Teema: Miks headel inimestel läheb elus halvasti ja vastupidi?

Üks omadus, mille eest mind elus enim karistatud on, ongi headus ja see, et elasin teistele kaasa, võtsin südamesse, proovisin aidata. Mingi aja pärast sain aru, et headus võib olla ka lollus ja on täiesti olemas lollilt häid inimesi. Enam nende sekka ei kuulu, kasvatasin paksema naha ning hoian end ja oma pere, ei torma sugulaste asju lahendama enam. Näiteks oli mul esimese astme sugulasel aloholiprobleem, soovisin aidata, arutasin teise sugulasega, mida teha, kuhu inimene ravile saata. Tulemus, mina olen loll ja mõtlesin selle inimese joomise ise välja, sest antud inimene ise mängib sugulastele veatut kel probleeme pole. Tegelikkuses on lausa kodu kaotamas saabuva lahkumineku tõttu. Ja jätangi ta siit maalt omapoolse abita kuigi ka minult küsis elupaiga jaoks abi, sest teiste ees lolliks jäin mina. Las olla ju nähakse peagi ise, kellega tegu, enam ei sekku oma abiga.