Teemaalgatus on liialdus. No näiteks see dramaatiline hüüatus:
Suhtumine on Eestis õudne ja naisi alandav. Sa ei saa olla iseseisev vallaline naine, kes elab üksinda ning kellel ei ole lapsi, ilma, et sind halvustatakse.
Täielik liialdus! Ka minul (olen 43) on mitmed tuttavaid naisi, kes elavad üksi või mehega kahekesi ning kellel pole ühtegi last. Ja huvitav – inimesed, kellel endal on lastega pere, peavad neid lastetuid inimesi headeks sõbrannadeks/kolleegideks. Ei näe Eesti ühiskonnas sellist lõhet, et lastega inimesed oleks uhkelt omasugustega ning lastetud õnnetult omaette. Ei näe, et lastetute naiste võimalus Eestis midagi saavutada ning rahuldustpakkuvat elu elada oleks kuidagi takistatud.
Ah et mõni inimene ikka ütleb välja oma mingi sellise arvamuse, mis lastetu arvamusega kokku ei lähe? Nagu üks eelnev kägu õigesti mainis, siis võiks ju mina, 3-lapseline, ka draamatilises toonis hädaldama kukkuda, et minu elu Eestis on võimatu, sest on palju neid, kelle arvamus ei lähe minu arvamusega kokku. Kasvõi siin Perekoolis on sõimatud küll sünnitusmasinateks, küll palgalõhe soodustajateks, kes mõtle, ei tegelegi 100% oma tegusast elueast püha palgateenimistöö tegemisega (töö on ju püha ja töö tegemine ülim eesmärk siin elus – mõne arvates). Et pead ennast nagu õigustama: “Aga mul on haridus ja eriala olemas ja ausalt – ma lähen peale soovitud laste arvu täitumist ilusti tööle tagasi ja hakkan sissetulekut teenima!”, et sa mingi seltskonna arvates üldse eluõigust vääriksid. Võiks ju ka suure draama kokku keerata: “Milline kohutav suhtumine on ikka eestlastel!”, ähvardada Eestist ära kolida kuhugi, kus suurperede traditsioon on tugevam kui Eestis (näit. Iirimaa, kus 5 lapse üle ei imestata – tavaline pere) jne.
Mis puutub poliitikutesse, siis minumeelest peaaegu kõik iibeteemadel sõnavõtnud poliitikud (va. ehk EKRE, kelle eesmärk ongi igal teemal võimalikult ärritavaid väljaütlemisi toota) on ette ja taha rõhutanud (kasvõi seesama Solman), et põhimõttelised lastetud või/ja üksi elada tahtjad on see kategooria inimesi, keda nemad kui poliitikud ei saa mitte mingi iibepoliitikaga kuidagi mõjutada – et kogu iibepoliitika on siiski suunatud inimestele, kes põhimõtteliselt tahavad lapsi või tahavad lapsi juurde, aga on selle soovi mingil põhjusel maha surunud/edasi lükanud. Mingipärast aga teemaalgataja-sugused lasevad kõik need kinnitused kõrvust mööda ja jonnivad ikka edasi: “Üäääääääää, Eestis on kole naine olla, sest mind kui naist sunnitakse sünnitama!!!”
Tekib küsimus, kuidas ja kui palju siis teemaalgataja-sugustele veel kinnitama peab, et Eesti riik ei sunni neid sünnitama? Kas poliitikud peaks isiklikult tulema iga lapsi mitte sooviva naise ette kummarduma: “Ohh vabandust, ohh vabandust, ohh vabandust, et me üldse julgeme rääkida, et Eesti jaoks on lapsed väärtuslikud ja laste sündi tuleb soodustada!” Kas siis lõpuks need naised enam ei karjuks, kuidas Eestis neid ahistatakse ja võimatu on elada? Või ei piisaks ka sellest?
Siit tuleb see üldisem teema, et sallivus on tore asi. Aga kui need, keda viisakas inimene sallib, ise igal võimalikul ja võimatul juhul igasugu sallivuse kinnitused kõrvust mööda lasevad ning lausa otsivad tikutulega, kus jälle keegi on midagi sellist öelnud-teinud, mille peale saaks karjuma pista: “Aaaaaaaaga näete – jälle ei ilmuta ühiskond minu suhtes piisavat sallivust!” – siis just pideva kisa ja “ikka veel suurema sallivuse” nõudmise tulemusena muutuvad nad… lihtsalt ebasümpaatseks.
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt 03.03 10:18; 04.03 13:15; 04.03 14:10;