Teema: miks enamus naised ei luba meestele sõbrannasid?

#3216551:

#3216525:

Või on nii ära tümitatud, et ei julgeks sellest soovist naisele rääkidagi

Millisest soovist ei julge rääkida? Et naist endaga koos muuseumisse kutsuda? Või tahab ta just tingimata ilma oma naiseta minna? Vot see on jah imelik.

Näiteks soovist minna traktorinäitusele ikkagi ja näiteks koos mõne töökaaslasega, kui naine ei taha tulla.

#3216556:

See pole tegelikult halb – kui ollakse suhtes, siis pole põhjus enam seks, vaid sügavam side ja sellist suhet on väga raske lõhki ajada.

#3216564:

Samuti see, et partner jäetakse koju. Enamik mu suhtes ja abielus tuttavaid käib üksi väljas ja jätab kaaslase koju või ta läheb teise seltskonnaga välja.

Imelik, et sinu põlvkonnale on omane, et suhteks on sügavamad põhjused kui seks, aga samas selle sügavate põhjustega partneriksvalituga enamasti kuhugi koos ei minda.

#3216615:

#3216556:

See pole tegelikult halb – kui ollakse suhtes, siis pole põhjus enam seks, vaid sügavam side ja sellist suhet on väga raske lõhki ajada.

#3216564:

Samuti see, et partner jäetakse koju. Enamik mu suhtes ja abielus tuttavaid käib üksi väljas ja jätab kaaslase koju või ta läheb teise seltskonnaga välja.

Imelik, et sinu põlvkonnale on omane, et suhteks on sügavamad põhjused kui seks, aga samas selle sügavate põhjustega partneriksvalituga enamasti kuhugi koos ei minda.

Kust sa võtad, et kuhugi ei minda? Lihtsalt pole sellist armukadedusest partneri rakkes hoidmist, et “ei tea, kas mees lubab” või et “mina oma meest küll ei luba”. Koos olemine on valik, mille inimesed on teinud, mitte kohustus. Ei pea pärast mitmeaastast kooselu partneril kogu aeg silma peal hoidma, et kus ja kellega käib. Alguses noored armunud on muidugi ninapidi koos.

#3216556:

Ma olen ikka vanem kui 20

#3216556:

Mina olin teismeline 2000ndate alguses ja keskel ja siis oli enamik mingis segakambas (v.a väga tagasihoidlikud inimesed, kes polnudki kampades)

Vabanda, kui sa 2000 keskel olid teismeline (15?), siis praegu oled sa max 30, eks. Seega oled sa täpselt selles eas, mida mõtlesin – kahekümnendates. Jah, kirjutasin 20-aastane, ei viitsinud täpsemalt väljenduda, vabandust.

#3216556:

Kõik need seltskonnad on jäänud täiskasvanuna samaks – 50+ aastased jaotuvad aiapidudel sugude kaupa meeste ja naiste gruppideks, mehed räägivad meeste juttu, naised naiste juttu, 35+ on rohkem segakampu, aga ikkagi natuke sellist “minu mees” juttu, 25-30aastastel vahet pole, mis soost inimesega nad räägivad. Mina isiklikult isegi ei märganud, et mitu meest või naist oli minu seltskonnas eile või kas olid hoopis kõik mehed või naised. Kui ei hakka just spetsiaalselt meelde tuletama.

Ja sa arvad, et see tuleb sellest, et teie olete kuidagi teistsugused 😀 ? Oh taevas, seda naiivsust. See tulebki sellest, mida ütlesid – vanusevahest. Kui sina ja su praegused 25-30-aastased sõbrad 50-seks saavad, siis seisavad ka jorsid omaette ja räägivad kalapüügist ja majandusest ning naised omaette ja räägivad .. millest iganes. Ja need praegused 50-sed seisid 25-selt samamoodi segakampades ja rääkisid muusikast ning piilusid salamahti vastassoo meeldivate esindajate poole.

#3216564:

See on ka vanema generatsiooni asi, et sõpradest peab “välja kasvama” ja pere loomine tähendab seda, et unustatakse sõbrannad ja sõbrad ära. Normaalne on see, kui sul on peale pereelu ka sõbrad ja eraelu (st väljas käimine, hobid jms).

Küll sul on ikka neid arvamusi kõige kohta. Ja iga arvamus on kindlasõnalisem kui eelmine. Ütlen sulle hoopis, mis on normaalne – normaalne on leida omale mees, kellega sul on hea koos teha kõike sedasama, milleks enne vajasid 26 sõpra ja armukest. Loomulikult ei tähenda see, et sul enam sõpru üldse poleks, lihtsalt nende roll muutub, nad ei ole enam su elu sisuks. Mis “väljas käimisse” puutub, siis usu mind, 50-sena ei huvita sind mingi väljas käimine enam karvavõrdki. Kui lähed teatrisse, kinno, muuseumi, siis eelistad, kui vähegi abikaasa õnnestunult valinud oled, selleks oma abikaasat – ta on ikkagi lähedasim inimene maailmas.

Minu põlvkonna (ma see tänane 50-aastane) poisid, kes olid mu sõbrad, on suuresti selleks ka nüüd jäänud. Nad käivad meil oma naistega külas, meie neil ka, käime kõik koos vahel paaridena, vahel peredega, üritustel, reisimaski. Ma ei kardaks nendega kinno minna, aga miskipärast pole pähe tulnud seda teha, viimati käisin ma nendega kinos kui me olime väga noored ja siis ka kambakesi. Täielik 1935…

#3216587:

#3216551:

#3216525:

Või on nii ära tümitatud, et ei julgeks sellest soovist naisele rääkidagi

Millisest soovist ei julge rääkida? Et naist endaga koos muuseumisse kutsuda? Või tahab ta just tingimata ilma oma naiseta minna? Vot see on jah imelik.

Näiteks soovist minna traktorinäitusele ikkagi ja näiteks koos mõne töökaaslasega, kui naine ei taha tulla.

Kuidas ta teab, et naine ei taha tulla, kui ta ei julge küsidagi?

Soovitan nii elada – mina söön hea meelega leivasuppi. Miks teie seda ei söö ja teie mehed? See on ju õige toit. Miks te kuulate oma mehi ja miks teie mehed kuulavad teie sõna ja ei söö seda pelgalt keelamise pärast? Ja miks te ei lase oma meestel seda süüa? Kõik õiged inimesed söövad seda, sest see maitseb mulle.

#3217527:

Mul pole sellist varianti, et ma ei taha abikaasaga kinno minna ja ka vastupidi mitte. Sellepärast saigi sellest inimesest mu abikaasa, et meil on ühised huvid, üks maitse ja meile meeldib vaba aega koos veeta. Seda on pere ja töö kõrval niigi vähe.

Kõik huvid kohe samad? Väga tore siis. Meil on siiski nii, et mu mees näiteks jumaldab kaasinäitusi, mina kassiallergikuna üldse mitte ja seega käib mees seal kas ükksi või mõne sõbraga, sõbrannaga. Mina insenerina olen huvitatud põllumajandustehnikast, mees süttib randaalidest minust oluliselt vähem. Küll aga on mul hunnik kursusevendi, kellega koos Tallinnast Tartusse Maamessile sõita, kõik masinad üle vaadata ja koju tagasi.

Kui nüüd päris KÕIK huvid on ühesugused, siis on mul hea meel, et su mehel lööb silm särama, kui saab sinuga beebipoodi sipukaid valima tulla või salongi kleite proovima.

#3217601:

Kui nüüd päris KÕIK huvid on ühesugused, siis on mul hea meel, et su mehel lööb silm särama, kui saab sinuga beebipoodi sipukaid valima tulla või salongi kleite proovima.

Sinu mehel on siis lapse ja sinu enda riietusest täiesti poogen ning väidab vaid, et “sinu projekt, tegele ise”?

#3217703:

#3217601:

Kui nüüd päris KÕIK huvid on ühesugused, siis on mul hea meel, et su mehel lööb silm särama, kui saab sinuga beebipoodi sipukaid valima tulla või salongi kleite proovima.

Sinu mehel on siis lapse ja sinu enda riietusest täiesti poogen ning väidab vaid, et “sinu projekt, tegele ise”?

Ma pole seda öelnud. Me rääkisime siin huvialadest ja hobidest. Meie beebide sipukad pole tõesti mu mehe huviala iial olnud 🙂 Aga päris põnev hobi siis, kui sinu mehel see on – kui sinu väitel mees sipukate ostmist ei naudi, on tal kohe täiesti ükskõik. Sinu mees naudib ja üldse te teete alati kõike kahekesi. Tore.

Kui mina suudan korraliku kleidi otsingul (juubeliks, pulmaeks vms) käia läbi 8 poodi, siis vat nii palju huvi poodlemise vastu mu mehel tõesti ei ole. Lähen üksi või võtan kaasa oma (moe)kunsnikust meessõbra ja minu mees õnnelik, mina õnnelik, kõik õnnelikud. Mehele saadan ehk ägedamadest kleitidest foto, et mis arvad. Õnnelikuks teeks mind aga see, et ma oma meest 6-tunnise šoppamisega ei piina ning tema saab rahulikult üksi või mõne oma sõbraga (kama, mis soost) teha midagi, mis talle TÕESTI huvi pakub – nagu näiteks jalutuskäik kuskil räämarajoonides, kuulitõukeharjutused, kalapüük, paar partiid malet või mida iganes ta teha tahab.

#3217923:

Juttu ei ole juhuslikest koos käimistest kuskil. Ühekordsetest. Haruharvadest. Juttu on sõpradest, sellistest sõpradest, kellega käiakse pidevalt kuskil, ilma oma abikaasata. Käiakse ka nendes kohtades, kuhu ehk abikaasagi tahaks minna – aga ei saa, “ma lubasin sinna minna X-ga”. Igaüks teeb vahet tuttaval ja sõbral. Tuttav pole kogu aeg pildil. Sõber on. Ja sellist sõprust meeste ja naiste vahel, kus keegi vastassoost sõber on kogu aeg pildil, ei ole olemas, selles olen ma küll üsnagi kindel.

No ei ole jutt siin ainult sellest. Siin on piisavalt vastuseid teemal, et kui mina ei taha minna, siis mees mingu üksi või lihtsalt ei lähe.
Siin ei ole juttu ainult juhustest, et naine tahaks minna, aga ei võeta. Siin on piisavalt juttu olukordadest, kus meest ei lasta, sest naine ei taha ja talle ei meeldi.

See olukord, kui mees tahab kinno minna, naine tahab kinno minna, aga mees ütleb, et läheb hoopis oma sõbra/ema/vanaisa/ülemusega on tõesti raske mõista. See mees on lihtsalt totakas või on naine oma käitumisega eelmised käigud ruineerinud.

Mina räägin ikka sõprusest. Sõbrast, kes on kogu aeg kuskil olemas. Mul mehel on 2 sõbrannat…no 35 aastat üks ja 25 aastat teine. Et mina peaksin sinna vahele ennast toppima, kui nemad lähevad oma koostööaastaid restorani meenutama – eneseuhkus mul ei luba. Ma ainult ühutan neid koku saama…no mingi 3x aastas + sünnipäevad. Ja alati kutsub mu mees mind ka, ma enamasti ju ei taha. Neil omad jutud, las nende sõprus on nende oma.

Piiramine ei anna mingit garantiid. Seda esmalt.

Teiseks. Kui on ütleme olemas ainult kaks varianti – muidugi on neid rohkem, aga valigem:
a) mingi mehe sõbranna ajab su mehe ära
või
b) sa tead (ja su mehe sõbrad teavad), et su mees on sulle truu peamiselt või ainult seepärast, et sa oled keelanud tal neljasilmakohtumised vastassoost sõpradega

kumma sa valiksid?

Mina valiksin kõhklemata A, sest nii naeruväärne ma ka olla ei taha, kui on naised, kes valivad variandi B. “Mees on mulle truu, sest ma ei lase teda klassikokkutulekutele ööbimisega ega kursuseõega kalale”, no kui õudselt see mulle kõlaks. Kass on minu, sest ma poon teda, kui hakkab kaht sammu kõrvale tegema.

Ja muidugi on mehi, kes ise ei tahagi sõpru. Teema aga on naistest, kes ei luba vastassoost sõpru, kui ka mehed tahaksid. Neist peredest, kus ei soovitagi vastassoost sõpru, räägime vastavas teemas.

#3217966:

sa võiksid siiski arvestada, et maailm pole sugugi nii roosa kõigi jaoks, kui sinu jaoks

Muidugi arvestan. Ja seda kindlamini ütlen – piiramine ei aita. Mida lühem on ohelik, seda rohkem ketikoer lahti püüab saada. Ja kui saab – seda kindlamini mõne sigaduse korda saadab. Fakt? Fakt. Inimesega, kes kepib kõike, mis liigutab ja on leige, ei maksa suhteid luua. Teistele aga tuleb anda vabadust. Siis neil puudub ka see lõa otsast pääsenud noore pulli efekt.

Ja lisaks…kas sel truudusel on siis mingi väärtus, mis on saavutatud keeldude, piiramise, pisarate jms vaimse allasuumisega.

Muidu abielluda väga ei taheta, tahetakse olla vabalt koos…aga kui jutt on klassiõega kolmandat korda kahe kuu jooksul seenele minekust, siis äkki kõik tahavad väga piirata.

Ma saan aru, et on halvad kogemused. Seepärast rõhutangi – piiramine, keelamine, pirtsutamisega kojujätmine ei taga truudust. Ja kui tagabki…kas endal naeruväärne ei ole. “Keelasin oma mehe endale truuks – muidu oleks ta üle aisa löönud, sest ega ta mind vist eriti ei armasta ka – kuradi hea abielu on mul, äge naine olen, mees oli poolpoova keti otsas kogu aeg ja näe – mul on truu mees”.

Teema, meenutan, on meestest, kes sooviksid ilma igasuguse halva plaanita sõbraga väljas käia, aga naised neid keelavad.

Teemaalgatuses polnud kirjas, et kui tihedast läbikäimisest jutt.
Ma arvan, et mul on meessoost sõpradega kokkulepitud väljaskäimisi vast nii üks-kolmandik ning naissoost sõpradega kaks-kolmandikku kõigist üksi väljas käimistest.
Sellist sõpra või sõbrannat, kellega iga nädal või iga kuu kindlasti kokku saan, pole. Kõige sagedamini käin väljas ikka abikaasaga.
Lastehoidmise seisukohalt sellel küll vahet ei peaks olema, et kas naine on trennis või sõbrannaga jalutamas või sõbraga baaris.

#3218091:

#3218034:

Palu mehel mõni naissõber hankida, selline tõsine, kellele muresid räägitakse (võimalik, et ka mõni mure, mida sulle ei räägita), kellega välja minek tuju rõõmsaks teeb – ja vaatame, mis edasi saab.

Midagi ei saa.

Kui minu mees peaks olema nii loll, et ta ei saa aru, et mina olen talle kõige sobivam naine, siis mingu pealegi. Ma ei ütle, et ma olen parim, ilusaim, targim jne, aga temale olen ma sobivaim. (Ja täiesti kainelt võttes – tema mulle ka.) Kui ta tõesti sellest aru ei saa, siis pole midagi teha – uks on lahti, mina kedagi kinni ei hoia. Olen seda talle öelnud ka.

Ta võib sellest aru saada, aga see pole enam mõistus, mis flirtivat meest juhib. Mees võib ise täitsa tõsimeeli arvata, et ei juhtu temaga midagi, tal pole vähimatki plaani armukest hankida – sellegipoolest võib minna teisiti. Ja oledki ilma sellest mehest, kes tegelikult oligi sulle parim, sina talle ka – aga lihtsalt lollusest läks flirt üle piiri ja siis enam pidurit panna ei ole võimalik.
Kellele seda vaja on.

#3217842:

#3217701:

#3217601:

Kui nüüd päris KÕIK huvid on ühesugused, siis on mul hea meel, et su mehel lööb silm särama, kui saab sinuga beebipoodi sipukaid valima tulla või salongi kleite proovima.

Vaat sellest sa kasvadki “suureks saades” välja, et igal pool tingimata kellegagi koos peab käima.

Ei pea ju. Aga vahetevahel, kui ma kuulen, et mingi äge (sõja)tehnikakolonn liigub, siis ma helistan mõnele sõbrale, kes oleks solvunud, kui ma talle ei teataks.

Te võtate asja kuidagi eriti kidedalt. Mis alati kellegagi? Keegi (väemalt mitte mina) pole siin teemas rääkinud, et mees ei oska ise restoranis, kinos või koeraga jalutamas käia. Küsimuse all on see, et kui tal mõnikord tekib idee kutsuda keegi seltsi, oleks kole ja õudne, kui see jääks seepärast tegemata, et naine ei luba. Mul oleks surmhäbi selline naine olla, kelle mees ei saa mingil juhul minna koeraga jalutama samal ajal samale ringile kui naabrinaine kollasest majast. Peaks nurgataga ootama, kui ka juhuslikult kokku satuvad või muu tempo-marsruudi otsima, sest tips kodus läheks jumala närvi ???? Eriti, kui veel jalutusajad sageli klapiksid ning koerte mängitamise ajal tuleks ka mõned laused vahetada jne.

No ja nüüd ütleb enamik perekoolikaid, et a) nende mees läheks loomulikult teist teed mööda või b) kuradi krõhva, noolib mu meest, koeragi hankis seepärast. ????

Mina ütleksin mehele: aga leppige naabrinaisega siis kokku juba need õhtused jalutusajad, koertel lõbusam ja väsitavad end rohkem ära. Saate ka mõtteharjutusi koertele kahekesi lihtsamalt teha. Väsinud koerad = õnnelikud omanikud. Kui ma millegagi kinni pole, tulen ka teinegikord kaasa.

Sõbrannadega väljaskäimisest on nüüd saanud juhuslik naabrinaisega trehvamise takistamine, päris soe oled ikka peast.

Mehe ja koeraga käime aga loomulikult koos jalutamas, kõige parem osa päevast. Saab rahulikult ilma laste vahelesegamiseta asju arutada.
Ja normaalselt kasvatatud koera jaoks on muide oma peremehega märksa huvitavam kui teise koeraga. Mu koer ei huvitu üldse teistest koertest, aga eriti mitte siis, kui ta peremehega kvaliteetaega veedab.