Miks ei võiks töölepinguseaduses kasutada sama põhimõtteid nagu perekonnaseadus omas valdkonnas võimaldab.
Olgem ausad, on ju nii, et kui ema arvab laste isa perekonnast välja, asendades ta endale ja enda hinnangul ka lastele parema isikuga, siis see uus isik täidab ju selles perekonnas põhimõtteliselt neid ülesandeid, mida täitis perekonnast kõrvaldatud isik. Seega on ju igati loogiline kui elatise määramisel ja üldse elatise määra kujundamisel arvestatakse uue isiku võimaliku panusega perekonda ja laste kasvatamisse, ehk osa elatisest oleks tasu isafunktsiooni eest, see on täiesti selge.
Miks ei võiks, sarnaselt kirjeldatule, ka töölepinguseadus võimaldada ettevõtjatel nõuda vallandatud endiselt töötajalt sisse tema asemele võetud töötaja töötasu kasvõi osaliselt, näiteks minimaalselt pool ja seda kasvõi mingi ajaperioodi jooksul, näiteks minimaalselt aasta?
Teema: Miks ei võiks nii olla?
Jälle see kõlbmatuks arvatud kibestunud isa siin, oligi juba vahe pikaks veninud. Naine võttis teise, lastega ta ka siis kibestumisest suhelda ei taha ja elatise maksmist peab ebaõigluseks.
Tegelikult on see absoluutselt ebapädev võrrelda töölepingut lapsekasvatamisega. Ja perekonnaseadus EI paku sellist võimalust isadusest “vallandada” ega lahti saada kuidagi (su esimene lause on täiesti vastupidine mõttega). Teed, siis vastutad kuni järelkasv on ise täiskasvanud. Isased võiks selle kuhugi asjaomasesse kohta omale tätoveerida, et ikka silma ees oleks hoiatus.
Ema ei arva kedagi välja, seadusega on isal täpselt samasugused õigused ja kohustused. Olenemata abielus olemisest või mitteolemisest jne. Kui isa on liiga laisk või rumal või mugav, et mitte neid õigusi kasutada ja nõuda, siis see ei vabasta tegelikult vastutusest.
Kui tööleping lõpeb, siis on see lõppenud, ei mingeid õigusi ega kohustusi enam.
Lapsevanemana vastutad vastutad oma lapse eest tema täisealiseks saamiseni, seda “lepingut” suhte purunemine ei lõpeta.
Päris loll võrdlus muidugi, isegi naljana.
Jälle see kõlbmatuks arvatud kibestunud isa siin, oligi juba vahe pikaks veninud. Naine võttis teise, lastega ta ka siis kibestumisest suhelda ei taha ja elatise maksmist peab ebaõigluseks.
Ma ka solvuks, kui naine maha jätaks, kui lapsed ka veel koos saadud. Normaalne ju?
Ja kui mees maha jätab, oleks õiglane, kui ta tasub edaspidi üksi (koos uue naisega) kõik lastega seotud kulud, eks ole?
Ja kui mees maha jätab, oleks õiglane, kui ta tasub edaspidi üksi (koos uue naisega) kõik lastega seotud kulud, eks ole?
Uus naine ei pea midagi tasuma võõrastele lastele, aga mulle võõras värk. Lapsi ei ole ja ei tule.
Aga miks uus mees peaks?
Jälle see kõlbmatuks arvatud kibestunud isa siin, oligi juba vahe pikaks veninud. Naine võttis teise, lastega ta ka siis kibestumisest suhelda ei taha ja elatise maksmist peab ebaõigluseks.
Kes sind kõrvetas?
Hea küll, ma siis selgitan. Isaks saanud ma veel ei ole. Aga tutvusin hiljuti ühe naisterahvaga, kes oli väga verine oma laste isa peale,kelle ta oma jutu järgi kodust välja tõstis ja keda olevat vaja kogu aeg täituritega vaja taga utsitada, et see sendipealt määratud raha määratud ajaks leiaks. Ma siis küsisin, et kuidas ta lastega suhtleb, naine ütles otse, et ta ei taha seda meest oma laste ellu. Ma küsisin siis, et miks, et kas ta on vägivaldne või sõltuvustega või mingil muul viisil halb inimene, naine ütles, et ei ole aga lastele lihtsalt ei ole sellist isa vaja.
No ja kuna väga sarnaseid lugusid on olnud kuulda nii tutvusringkonnast ja ka erinevas vormis meediast, siis tekkiski selline pöörane mõte, et kui ema vallandab perekonnast isa, siis kõikide esmavajalike kulutuste katmise juures räägitakse ka asjassepuutuvate inimeste aja ja vaeva kompenseerimisest, mida ettevõtluses nimetatakse palgaks, siis miks sama põhimõtet ei võiks kasutada töösuhete regulatsioonides. Lasen töötaja lahti, sest mulle ei meeldi see kuidas ta on, kuidas ta seda tööd teeb ja üldse olen jõudnud arusaamisele, et see pole see inimene seda tööd selles ettevõttes tegema. Ja võtan asemele uue, kes ju teeb eelmise tööd aga minule kui tööandjale sobival viisil, seega oleks ju õige kui sobivaks mitteolemise eest maksaks endine töötaja kompensatsiooni tema asemele võetud sobiva töötaja aja ja vaeva eest. Praegusel ajal ju veel eriti hädavajalik meede ettevõtte ellujäämiseks, sest ettevõtete tervis võrdub majanduse tervis võrdub riigi tervis võrdub kodanike heaolu.
Sobivust hindab sel juhul kes, kuidas ja millistel alustel? See tuleks väga-väga täpselt kirja panna. Vaidlused sobivuse-mittesobivuse teemadel. Lõppkokkuvõttes- rakendatav, kuid paljude lahtiste otsadega täna. Samuti võiks siis töötaja nõuda hüvitist endiselt tööandjalt, kui see osutub mittesobivaks.
Hea küll, ma siis selgitan. Isaks saanud ma veel ei ole. Aga tutvusin hiljuti ühe naisterahvaga, kes oli väga verine oma laste isa peale,kelle ta oma jutu järgi kodust välja tõstis ja keda olevat vaja kogu aeg täituritega vaja taga utsitada, et see sendipealt määratud raha määratud ajaks leiaks. Ma siis küsisin, et kuidas ta lastega suhtleb, naine ütles otse, et ta ei taha seda meest oma laste ellu. Ma küsisin siis, et miks, et kas ta on vägivaldne või sõltuvustega või mingil muul viisil halb inimene, naine ütles, et ei ole aga lastele lihtsalt ei ole sellist isa vaja.
Jääb selgusetuks, kas naisel on siis uus mees, kelle jaoks tal seda raha vaja on või tahab raha ikka laste ülalpidamiseks?
Samuti jääb selgusetuks, et kas isa on kaotanud ka hooldusõiguse. Lisaks sellele, et naine on kiuslik mutt võib ka olla põhjendus, et ta on laste hooldusõiguse 100% tõesti kohtu kaudu endale ajanud, aga sellisel juhul pole see vaid naise otsus vaid kohtu otsus. Kuigi kummaline muidugi, et kohus siis ikka isale lastega kohtumisaegu ei määranud…
Pigem näen ma seost kaasomandisse kuuluva eluasemega seotud lepingutega. Oma maja hoolduse ja muude tasude eest tuleb ikka kõigil omanikel vastutada. See, kui üks omaniku lukud vahetab ja teist enam sisse ei lase, peaks olema siiski piisav põhjus kohtusse minekuks. Mida antud juhul ju ka üks õige ja hoolitsev isa võiks teha, kui ema tal oma lastega enam kohtuda ei luba.
Tee firma, pane sisse leppetrahvid ja konkurentsikeeld ja vaata mity inimest su juures töötab…
PS väärust loovad üldiselt töötajad, mitte omanik…
Igasugu asju oletada võib. Kui selline seadus oleks, siis see ei saaks olla vaid ühekülgne, et naine jätab mehe maha ja võtab uue mehe jne..
Lahku minnakse nii erinevatel põhjustel.
Kuidas saaks siis, kui mees jätab naise ja lapsed maha ja võtab uue naise? Siis peaks täpselt sama olema ja kui ei ole. Siis on väga absurdikas jutt ju.
Ja kui näiteks naine jätab mehe maha, kuna mees pettis teda, või peksis või oli muu kooseluks sobimatu põhjus, siis pole ju naine süüdi. Sest kooselu sellise mehega kahjustab ju kogu perekonda vaimselt.
Sadu nünasse ja iga juhtum tuleks faktide, tunnistajate ja osapooltega täiesti läbi lahata kohtu poolt, et saada selgus, kuidas lugu tegelikult oli ja kes on süüdi milles. Kes enne pettis või oma kohust ei täitnud.
Seda ei suudeta läbi viiagi.
Kohtuistungid on niigi venitatud, mis pole lihtmenetlused ja raske on tunnistaaidki kohale saada, kuigi palju kasutatakse kaugtunnitusi pildis, ikkagi riigi raha läheb juba praegu palju tühja.
Jah, muidugi, aga, siis ei saa mees tulevikus nõuda oma lastelt mitte mingit abi.
Eile oli ju pidupäev.
See ei saa sellepärast nii olla, et töötaja saab tehtud töö eest palka ja ettevõte ei kuulu töötajale.
Natukenegi loogiline oleks, kus ettevõte kuulub võrdsete osadena kahele omanikule ja siis kui üks välja astub, siis on ta kohustatud ettevõtet edasi toetama, et vältida pabkrotti.
Aga ettevõtlus pole sotsialism.
Ja sinu järjepidevust jätkates, siis kodaniku heaolu = iive
Iivet toetame, sest negatiivse iive korral pole kodanikku, riiki, majandust, ettevõtet.
Teemaalgataja, millist paragraafi perekonnaseaduses tõlgendad sa kui alluvussuhte paikapanekut perekonnas – naine on ülemus ja mees on alluv? Kuna nende õigused ja kohustused laste ees on võrdsed, siis on tegu siiski pigem kolleegidega. Ja sa mõtled siis, et töösuhtes võiks olla legaalne, et üks kolleeg vallandab teise ja nõuab temalt veel mingeid leppetrahve? Selline asi, nagu sa kirjeldad, pole legaalne ka peresuhetes.
Ükskõik, kui solvunud on naise või mehe süda, aga lapse sünniga kirjutatakse alla veretehing lapse ja tema eostanud vanema vahel. Seda ei saa muuta eostajate vahelised tehingud või või arusaamatused. Vanem vastutab oma lapse ees. See on vankumatu fakt. Kõik muu on ainult üks udupasun.
Jälle see kõlbmatuks arvatud kibestunud isa siin, oligi juba vahe pikaks veninud. Naine võttis teise, lastega ta ka siis kibestumisest suhelda ei taha ja elatise maksmist peab ebaõigluseks.
Ma ka solvuks, kui naine maha jätaks, kui lapsed ka veel koos saadud. Normaalne ju?
Head meest naine ei jäta. Ja juba teemaalgatusest on aru saada kui ‘väärt” mehega tegu on. Õige mees ei küsiks, miks ta peab lapsi toetama. Õigele mehele on AUASI olla oma lastele edasi ISA. Õige mees saab aru, et isegi kui naine läheb uue mehe juurde, siis laste südames on tema ikkagi väga väga kallis. Ja õige mees ei teeks oma lastele haiget ega kahjustaks neid kuidagimoodi.
Tee firma, pane sisse leppetrahvid ja konkurentsikeeld ja vaata mity inimest su juures töötab…
PS väärust loovad üldiselt töötajad, mitte omanik…
Loojaks on just omanik, töötajad teevad seda, mida kästakse.
Ütle veel et õige mees annab oma viimased püksid ka jalast ära ja kolib kuuse alla kui ta enam ei suuda “õigele mehele kohaselt rohkem“muud moodi anda. Loomulikult rääkimata sellest, et õige ISA käib leiab ju lisaks nõutud rahale alati aega laste ema kodus muru niitmas ja muidu tasuta teenijaks käia(mismõttes nagu, su lapsed ju ka elavad seal onju), eriti veel ajal kui lapsed, nende ema ja tema uus mees palmi all puhkusereisil viibivad. Hah?
Miskipärast emadelt just sellist käitumist oodataksegi, et annaks oma viimased püksid jalast. Mu oma ema oli selline, kui üksi kolm last üles kasvatas.
Aga kadedus on kole asi. Et kui uus mees naise palmi alla puhkama suudab viia, siis laste isa ei peaks lapsi karistama ja neid isa hoolest ja abist ilma jätma.
Miks mees naise kodus tasuta muru niitmas käib, sellest ma aru ei saa. Laste kasvatamisse see küll ei puutu. Pigem on mehel endal peidetud agenda, et eksnaise külje all olla. Eesti vabariigis pole ühtegi seadust, mis sunniks kedagi niisama muru niitmas käima.
Ja siis veel üks topeltstandard. Kui emal ei kõlba laste pärast nende isaga ühisosa leida, et pakkuda lastele turvalist kasvukeskkonda, siis mis kuradi pärast peab (eriti väljapuksitud) isa “laste pärast” hakkama rohkem raha leidma?!
Milline ebameeldiv mees…Nii kibestunud. Igast lausest lausa õhkub kibestumust.
See, et naine ei soovi enam mehega “ühisosa” leida, on vähemalt 50% ulatuses ka mehe süü. Ja nõustun siin eelkõnelejatega, head meest naine ei jäta. Kui on hooliv, hästi käituv, viisakas, naist austav mees, kes ei peta, on arvestav jne, no ei jäta sellist meest enamus naisi, kel on lapsed. Isegi kui armastust enam pole. Ise oled siga olnud, siis ei peagi naine tahtma sinuga lihtsalt laste pärast olla. Naise heaolu loeb ka. Ei pea mingit vaimselt vägivaldset jobu välja kannatama lihtsalt laste pärast. Kui naine sind nii väga vihkab, et tahab iga hinna eest sind pildilt välja saada, siis vaata parem endale otsa, mida teinud oled. Kui oleksid hea mees olnud, siis suhtleks eksnaine sinuga viisakal, sõbralikul moel edasi ja võimaldaks ka sulle võimalikult palju lastega ajaveetmist.
See, et te enam paar pole, ei tähenda kuidagi, et sina oma lapsi enam ülal pidama ei pea. See, et te lahus olete, ei tähenda, et naine peab nüüd täies ulatuses kuni laste täiskasvanueani neid ülal pidama. Päris ebaõiglane oleks see, kas sa ei leia? Mees teeb aga lapsi, kõnnib minema või osutub kooseluks talumatuks isendiks, aga naine peab siis neid lapsi 10+aastat üksi oma rahakotist üleval pidama.
Sa ära leia rohkem raha kui ei taha, aga seaduse poolt kehtestatud miinimumi pead leidma.
Kuule mees, sa ei pea midagi oma endise naise ja tema uue mehe muru niitma. See su oma lollus, kui seda teed. Lapsed saavad hakkama ilma selle muru niitmiseta ka.
Sinusugune mees on lihtsalt suurepärane näide sellest meeste mõttemallist, et kui naine on see, kes suhte lõpetab ja veel hullem, uue mehe ka leiab, siis ometigi pole ju mehel nende “endiste lastega” mingit asja. Suurepärane näide meeste mõtlemisest, et lapsed käivad naisega kaasas, on üks osa neist. Ega nad ju 50% sinu omad küll ei ole, eks. Oled need lapsed teinud, vastutad kuni nad täisealiseks on saanud! Nii lihtne see ongi. Olgu sel su eksnaisel või 3 meest korraga või igal aastal uus mees. See ei puutu absoluutselt asjasse. Naise edasine elu ei puutu sinusse ega sinu ja laste vahelisse suhtesse.
Ilmselgelt ei hooli sellised mehed oma lastest, vaid tahavad lihtsalt naisele kätte maksta selle eest, et see julges neid maha jätta. Ja selleks kasutavad lapsi! Tehes karuteene lastele. No mingit isaarmastust pole siin küll raasugi. Ükski hooliv vanem ei keeraks omaaenda lastele käru.
Kui sulle on nii oluline laste jaoks see nn kommionu olla, siis võid ju lastele emaga läbi rääkida, et saaksid ise ka neid kuskile reisile viia. Sa ei pea ju naise ja uue mehe poolseid üritusi kinni maksma, vaid võid ise lastega midagi ette võtta.
Et nagu rohkem raha ongi isaarmastus? Päriselt? Palun siirdu avausse seedetrakti lõpus.
Rohkem raha kindlasti ei tähenda suuremat isaarmastust. Aga päris õhust ja armastusest ei kasva ükski laps suureks, ka see on fakt. Suurest isaarmastusest on vähe kasu, kui laps peab talvel katkiste saabastega käima, eksole.
Sinu postitustest ei kaja aga üldse mingit isaarmastust, vaid vihkamine eksnaise vastu. Armastus on isetu. Kui sa armastaks oma lapsi, siis keskenduks sa oma lastele parima pakkumisele, mida sa suudad, mitte ei üritaks eksile ära panna ning võistelda. Kui sa päriselt tahaksid oma lastele äge isa olla, siis viiksid sa lapsed metsamatkale telkima, grilliksite vorstikesi, räägiksite lorilugusid, naeraksite koos. Uuriksid, et kas lastel on kõik kooli minemiseks vajalik olemas, kas neil on äkki mingeid huvisid, mida sa isana julgustada saaksid, muresid, mida lahendada aidata. See muidugi nõuab aega, tahtmist ja pühendumist, mida sul ilmselgelt pole harjumuseks olnud. Tead sa üldse, mis on su laste lemmiktoit, milline õppeaine koolis kõige rohkem meeldib, kes on nende parimad sõbrad, mis on klassijuhataja nimi või kus perearstil laps käib?
Teemaalgataja, millist paragraafi perekonnaseaduses tõlgendad sa kui alluvussuhte paikapanekut perekonnas – naine on ülemus ja mees on alluv? Kuna nende õigused ja kohustused laste ees on võrdsed, siis …
Mehe ja naise õiguste ja kohustuste võrdsus perekonnaseaduses on vaid deklaratiivne. Avaliku arvamuse silmis on deklaratiivne ka perekonnaseaduse tulenevus rooma õigusest. Perekondlikes asjades lähtutakse tavandi õigusest, ehk tehakse nii nagu tavaks on, nagu kohtupraktika on kujunenud, mitte seksuaalset diskrimineerimist rakendamata nagu seadus ette näeb.
Tava on, et lapsed jäävad emale ja isa maksab nende üleskasvatamise ainuisikuliselt kinni. Lapsed jäävad isale vaid siis, kui ema neist üldse ei hooli ja ta nad ise isale vabatahtlikult loovutab. Kohtuvaidlused jõuvad sellise tulemuseni sedavõrd harva, et kui, siis on nad erandeiks, mis kinnitavad reeglit. Ega muidu peetaks karjuvaks vaimseks vägivallaks isa lubadust lapsed lahutuse puhul endaga jätta. “Mees ähvardab lapsed emalt ära võtta!” Et naine võtab isalt lapsed, on asjade “loomulik” käik.
Laste ülalpidamise kohalt peavad ka kohtud emale meelde tuletama, et seadus näeb ette kulude võrdset kandmist nii isa kui ema poolt. Tavakohaselt sünnib see siiski vaid siis, kui isa on kohtus tõstatanud teema elatise normist väiksemaks vähendamisest. Lastele tehtavate kulude proportsionaalsus vanemate sissetulekuga tuleb kohtus teemaks vaid siis, kui jutt on märkimisväärselt miinimumelatist ületavatest summadest. Teisisõnu pole juba sellest ajast teemaks olnud, kui miinimumelatis veerandilt alampalgalt poolele alampalgale kasvatati. Igal juhul avalik arvamus on täna selgelt seda meelt, et kõik lastele vajalikud rahad peab isa üksi välja käima. On lausa seda meelt, et isa võiks või lausa peaks emale veel pealegi maksma selle eest, kui viimane isa lastest eemal hoiab ja kogu kasvatamise üksi ära teeb.
Räägime võrdsusest uuesti siis, kui lapsi hakatakse kohtutes isadele-emadele enam-vähem võrdses proportsioonis määrama. Ma arvan, siis oleks ka paras aeg rääkida sellest, kas lastest lahuselav vanem võiks äkki üksi kõik laste kulud kanda.
PS. Avaliku arvamuse kohta, et mehed ise ei taha lapsi endale jätta – veel sajand või nii tagasi jäid lapsed reeglina isale. Ega keegi ometi arva, et tollal emaarmastust ei olnud?
Teemaalgataja, millist paragraafi perekonnaseaduses tõlgendad sa kui alluvussuhte paikapanekut perekonnas – naine on ülemus ja mees on alluv? Kuna nende õigused ja kohustused laste ees on võrdsed, siis …
Mehe ja naise õiguste ja kohustuste võrdsus perekonnaseaduses on vaid deklaratiivne. Avaliku arvamuse silmis on deklaratiivne ka perekonnaseaduse tulenevus rooma õigusest. Perekondlikes asjades lähtutakse tavandi õigusest, ehk tehakse nii nagu tavaks on, nagu kohtupraktika on kujunenud, mitte seksuaalset diskrimineerimist rakendamata nagu seadus ette näeb.
Tava on, et lapsed jäävad emale ja isa maksab nende üleskasvatamise ainuisikuliselt kinni. Lapsed jäävad isale vaid siis, kui ema neist üldse ei hooli ja ta nad ise isale vabatahtlikult loovutab. Kohtuvaidlused jõuvad sellise tulemuseni sedavõrd harva, et kui, siis on nad erandeiks, mis kinnitavad reeglit. Ega muidu peetaks karjuvaks vaimseks vägivallaks isa lubadust lapsed lahutuse puhul endaga jätta. “Mees ähvardab lapsed emalt ära võtta!” Et naine võtab isalt lapsed, on asjade “loomulik” käik.
Laste ülalpidamise kohalt peavad ka kohtud emale meelde tuletama, et seadus näeb ette kulude võrdset kandmist nii isa kui ema poolt. Tavakohaselt sünnib see siiski vaid siis, kui isa on kohtus tõstatanud teema elatise normist väiksemaks vähendamisest. Lastele tehtavate kulude proportsionaalsus vanemate sissetulekuga tuleb kohtus teemaks vaid siis, kui jutt on märkimisväärselt miinimumelatist ületavatest summadest. Teisisõnu pole juba sellest ajast teemaks olnud, kui miinimumelatis veerandilt alampalgalt poolele alampalgale kasvatati. Igal juhul avalik arvamus on täna selgelt seda meelt, et kõik lastele vajalikud rahad peab isa üksi välja käima. On lausa seda meelt, et isa võiks või lausa peaks emale veel pealegi maksma selle eest, kui viimane isa lastest eemal hoiab ja kogu kasvatamise üksi ära teeb.
Räägime võrdsusest uuesti siis, kui lapsi hakatakse kohtutes isadele-emadele enam-vähem võrdses proportsioonis määrama. Ma arvan, siis oleks ka paras aeg rääkida sellest, kas lastest lahuselav vanem võiks äkki üksi kõik laste kulud kanda.
PS. Avaliku arvamuse kohta, et mehed ise ei taha lapsi endale jätta – veel sajand või nii tagasi jäid lapsed reeglina isale. Ega keegi ometi arva, et tollal emaarmastust ei olnud?
Tava on, et isa maksab lastekasvatamise ainuisikuliselt kinni? Lapsed elavadki mõnesajast eurost või üldse rahata (paljud isad ei maksa ju midagi).
Miks ei võiks töölepinguseaduses kasutada sama põhimõtteid nagu perekonnaseadus omas valdkonnas võimaldab.
Olgem ausad, on ju nii, et kui ema arvab laste isa perekonnast välja, asendades ta endale ja enda hinnangul ka lastele parema isikuga, siis see uus isik täidab ju selles perekonnas põhimõtteliselt neid ülesandeid, mida täitis perekonnast kõrvaldatud isik. Seega on ju igati loogiline kui elatise määramisel ja üldse elatise määra kujundamisel arvestatakse uue isiku võimaliku panusega perekonda ja laste kasvatamisse, ehk osa elatisest oleks tasu isafunktsiooni eest, see on täiesti selge.
Miks ei võiks, sarnaselt kirjeldatule, ka töölepinguseadus võimaldada ettevõtjatel nõuda vallandatud endiselt töötajalt sisse tema asemele võetud töötaja töötasu kasvõi osaliselt, näiteks minimaalselt pool ja seda kasvõi mingi ajaperioodi jooksul, näiteks minimaalselt aasta?
Sest perekonnast välja arvatud isik ei olnud oma endise partneri jaoks palgatööline, kes talle majanduslikku kasu tõi, mille arvelt seda üldse maksta.
Teemaalgataja, millist paragraafi perekonnaseaduses tõlgendad sa kui alluvussuhte paikapanekut perekonnas – naine on ülemus ja mees on alluv? Kuna nende õigused ja kohustused laste ees on võrdsed, siis …
Mehe ja naise õiguste ja kohustuste võrdsus perekonnaseaduses on vaid deklaratiivne. Avaliku arvamuse silmis on deklaratiivne ka perekonnaseaduse tulenevus rooma õigusest. Perekondlikes asjades lähtutakse tavandi õigusest, ehk tehakse nii nagu tavaks on, nagu kohtupraktika on kujunenud, mitte seksuaalset diskrimineerimist rakendamata nagu seadus ette näeb.
Tava on, et lapsed jäävad emale ja isa maksab nende üleskasvatamise ainuisikuliselt kinni. Lapsed jäävad isale vaid siis, kui ema neist üldse ei hooli ja ta nad ise isale vabatahtlikult loovutab. Kohtuvaidlused jõuvad sellise tulemuseni sedavõrd harva, et kui, siis on nad erandeiks, mis kinnitavad reeglit. Ega muidu peetaks karjuvaks vaimseks vägivallaks isa lubadust lapsed lahutuse puhul endaga jätta. “Mees ähvardab lapsed emalt ära võtta!” Et naine võtab isalt lapsed, on asjade “loomulik” käik.
Laste ülalpidamise kohalt peavad ka kohtud emale meelde tuletama, et seadus näeb ette kulude võrdset kandmist nii isa kui ema poolt. Tavakohaselt sünnib see siiski vaid siis, kui isa on kohtus tõstatanud teema elatise normist väiksemaks vähendamisest. Lastele tehtavate kulude proportsionaalsus vanemate sissetulekuga tuleb kohtus teemaks vaid siis, kui jutt on märkimisväärselt miinimumelatist ületavatest summadest. Teisisõnu pole juba sellest ajast teemaks olnud, kui miinimumelatis veerandilt alampalgalt poolele alampalgale kasvatati. Igal juhul avalik arvamus on täna selgelt seda meelt, et kõik lastele vajalikud rahad peab isa üksi välja käima. On lausa seda meelt, et isa võiks või lausa peaks emale veel pealegi maksma selle eest, kui viimane isa lastest eemal hoiab ja kogu kasvatamise üksi ära teeb.
Räägime võrdsusest uuesti siis, kui lapsi hakatakse kohtutes isadele-emadele enam-vähem võrdses proportsioonis määrama. Ma arvan, siis oleks ka paras aeg rääkida sellest, kas lastest lahuselav vanem võiks äkki üksi kõik laste kulud kanda.
PS. Avaliku arvamuse kohta, et mehed ise ei taha lapsi endale jätta – veel sajand või nii tagasi jäid lapsed reeglina isale. Ega keegi ometi arva, et tollal emaarmastust ei olnud?
Lapsi kasvatav vanem maksab laste ülalpidamise eest ka oma ajaga ja sellega, et ei saa nii hästi karjääri teha kui lasteta elav lapsevanem. Kui tahetakse, et lapsi kasvatav vanem rahaliselt sama palju panustaks, peaks arvestama ka neid päevi, kui haige lapsega kodus ollakse, mille tõttu jääb palk saamata. Või võimalikku edutamist, mida ei tehta, sest tal on kogu aeg vaja laste eest hoolitseda. Kuid muidugi peab ka lastega elav vanem majanduslikult panustama. Keegi ei kasvatagi lapsi puhtalt alimentide peal.
100 aastat tagasi oli nii naine kui ka lapsed mehe vara ja mees otsustas, et mis saab. Naine anti isalt mehele ja võttis endale selle märgiks mehe perekonnanime (nüüd on see säilinud lihtsalt traditsioonina, mitte märgina, et naine antakse isalt mehele).
Kui naine läks ära, kuulusid lapsed ikkagi mehele. Naine poleks tollal tööd saanud, et ise lapsi ülal pidada. Miks neid aegu tagasi igatsetakse? Naine oli kariloomast pisut kõrgemal seisev isik ja selline ei saanud muidugi lapsi endale.
