Mina sain aastal 2017 ühekordse suure sissetuleku. Kuna sellega midagi teha ei osanud peale autoliisingu ära maksmise, siis otsustasin 2018 a algul jätta pool panka lihtsalt seisma (jooksvad elamiskulud katan töötasust nagunii, muid finantskohustusi pole) ja poole eest ostsin teismelise poja soovitusel Bitcoine. Tänaseks olen pangas seisvast rahast üht-teist ära kasutanud (reisid, nipet-näpet), aga Bitcoin kasvab. Kahetsen, et rohkem Bitcoine ei ostnud, aga see kahetsus on pigem mõõdukas “oleks ju võinud”, kui et “oh, kui õudne, et ei teinud”, nii et väga ei nukrutse. Praegusel müstilises kõrguses oleval etapil BTC juurde osta ei taha, ootan tegelikult selle kukkumist. Krüpto on selles mõttes tänases maailmas omamoodi paradoks, et kui pangandus on range kontrolli all ja kõik peab olema läbipaistev ja tõestatav, siis krüptomaailm on praktiliselt täiesti “hundiseaduste” maailm, halvasti kontrollitav, ning ka kuritegevusele üks suur “õnnistus”, kuna kui makse tehtud, siis võib ta olla kadunud nagu vits vette. Blockchainist saad muidugi ülekannet jälgida, aga kuhu ja kellele see tegelikult läks, selle teada saamine ei ole tavainimesele jõukohane. Imestan, et maailma finantsorganisatsioonid ja õiguskaitseorganisatsioonid ei ole sellele veel mingit keeldu peale suutnud panna, kuid arvan, et selline keeld on võimalik, ning olen põhimõtteliselt selleks ka emotsionaalselt valmis, et oma poolenisti muinasjutulise krüptovaranduse kaotan. Minu elus sellest midagi hetke seisuga ei muutuks, lihtsalt ilmselt halle juukseid tuleks palju juurde ning pensionipõlv poleks nii ilus, nagu ma seda praegu vaimusilmas näen. Samas ei tea meist keegi, kui kaua me elame, nii et kes teab, kas oleks õige äkki kõik BTC-d juba praeguse seisuga müüa. Samas mul ei ole seda raha sularahana praegu tarvis… Et siis pole ju mõtet müüa? Loodetavasti ju tõus jätkub, mis siis, et see on mõnevõrra ebareaalne juba nüüd? Mo’ money, mo’ problems.
Aktsiatesse investeerida ei plaani. Ise aktsiaportfelli koostamiseks pole ma piisavalt kompetentne ning fondide kätte ei usalda. “The Wolf of Wall Street” filmi olete vist näinud? Ja teate, kust tuli nt Epsteini rikkus? (Nali!)
Sellel teemal võib muidugi päris pikalt ja päris põnevalt argumenteerida, kuid ütlen ausalt, et mulle hetkel täiesti piisab BTC-st. Sain omal ajal 18-aastaseks 1992 aasta sügisel, mis tähendas, et mu vanemate ligi 18 aastat kogutud “lastekindlustuse” väärtus langes kõigest mõned kuud enne selle väljamaksmist nullilähedaseks. Kui veel paar kuud enne väljamakset oleks selle summa eest saanud vähemasti mälestuseks mingi kauni kuldehtegi (veelgi varasemast perioodist ma üldse ei räägi, see oli rublades omal ajal suur raha), siis väljamakse päeval saime selle 18 aastat kogutud raha eest perega ühe korra restoranis lõunal käia minu ülikooli astumist tähistamas. Oligi kõik, rahast jätkus täpselt üheks restoraniarveks. Seetõttu ka minu jaoks kõik see “tuleviku tarbeks investeerimine” mingit kognitiivset veetlust ei oma, kuna puudub usk tuleviku stabiilsusesse. Alati on võimalikud kõikvõimalikud ootamatud pöörded, k.a omaenda surm. Praegu on “koba peale” küll hästi läinud, loodan, et läheb ka edaspidi.
Hiljuti ilmus üks artikkel, kus prof Eamets rääkis, et tehke tööealisena ja maksejõulisena eelkõige selliseid investeeringuid, mis ei pruugi küll teile midagi otseselt juurde toota, kuid mis märkimisväärselt vähendavad teie elamiskulusid pensionäridena. Saan aru, et nii olengi suure aja oma teadlikust täiskasvanuelust käitunud. Investeerin pigem sellesse, mis reaalselt parandab elutingimusi (a la energiasäästlik kodu, tervisesport ja füüsiline vorm jpm), kui sellesse, mis pole käegakatsutav ning võib või võib ka mitte kusagil kaugemas tulevikus mingit ennustamatut tulu tuua.