Teemaalgataja, millist paragraafi perekonnaseaduses tõlgendad sa kui alluvussuhte paikapanekut perekonnas – naine on ülemus ja mees on alluv? Kuna nende õigused ja kohustused laste ees on võrdsed, siis …
Mehe ja naise õiguste ja kohustuste võrdsus perekonnaseaduses on vaid deklaratiivne. Avaliku arvamuse silmis on deklaratiivne ka perekonnaseaduse tulenevus rooma õigusest. Perekondlikes asjades lähtutakse tavandi õigusest, ehk tehakse nii nagu tavaks on, nagu kohtupraktika on kujunenud, mitte seksuaalset diskrimineerimist rakendamata nagu seadus ette näeb.
Tava on, et lapsed jäävad emale ja isa maksab nende üleskasvatamise ainuisikuliselt kinni. Lapsed jäävad isale vaid siis, kui ema neist üldse ei hooli ja ta nad ise isale vabatahtlikult loovutab. Kohtuvaidlused jõuvad sellise tulemuseni sedavõrd harva, et kui, siis on nad erandeiks, mis kinnitavad reeglit. Ega muidu peetaks karjuvaks vaimseks vägivallaks isa lubadust lapsed lahutuse puhul endaga jätta. “Mees ähvardab lapsed emalt ära võtta!” Et naine võtab isalt lapsed, on asjade “loomulik” käik.
Laste ülalpidamise kohalt peavad ka kohtud emale meelde tuletama, et seadus näeb ette kulude võrdset kandmist nii isa kui ema poolt. Tavakohaselt sünnib see siiski vaid siis, kui isa on kohtus tõstatanud teema elatise normist väiksemaks vähendamisest. Lastele tehtavate kulude proportsionaalsus vanemate sissetulekuga tuleb kohtus teemaks vaid siis, kui jutt on märkimisväärselt miinimumelatist ületavatest summadest. Teisisõnu pole juba sellest ajast teemaks olnud, kui miinimumelatis veerandilt alampalgalt poolele alampalgale kasvatati. Igal juhul avalik arvamus on täna selgelt seda meelt, et kõik lastele vajalikud rahad peab isa üksi välja käima. On lausa seda meelt, et isa võiks või lausa peaks emale veel pealegi maksma selle eest, kui viimane isa lastest eemal hoiab ja kogu kasvatamise üksi ära teeb.
Räägime võrdsusest uuesti siis, kui lapsi hakatakse kohtutes isadele-emadele enam-vähem võrdses proportsioonis määrama. Ma arvan, siis oleks ka paras aeg rääkida sellest, kas lastest lahuselav vanem võiks äkki üksi kõik laste kulud kanda.
PS. Avaliku arvamuse kohta, et mehed ise ei taha lapsi endale jätta – veel sajand või nii tagasi jäid lapsed reeglina isale. Ega keegi ometi arva, et tollal emaarmastust ei olnud?
Lapsi kasvatav vanem maksab laste ülalpidamise eest ka oma ajaga ja sellega, et ei saa nii hästi karjääri teha kui lasteta elav lapsevanem. Kui tahetakse, et lapsi kasvatav vanem rahaliselt sama palju panustaks, peaks arvestama ka neid päevi, kui haige lapsega kodus ollakse, mille tõttu jääb palk saamata. Või võimalikku edutamist, mida ei tehta, sest tal on kogu aeg vaja laste eest hoolitseda. Kuid muidugi peab ka lastega elav vanem majanduslikult panustama. Keegi ei kasvatagi lapsi puhtalt alimentide peal.
100 aastat tagasi oli nii naine kui ka lapsed mehe vara ja mees otsustas, et mis saab. Naine anti isalt mehele ja võttis endale selle märgiks mehe perekonnanime (nüüd on see säilinud lihtsalt traditsioonina, mitte märgina, et naine antakse isalt mehele).
Kui naine läks ära, kuulusid lapsed ikkagi mehele. Naine poleks tollal tööd saanud, et ise lapsi ülal pidada. Miks neid aegu tagasi igatsetakse? Naine oli kariloomast pisut kõrgemal seisev isik ja selline ei saanud muidugi lapsi endale.
100 aastat tagasi, ehk siis 1920 oli nii? Kuskohas, Eesti Wabariigis? Palun konkreetseid viiteid.
Absuluutselt igal pool kaotab naine oma palgas, võrreldes mehega, sest naine on see, kes jääb protsentuaalselt väikelapsega rohkem koju. Imikut kasvatab naine peaaegu kogu aeg. Naine on see, kes jääb rasedaks, sünnitab ning peab võtma sünnituspuhkuse, kasvõi oma tervise hoidmiseks.
Isegi väga võrdsetes perekondades on see nii, et kui mehel ja naisel on samalaadne ametikoht (on näiteks tööl tutvunud või töötavad ülikoolis ja on sama teaduskraadiga), siis palgas kaotab ikka naine ja päris kõvasti, selle kohta on tehtud uuringuid.
Kui see on nii juba võrdõiguslikes perekondades, kus mees ei arva, et peaks naisest rohkem palka saama, siis kuidas on see teie meelest “keskmises” perekonnas, kus mees arvab, et mehe palk olgu suurem ja laste eest hoolitsemine ja kodused tööd on peamiselt (kuigi mitte ainult) naiste asi? Mitte perekonnas, kus mees on täielik seksist, kes naist kööki kamandab, aga nö keskmises väikeste eelarvamustega ja soorollide jaotusega perekonnas? Muidugi seatakse prioriteediks mehe palk ja töö, mistõttu saab ta lihtsamini tööle keskenudda, sellal kui naine kahel rindel rabab. Hiljem on mehel muidugi suurem pension ja kui peaks lahku minema, siis naine mehe karjääri võimaldamise ja tema abistamise eest tasu ei saa. Isegi kokku jäädes sõltub see mehe suvast.
Kui laps jääb haigeks, siis enamasti jääb lapsega koju naine. See ei tähenda, et mees üldse ei jääks ega hoolitseks, aga kui naine jääb 2-3 korda tihendamini, juba siis kannatab tema karjäär rohkem. Peale selle, et lastega naistesse suhtutakse tööl nagunii eelarvamusega ega nähta neis karjäärihuvilisi, vastupidiselt lastega mehele.
Muidugi ei saa naine sel ajal mehega samaväärset karjääri teha ja kui ta saab 2 last 3aastase vahega, siis läheb 10 aastat, enne kui noorem laps koolimineku ikka jõuab ja isegi siis peab ema tema eest alguses hoolitsema, kui ta haige on. Nii et 2 lapsega naine kaotab segamatus karjääritegemises 10 aastat kui mitte rohkem.
Kui väiksemad lapsed jäävad ühe vanemaga, siis otse loomulikult panustab ta nendesse aega, mitte ainult raha. See aga tähendab, et ta ei saa teha sama edukalt tööd kui teine vanem, kellel pole igapäevaseid ajalisi kohtustusi peale ehk lapsele helistamise, kui ta tahab. Vanem, kellel on lapsed, on lihtsalt topelttöö ning seetõttu tema karjäär ka ei edene, sest keegi ei suuda teha palgatööd sama efektiivselt, kui ta on väljapuhkamata või tal on kodus palju “lisatööd” ja kohustusi. See tähendab, et alimente maksval vanemal on põhimõtteliselt mugavusteenus, kus ta saadab lapsed teise vanema juurde nagu internaatkooli ning saab ise tööle keskenduda. Teine lapsevanem on praktiliselt üksikvanem, kes saab ainult natuke rahalist toetust. Muidugi on nende võime teenida täiesti erinev, lapsega jääval vanemal see kahaneb, üksi elaval vanemal kasvab, aega on ju nüüd küll.
Eriti arvestades, et see on pärast olukorda, kus mees on aastaid saanud naisest nagunii lihtsamini tööl käia, pole rasedust, lapsega kodus olemise pärast karjääri sumbumist, ei pea sünnitama ega midagi. Kui mees ka vabatahtlikult naist palju aitab, siis ei tee ta naisega siiski sama palju tööd lapse kasvatamisel juba bioloogiliste eripärade tõttu.
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt 24.08 22:22; 25.08 18:35; 10.09 16:23;