Ausalt öeldes ma ei saa aru sellest elamisekulude toppimisest lastekasvatus kulude alla. Ei suuda ja kõik. Ma saan aru, et lapsed elavad ja oma vanematega koos ühises kodus aga see kodu oli ometigi enne olemas ja need kulud ka.
Vastus sulle ka teistsugusest elust. Meie pere on olnud see, kes on kooselu jooksul mitu korda kodu vahetanud. Enne laste sündi oli meil hoopis üks teine koht ja teine kodu. Kuna oleme alustanud vaeselt ja pole eriti võimekad rikastumises olnud, siis on meie pere ikka nii elanud, et viletsamast na-tukene meie jaoks paremasse, natukene suuremasse, aja jooksul. Ja see aeg on kestund 25 aastat. Ikka laste pärast oleme oma elutingimusi püüdnud parandada. Kodu vahetades oleme vaadanud, et see oleks koht, kuskohast lapsed ise kooli ja trenni pääsevad, tulevad ja lähevad, kui vaja.
Nii et ei ole kõikidel enne lapsi selliseid elamistingimusi midagi.
Ma ei ole arvanud, et enne lapsi peavad olema ei tea mis elamistingimised. Ja inimesed, kes edasi püüdlevad parema poole, nendele kõikidele minu imetlus, tahan ka ise olla selline inimene. Aga kas te oleks saanud lapse ka siis, kui ei oleks olnud isegi seda kõige esimest ja kehva elamisaset? Et kasvõi kodutu aga laps peab olema? Ma ei usu, iga vanem tahab oma lapsele kodu, olgu kui vilets tahes. Alati saab parema poole püüelda.