Teema: miks enamus naised ei luba meestele sõbrannasid?

Sest nad teavad, et pooltel juhtudest ei ole tegu ainult sõbrannadega, vaid huvi on teisesuunaline, scherlock. Aga mis see nuhkimine siis enam aitab!
Mina ei keela midagi ja mu mehel on naissoost tuttavaid küll ja veel, enamus juba “enne minu aega”. Hilisemad on nagu peretuttavad.

No kas mehed siis lubaks oma naistel samamoodi meessoost sõpradega üks-ühele aega veeta? Vaevalt küll. Enamik mehi ei luba naisi niipalju kodunt väljagi, ei hoia lapsi ega tee kodutöid.

Enamik naisi, mitte enamus naised.

Minu mehel päris sõbrannasid pole, küll aga on naiskolleegid, kellega ka välislähetustes käiakse. Ma ei näe mingit probleemi, eriti kuna endal on ka meeskolleegid, kellega samuti lähetustes käin.

Mul on ka üks meessõber. Midagi romantilist meie vahel pole, aga tüübilt sobime väga hästi. Olen selle mehega isegi erareisil käinud. Oma mehele pidin muidugi eelnevalt selgitustööd tegema.

See mehel naisoost sõbrannad ja naisel meesoost sõbrad suhtes, abielus olles on rohkem tänPäeva ajupesu, teema. Mis ei tundu olevat pereinimeste oma prpbleem üldse, pigem just nende sõbrannade probleem.
Kui perekond ise otsustanud on, et nad sellist elustiili ei viljelegi, siis miks peaks?
Elus on nii, et hea, kui pere ja töö kõrvalt jaksab inimene tegeleda mingi hobiga, suhelda oma soost sõbraga.
Ja miks teemaalgataja üldse arvab nii ühepolselt seda asja. Mehed on ikka rohkem need, kes naistele keelavad meesoost sõpru.
Nuhkimine? Kui ei nuhi ja usaldad, kas sina garamteerid, et sõprus jääb alati sõpruseks. Ja kui sool pole tähtsust, loeb ainult sõprus, siis see peaks ju tähendama, et sellest kunagi midagi muud ri tule, muidu on tegemist perverssusega.

#3177367:

Hmmmm, peame endid küll arenenud lääneriigiks, aga indiviidi tasemel oleme tihtilugu kuskil arengu/moslemimaa tasemel. Abielludes pead jätma oma teisest soost sõbrad? Huvitav, miks? (Üli)kooli ajal on neid teisest soost sõpru mitmeid ja seda peetakse normaalseks. Miks abielus olles peaks need sõbrad unustama? Ega sa ju truudust ei murra nendega. Miks peab eelistama samast soost sõpru nagu eelmine vastaja kirjutab?

Miks jätma,paljudel polegi neid ju, eriti vanematel põlvkondadel. Vaata ringi 50+ rahva seas. Kui on, on tuttavad, mitte aga sõbrad.

#3177367:

Hmmmm, peame endid küll arenenud lääneriigiks, aga indiviidi tasemel oleme tihtilugu kuskil arengu/moslemimaa tasemel. Abielludes pead jätma oma teisest soost sõbrad? Huvitav, miks? (Üli)kooli ajal on neid teisest soost sõpru mitmeid ja seda peetakse normaalseks. Miks abielus olles peaks need sõbrad unustama? Ega sa ju truudust ei murra nendega. Miks peab eelistama samast soost sõpru nagu eelmine vastaja kirjutab?

Kes garanteerib, et truudust ei murra? Ka juhul, kui asju nii ei plaani, võivad asjad teisiti minna.

#3177382:

#3177367:

Miks abielus olles peaks need sõbrad unustama?

Loomulikult, ei pea. Keegi selle kohta ju ei kobisegi.

Pigem räägitakse perekooli juhtumitest, kus abielumees leiab omale “sõbranna” ning et naine ei närvitseks, siis aetakse kodus naisele mingit sõbrajuttu.

Tegelikult on tegu tavalise petmise teemaga.

Eks naised teevad samuti, aga harvem.

Loe kägu 10:23

Miks see hale on? Pigem karta kui kahetseda, ma ütleks. Mõne aasta eest tekkis mu mehele ka sõbranna. Kuna ta vahetevahel temaga minu juuresolekul telefonis rääkis ning ma teadsin, et see naine on abielus, ei muretsenud üldse. Kuni siis ühel päeval avastasin nende messengeri vestluse, mis polnud sugugi nii süütu nagu ma arvanud olin. Neil ei jõudnud ka asi füüsiliseks minna, aga ega petmine ainult füüsilist truudusetust tähenda. Kolisin lapsega kodust välja ja alles siis jõudis mehele pärale, mis kaalul on ning et tegu pole süütu ja lõbusa mänguga. Meie suutsime oma suhte ära lappida ja oleme õnnelikult koos, aga mitte kunagi enam ei lubaks ma mehele enam sõbrannasid. Mis siis, et olen õppinud teda uuesti usaldama.

#3177431:

Eluterves suhtes ei teki küsimustki, et kumbki pool ei võiks oma sõpradega suhelda.

Kumb siis sinu arvates kägu 11:22 suhe on?
kas eluterve või elukatkine?

Seal ju tolast mees lihtsalt kasvas selle “sõbranna” läbi suureks.

#3177431:

See lihtsalt näitab, kui palju ebakindlaid suhteid meil on. Eluterves suhtes ei teki küsimustki, et kumbki pool ei võiks oma sõpradega suhelda. Kahjuks ollakse hambad ristis koos suhetes, mis juba ammu ei toimi. Seda aga endale tunnistada ei taheta.

Ma ei ütleks, et me hambad ristis koos oleme ning pigem toimib suhe isegi paremini, sest see oli õppetund ka mulle, mitte ainult mu tolast mehele (tsiteerides eelnevat kägu). Ma ütleks, et eluterve on suhe, kus kaks inimest suhtlevad, õpivad andestama ja valust üle olema. Kõik teevad ju vigu ning võivad eksida. Aga ma ei salgagi, et juhtunu jättis mu hinge jälje ning teatud ebakindluse. Aga sellest peab õppima üle olema, peab andestama, muidu jääb suhe tõepoolest katkiseks. Kui muidugi üldse tahetakse kokku jääda.

Mina näiteks ei saa üldse aru, et kuidas saab teist inimenst keelata suhtlema selle inimesega, kellega ta tahab suhelda. Ma küll ei oska seda. Oma mehe puhul olen teda ainult keelanud suhtlemast inimestega, kelle kohta ta ise räägib, et on tüütu ja palub muutkui igasugu teeneid. Olen teda keelanud, sest tal on endal raske inimestele “ei” öelda.

Ja kui mehel isegi tekkivad pere ja laste kõrvale mingid “sõbrannad”, kes hiljem osutuvad armukesteks, siis kuidas oleks seda saanud mingi keelamisega ennetada? Ma küll ei oskaks niimoodi keelata. Omavahelise armastuse ja hoolimise hoidmiseks on muud vahendid, kui teise inimese piiramine ja keelamine. Nagu näiteks ühiselt ja meeldivalt veedetud aeg. Ja kui see ei aita või teine pole huvitatud, siis polegi midagi parata. Inimesed on vabad ja neid enda külge ei kleebi.

Meeste ja naiste sõprus on võimalik ainult juhul, kui naine pole enamast huvitatud. Seepärast need naised ka muretsevad oma meeste pärast – nad ju ei tea nonde naiste kavatsusi. Üks keskmine mees on naise võrgutusele lihtne saak.

#3177503:

Kuidas saab üldse teise täiskasvanud inimese eest otsustada. Mis mõttes et lubad või ei luba. Inimene teeb ikka ise oma valikud. Kes minna tahab, see läheb. See lubamine ja keelamine küll midagi ära ei hoia.

Minul on kaks väga head meessoost sõpra ja üks hea sõbranna. Kõki tunnen kauem kui oma kallimat. Tegin nad muidugi omavahel kohe tuttavaks ka. Mitte kunagi ei ole sõpradega midagi seksuaalset olnud. Isegi mõte sellest tundub väga vale. Kusjuures mu parim sõbranna ja sõber on mölemad vallalised ja ka seal pole kunagi midagi olnud. Ma ei saa aru, miks enamuse arust peab alati mehe ja naise vahel mingi seksuaalne alatoon olema – oma venda ei vaata ju seksuaalse pilguga. Samamoodi on minu sõbrad täiesti sellest kategooriast väljas.

Sa oled ju naine. Naine mõtlebki nii, kui mees on sõbraks liigitatud, siis tema vastu seksuaalseid mõtteid ei teki. Mees ei mõtle nii. Mehes tekitavad seksuaalseid mõtteid kõik naised, ka sõbrad – nende puhul surutakse seksimõtted lihtsalt alla. Niipea aga kui naissõber seksihuvi ilmutab, on see mees kohe valmis suhteks.
Naised on alati need, kes lärmakalt seletavad, et sõprus meeste ja naiste vahel on olemas ja võimalik ja mis te ajate jama, et ei ole. Mehed on selles osas enamasti vait. Nad teavad, et on nii ja naa ning nemad pole otsustajad.

#3177480:

Mina näiteks ei saa üldse aru, et kuidas saab teist inimenst keelata suhtlema selle inimesega, kellega ta tahab suhelda. Ma küll ei oska seda. Oma mehe puhul olen teda ainult keelanud suhtlemast inimestega, kelle kohta ta ise räägib, et on tüütu ja palub muutkui igasugu teeneid. Olen teda keelanud, sest tal on endal raske inimestele “ei” öelda.

Ja kui mehel isegi tekkivad pere ja laste kõrvale mingid “sõbrannad”, kes hiljem osutuvad armukesteks, siis kuidas oleks seda saanud mingi keelamisega ennetada? Ma küll ei oskaks niimoodi keelata. Omavahelise armastuse ja hoolimise hoidmiseks on muud vahendid, kui teise inimese piiramine ja keelamine. Nagu näiteks ühiselt ja meeldivalt veedetud aeg. Ja kui see ei aita või teine pole huvitatud, siis polegi midagi parata. Inimesed on vabad ja neid enda külge ei kleebi.

Muidugi, meest keelata ei saa. Ega ta laps pole. Teine asi, kas on otseselt vaja soosida või läbi sõrmede vaadata sellisele olukorrale? Nagu siin juba varem öeldud, siis üldiselt on sellisel puhul ühel või teisel (kui mitte mõlemal) teistlaadi ootused kui lihtsalt sõbrustamine. Mina isiklikult meeste ja naistevahelisse sõprusesse üldse ei usu. Emmal-kummal, või mõlemal, on ikka muu huvi. Ja meeste-naistevahelist lihtsalt läbikäimist ei julgeks ma küll lausa sõpruseks pidada. See on suhtlemine, lävimine, mitte sõprus. Ma suhtlen ise ka oma mehe meessoost sõprade või peresõpradega üsna aktiivselt. Ja mitte ainult mehe juuresolekul. Aga kindlasti ei pea ma seda suhtlemist sügavaks sõpruseks.

Ei saa teist inimest ju sundida endaga koos olema. Kui mees tahab kellegi teise leida, siis muidugi ta leiab. Kui aga oma naine sellele hoogu juurde annab või annab mõista, et absoluutselt kõik, mis mees otsustab või teeb, on teeb ok, siis võib see hakata tasapisi omavahelist lähedus lammutama. See võib anda mehele signaali, et naisel pole selle vastu midagi, kui ta seda teeb… Ja ega tal vast selle vastu ka pole midagi, kui ta ka seda teeb… Ja siis ühel hetkel on sõbrannaga arenenud “sõprus” nii lähedaseks, et sealt edasi on juba lihtne astuda järgmiseid samme. Paratamatus? Ehk ei ole, kui naisel ja mehel on omavahel mingid piirid paigas, millest saadakse aru, kust maalt edasi on kahtlane oma sõbranna/sõbra suhet jätkata või lasta areneda.

Mina isiklikult ütlen oma mehele, kui mulle miski ei meeldi. Muidugi on ta täiskasvanud inimene, otsustab ise, mida teeb või ei tee ja kellega suhtleb. Aga kui mulle ikkagi ei meeldi, et ta läheb “sõbrannaga” mitmeks päevaks puhkusereisile, siis ma talle seda ka ütlen. Miks ma pean enda soovid ja mõtted maha suruma? Meestele ilmselt ei meeldi ka ülileplikud naised. Sinuga käitutakse ikka ju nii, nagu sa lased endaga käituda.

Vägisi kinni hoida ei saa, ega tohigi. Aga oma arvamust saab välja öelda küll. Ja mina ei näe selles midagi ahistavat või kontrollivat.

#3177531:

#3177503:

Kuidas saab üldse teise täiskasvanud inimese eest otsustada. Mis mõttes et lubad või ei luba. Inimene teeb ikka ise oma valikud. Kes minna tahab, see läheb. See lubamine ja keelamine küll midagi ära ei hoia.

Minul on kaks väga head meessoost sõpra ja üks hea sõbranna. Kõki tunnen kauem kui oma kallimat. Tegin nad muidugi omavahel kohe tuttavaks ka. Mitte kunagi ei ole sõpradega midagi seksuaalset olnud. Isegi mõte sellest tundub väga vale. Kusjuures mu parim sõbranna ja sõber on mölemad vallalised ja ka seal pole kunagi midagi olnud. Ma ei saa aru, miks enamuse arust peab alati mehe ja naise vahel mingi seksuaalne alatoon olema – oma venda ei vaata ju seksuaalse pilguga. Samamoodi on minu sõbrad täiesti sellest kategooriast väljas.

Ja miks sa arvad, et kui sinul on niimoodi, siis on kõikidel teistel samamoodi? Kui sinu mees leiab endale homme sõbranna, siis mille järgi saad sa veendunud olla, et nende omavaheline sõprus jääb täpselt samale tasandile, kui on sinu ja sinu meestuttava sõprus? On ju ülimalt naiivne arvata, et maailm toimib ainult ühe (samasuguse kui sinu) mustri järgi.

Ja miks ma teda keelama peaks. Kui ta siis otsustab, et ta seksuaalselt soovib selle teise inimesega olla, siis mu keelamine seda küll kuidagi ei muudaks. Ta on täiskasvanud inimene ja otsustab ise. Ja teadmiseks – mu kallimal on ka sõbrannad. Pole probleemi.