Mul on samasooliste kooselust ükskõik, sest praegu see tõesti mind ei mõjuta. Kolleeg elab aastaid koos teise naisega, elagu terviseks!
Aga samasooliste abielu ma ei poolda. Põhjuseks, et kui gei-teemat juba niivõrd kõrgel riiklikul tasandil soosima hakatakse, tekib meile ilmselt juurde hulgaliselt geisid. Aga miks neid juurde tekib – selle üle vaieldakse: osa arvab, et need on “kapihomod”, kes nüüd rõõmsalt kapist välja tulevad, teine osa väidab, et homoabielude seadustamise ja homoperede soodustamisega võivad hakata homodeks needki, kes seda tegelikult ei pruugi olla.
Meile meeldib mõtelda, et kõik homod on seda ainult “vältimatu” sünnipärase sunni tõttu. Et nad ongi ju nii sündinud ega saa sinna mitte midagi parata. Tegelikkuses väga paljud kahtlevad ja otsivad end pikka aega. Eriti teismeeas. Ehk siis homoksolemine ei pruugi olla alati sünnipärane, vaid ka elu jooksul omandatud, valitud. Nüüd pareeritakse, et las nad siis valivad! Et ei tohtivat suunata kahevahel noort olema hetero, kuna see olla teise seisundi diskrimineerimine.
Ega iseenesest tõesti ei ole homo halvem kui teised, eks ole. Mis aga puutub konkreetselt abielusse ja perekonda, siis nende kahe kui institutsiooni tähendus läbi aastatuhandete on olnud luua järglasi. Homod aga järglasi luua ei saa. See on põhiline, mis tekitab kahtlusi abielu homodele sobivuse suhtes.
Meedias lööb praegu laineid Eesti homode esipaari kaksikute saamise lugu, kõikjalt- nii netist kui ajalehtedest – vaatavad vastu hiigelsuured fotod kahest naeratavast mehest, kelle tissi otsas lebavad imetoredad beebid. Juures jutt, kuis nemad olla hankinud oma lapsed täiesti ausalt ja korralikult Ameerikast, surrogaatema kaudu.
Homoesipaar on ilus ja rikas, nende lapsed samuti igati nunnud ja ilusad – positiivne näide missugune! Kuid rääkimata jäetakse see, et enamus ei ole sellised. Kas lugejad üldse teavad, mis maksab surrogaatema abil saadud laps? Kui mitmel samasooliste paaril oleks päris reaalselt võtta sada tuhat eurot? Pealegi ei pruugi katse õnnestuda, ja siis tuleb seda korrata.
LGBT+ kogukonnaga liitunud lapsed räägivad, neile olevat keegi seal jaganud infot, et tüdruku käsivarre sees olevast luuüdist pidavat saama eraldada spermat, ja siis see tüdruku sperma süstitakse surrogaatemasse ning sel moel saab LGBT+ kogukonda kuuluv tüdruk isaks. 13-aastased piigad usuvad sellist linnalegendi päriselt ja neile tundub kõik jube lihtne. Kuid see pole lihtne!
Teine võimalus on lapsendada. Ent jällegi – lapsendamiseks vabu lapsi on vähe, teiseks pole suurem osa neist terved. Eestis ootavad paljud heteropered aastaid lapsendamise järjekorras ja seisavad sisuliselt pea peal, et saada lapsevanemateks. See pole nii lihtne. Homoabielude seadustamisega läheks siin konkurss veelgi suuremaks, kuna lisaks rasestumisprobleemidega heteropaaridele lisanduksid ka arvukad (miks arvukad – sellest oli eespool juttu) homopaarid.
Järsult kasvav nõudlus lapsendamise järele on vesi äri veskile. Karta on, et ajakirjanduses hakkaks aeg-ajalt ilmuma artikleid kohtusaalidest, kus vanemad, kellelt laps(ed) ära võetud, on selle vaidlustanud, väites, et süüdistused on kontrollimata ja probleemide põhjused polnud piisavad et laps perest eraldada, ning et tegelikult taheti laps võtta ära selleks et anda ta lapsendamiseks homoperre. Selliseid juhtumeid tekib mitmeid, algavad pikad kohtuistungid ja advokaadid elavad väga hästi.
Kokkuvõttes – homoabielude seadustamisega tuleks probleeme juurde igal rindel ja päris kindlasti hakkaks see puudutama kogu ühiskonda, ka heteroperesid – igatepidi.