhul on üsna selge, et nad teevad oma reisidel piisavalt kohanemispeatusi ja ma usun, et kui nende lastel oleks ilmnenud ATH või mõni muu vastav häire, siis poleks nad nende projektidega niimoodi jätkanud.
sul on õigus, aga suvaline kägu ei tea TUTTAVATE perekonna dünaamikat. Suvaline kägu ei või arvustada otsuseid, kui lapsevanem reisib lapsega ja näeb, et see on reaalselt võimalik ja tore, siis ta teeb seda ka edaspidi. Ehk siis see, et kui Roosma oleks võtnud vastu otsuse lapse pärast mitte reisida, siis me võime oletada ju, et see kritiseeritav pere on samamoodi adekvaatne seesuguseid otsuseid vastu võtma. Ma lihtsalt ei või kannatada neid tuttavaid, kes alati igas teemas välja kargavad ja teavad täpselt, kuidas peaks teised oma lapsi kasvatama ja millised peresuhted seal kõige lähemas suhtlusringis toimivad. Ise ei suhtle nende inimestega juba aastaid.
Järjekordselt tundub mulle, et laste vaba aega püüavad viimse minutini ära organiseerida lapsevanemad, kes tahavad kuuluda (või näidata, et kuuluvad) mingisse sotsiaalsesse kihti, kuhu nad tegelikult ei kuulu. Nad arvavad, et peavad iga minuti kulutama laste harimisele ja silmaringi laiendamisele. Jääb mulje, et nad justkui kardaksid, et kui nad seda ei tee, siis kannatavad nende lapsed alaväärsuskompleksi all. Tegelikult on kompleksis vanemad ise. Minu meelest sügisvaheajal uuesti tormata (soojale maale) puhkama on tobe, kui just äsja lõppes kaunis ja soe suvi, kus lapsed said puhata 3 kuud järjest.
Need, kes juba selles sotsiaalses kihis on, võtavad asja oluliselt vabamalt.
see, et keegi siin kirjutab, et üks pere üldse lastega ei tegelenud ja oli kogu aeg reisil ja n ädalavahetustel vanaema juures, kus mõtleks, õues jalutati, ei tähenda, et see tegelikult ka nii on ja pered iga minuti sisustavad. Siin inimesed ju irjutavad, et käivad kord aastas reisil. On see siis iga minut?
Mis puutub sotsiaalsesse klassi, siis mis teha – ka see sinu mõistes madalam klass püüab kuidagi toime tulla ja lastele midagi võimaldada, eks igaüks toimetab nagu oskab.
Lapsed l2hevad lasteaeda kuna minul ja mehel pole puhkust.
lasteaias on ju juba uued lapsed või kuidas nad saavad veel lasteaeda minna?
Minu näite eesmärk oli panna nii mõnigi mõtlema, et raha teenimist 4 töökoha peal ei saa panna esmaseks eesmärgiks, sest isegi vanemate põhitöökoht oleks olnud sissetulekuks täiesti piisav.
Ma ei saa ka aru, miks eluliste näidete toomine ja olukorra kirjeldus perekoolis, mõne käo endast välja viib ja hakatakse vastu vaidlema, sõnades kahtlema, juttu moonutama ja oletama? Kui tuuakse näiteid oma elust, siis on see positiivne ja annab ülevaate, milliseid probleeme võib teistel ette tulla. Milleks on vaja uurida, kes kirjutaja oli reisimist armastavale perele, mis rolli ta seal täitis, miks ta magas lapsega ühes toas, kas kuulas vanemate juttu salaja pealt, kuidas julgeb teisi kritiseerida, miks ta enam nendega ei suhtle jne. Mida see annab? Fakt on see, et kõigile väikelastele ei mõju reisimine hästi ja mõttetu on hakata seda ümber lükkama ja kindlameelselt vastupidist tõestama.
Minu näite eesmärk oli panna nii mõnigi mõtlema, et raha teenimist 4 töökoha peal ei saa panna esmaseks eesmärgiks, sest isegi vanemate põhitöökoht oleks olnud sissetulekuks täiesti piisav.
Ma ei saa ka aru, miks eluliste näidete toomine ja olukorra kirjeldus perekoolis, mõne käo endast välja viib ja hakatakse vastu vaidlema, sõnades kahtlema, juttu moonutama ja oletama? Kui tuuakse näiteid oma elust, siis on see positiivne ja annab ülevaate, milliseid probleeme võib teistel ette tulla. Milleks on vaja uurida, kes kirjutaja reisimist armastavale perele ikka oli, mis rolli ta seal täitis, miks ta magas lapsega ühes toas, kas kuulas vanemate juttu salaja pealt, kuidas julgeb teisi kritiseerida, miks ta enam nendega ei suhtle jne. Mida see annab? Fakt on see, et kõigile väikelastele ei mõju reisimine hästi ja mõttetu on hakata seda ümber lükkama ja kindlameelselt vastupidist tõestama.
siis peaks samavõrd uskuma neid, kes ütlevad, et lastega reisimine on täiesti ok ja trvele perele meeldiv kogemus ja mitte hakkama seda ümber lükkama:)
