Kui inimesel on rahaline kohustus, olgu need siis lapsed, laenud vms. siis see raha ei kuulu sellele inimesele. See on VÕLG! Ja kui inimene oma võlga ei tasu, siis on ta varas! Antud teemat silmas pidades varastab ta oma lastelt.
Võlaõigusseadus ütleb, et ettenägematutest kohustustest on õigus taganeda. See “võlg” ei põhine kokkuleppel, ega laste vajadustel, see on pidurdamatult ja pöördumatult võlgniku kahjuks tema sissetulekutest kiiremini kasvav.
Aastal 2004, kui miinimumelatis poole alampalgani tõsteti, moodustas see keskmisest palgast 17%. See suhe jäi püsima 2011 aastani. Senikaua oli võimalik elatisega arvestada ja selle põhjal tulevikuplaane teha.
2011a muudeti tulumaksu arvestuse põhimõtet ja elatis tõusis 21%-ni keskmisest palgast ning jäi selliseks 2014 aastani. See oli raamatupidamuslik muudatus, mis ei lähtunud laste vajadustest vaid pidi maksuameti arvepidamise mugavamaks tegema.
2014 aastast alates on alampalka kasvatatud kiiremini kui kasvab keskmine palk. Ametiühingute liidu eesmärk on tõsta alampalk võrdseks 60%-ga keskmisest palgast. See ei lähtu mitte mingil moel laste vajadustest, või vanemate võimalusest lastele ülalpidamist anda, ometi on elatis sellega seotud.
Lapsed on antud juhul põhjendamatu hõlptulu saajad. Liiakasuvõtjad. Kasutavad ära olukorda, et seadus võimaldab neil nõuda rohkem, kui neil vaja on. Rohkem kui neil on õigustatud ootus saada.
Kui seitse aastat tagasi võis keskmist palka teeniv mees plaane tehes arvestada, et jaksab poole palga eest ülal pidada kolme last, (mööndustega veel neli aastat tagasigi, kuivõrd lähiajalugu oli näidanud muutnud olukorra stabiilsust), siis täna jaksab kasvatada kahte. Üsna pea mitte sedagi. Laste kasvatamine võtab aega 18(21) aastat. Kuidas saad sa mehele, kes on lapsed saanud seitse aastat tagasi, ette heita, et ta oleks pidanud eelpool nimetatud elatisearvestamise muutusi ette nägema ja lapsed tegemata jätma?
Ettenägematutest kohustustest taganemine ja õiglaste kokkulepete kehtestamise nõudmine ei ole vargus. Vargus on teadlikult ebaõiglusest kasu lõikamine.
PS.Tartu Ülikooli Rakendusuuringute keskuse lastele tehtava kulu uuringu andmed koguti 2010-2012 aastal ning jõuti tulemusele, mille järgi tol ajal kehtinud elatis oli üsna ligilähedane Eesti elanikonna nelja jõukama kvintiili keskmise kuluga lastele. Seega kui elatisi mingi uue standardiga siduda, siis optimaalne (kulude tõestamist mittevajav) elatis võiks olla 17% keskmisest netopalgast. See tagaks lastele Eesti keskmise toimetuleku.