Mõne mehe jaoks pole lapse vajadused muidugi absoluutselt tähtsad, pigem lähtutakse oma tilli vajadustest järgmise naise juurde hüpata. Huvitaval kombel pole naistel kombeks ainult enda peale mõelda ja loomulikult lähtutakse pigem lapse kui enda vajadustest. Üksikemad ei ela mingis rikkuses, kui nüüd statistikat vaatama hakata, nende seisukord on pigem väga halb.
Mõne naise jaoks ei ole mehe tilli vajadused absoluutselt tähtsad. Nende poolest võib mees vabalt järgmise juurde hüpata, peaasi et mehe rahakott naise valitseda jääb. Huvitaval kombel on naistel kombeks ainult enda peale mõelda ning lapsed on neile selles ennekõike eneseteostuse väljenduseks. See on ka põhjus miks nad lastesse raha panustavad – ei saa ju kiidelda räpase näljase marakratiga, vaid ikka sellise eriti andekaga, kes käib brändi märgiga riietes kõrgklassile sobilikes trennides-ringides. Ja kui ta ikka on kole ja andetu, siis olgu vähemalt raske puudega, sest ka märtri oreool on naisele väärikas kaunistus.
Nali-naljaks. Toimetuleku statistika nimetab üksikemasid õigusega vaesusriski grupiks, aga tõele au andes tuleb tunnistada, et sinna kuluvad neist kas töötud või need, kes oma lastele elatist ei saa. Täiskohaga erialast tööd tegevad ja lastele seadusega määratud elatisi saavad naised vaesusriski ei kuulu. Teisalt kuuluvad aga suhteliselt vaeste hulka enamus neid mehi, kes rohkem kui ühele lapsele seadusega nõutud elatist maksavad.
Suhtelise vaesuse piir on 60% keskmisest netopalgast. Kahe lapse elatis moodustab keskmisest netopalgast 48%. Alla 14 aastase lapse täna kehtiv elatis koos lapsetoetusega moodustab juba ise 97% ekvivalentnetosissetulekust ja üle 13 aastaselgi on see üle 58%. Üksikemale piisab 700€ kätte palgast, et juba suhtelise vaesuse piirist üle ulatuks. Kahele lapsele elatist maksev mees peab vähemalt 1300€ kätte teenima. Kolmveerand Eesti tööjõust teenib sellest vähem. Ka see paljukirutud palgalõhe on märgatavalt väiksem.
Eelnev arutlus ei tähenda, nagu oleks minu arust õige jätta lastele elatis maksmata, vaid hoopis, et õiglane elatis oleks täna kehtivast väiksem. Usutavasti leiduks tänaste elatisvõlglaste seas päris palju neid, kes väiksemat elatist maksta jaksaks ja tänu sellele enam võlgu ei jääks. Seega võiks oletada, et väiksem elatis aitaks ka päris mitmed üksikemad vaesusriskist välja.
Aga seda ei saaks muidugi seadusesse kirjutada, sest muidu ei ole ju enam põhjust kohtus vaidlemas käia. Tore on ju vaadata kuidas riigiametnikud eksi peedistavad, isegi kui nad talle pärast mingis ulatuses õiguse jätavad.